Alustuseks, et keegi valesti aru ei saaks: toiduliit ei ole selle vastu, et kõik pakendid võiksid ringlusesse jõuda. Kahjuks peame tõdema, et pikalt ettevalmistatud jäätmereform ei aita mitte kuidagi kaasa selle eesmärgi saavutamisele. Jäätmereformi tulemusel tekitatakse väga kulukas ja ebamõistlik pakendite kogumissüsteem, millist pole kasutusel üheski Euroopa riigis.

Esiteks selgitan, kuidas praegune pakendiringlus süsteem toimib. Vastavalt pakendiseadusele on kõigil ettevõtetel, kes müüvad pakendatud tooteid, kohustus pakendeid koguda ja suunata tagastatud pakendid ringlusse. See nn tootjavastutus mõjutab suures osas just toidutööstusi.

Pakendatud kauba tootjatele ja maaletoojatele tähendab tootjavastutus seda, et tarbijatele tuleb anda võimalus pakendijäätmete tagastamiseks. Tootjad peavad tagastatud pakendid kokku koguma ja materjalid võimalusel ringlusse võtma.

Kuna tootjad ise ilmselgelt ei tegele konteinerite tühjendamisega, siis on nad sõlminud lepingud taaskasutusorganisatsioonidega (TKO-d), kes paigaldavad pakendite kokkukogumiseks konteinerid ja tegelevad jäätmete äraveo ja ringlusse suunamisega ning saavad selle eest tootjatelt tasu. See tasu on juba arvestatud toote hinna sisse, milleks on keskmiselt üks sent toote kohta.

Praeguse süsteemi järgi on avalikud konteinerid paigaldatud rahvarohkemate käigukohtade juurde nagu kaubanduskeskuste parklad jm. Eestis on umbes 8000 avalikult kasutatavat pakendikonteinerit ja umbes 20 000 nn kollase koti teenusega liitunud kodumajapidamist, mille äraveo eest elanikud maksavad põhiosas ise. Kollases kotis saab ära anda pakendijäätmeid.

Jäätmereform suurendab pakendijäätmete mahutite arvu

Uuest aastast jõustuva seaduse järgi hakatakse pakendijäätmeid koguma eraldi kahte–kolme jäätmemahutisse. Eraldi konteineri või kotiga kogutakse plast ja metall, teisega paberpakend. Kusjuures paberpakendi konteinerisse või kotti hakatakse koguma ka vanapaberit, mille tühjendamise kulu tuleb samuti kanda tootjatel. Kolmanda ehk klaaspakendi kohtkogumise vajaduse otsustab kohalik omavalitsus.

Tiheasustuses hakatakse pakendikonteinereid tühjendama või kotte ära viima iga era- ja kortermaja juurest. Hajaasutusalal otsustab kogumisviisi üle kohalik omavalitsus. Selline kohtkogumine on väga kulukas ja tõstab kogumislogistika kulusid kümnetes miljonites eurodes.

Eelnõu kohaselt kompenseeritakse tootjatele konteineri kohta 50 senti sõltumata selle suurusest. Selleks võib olla nii 80-liitrine kollase koti teenus või kuni 4500-liitrine konteiner. 50 senti pole aga kaugeltki piisav pakendite kokkukogumise ja käitlemise korraldamiseks. Ülejäänud osa kuludest läheb tootjatele ehk siis suures osas toidutööstustele, mis paratamatult peavad selle kulu edasi kandma toidukaupade lõpphinda.

Arvestades, et Eestis asub tiheasustusaladel ligikaudu 170 000 kortermaja ja eramut, kasvab jäätmemahutite koguarv ligikaudu poole miljonini. See tähendab, et praeguse ühe avaliku konteineri kohta tuleb hakata tühjendama enam kui 60 mahutit. Raske on mõista, kuidas saab kliimaministeerium väita, et kulud ei suurene, arvestades mahutite järsku lisandumist ja sellest tulenevalt suurenevaid logistika-, kütuse- ja tööjõukulusid.

On arusaamatu, kuidas ministeerium ei oska siiani vastata, kui palju konteinereid uue süsteemi rakendamisel tegelikult lisandub, kuigi seadus sätestab selgelt, et iga tiheasustusalal asuva korter- ja eramaja juurde peab paigaldatama 2–3 mahutit. Kuna vastavad hoonete arvud on teada, oleks elementaarne, et ka kogumismahutite ligikaudne lisanduv maht oleks ministeeriumil välja arvutatud.

Kulude kasvu eiramine peegeldub toidu hinnas

Kuna need lisanduvad kulud tuleb kanda tootjatel, on eksitav väita, et jäätmereformi mõju piirdub vaid viieeurose jäätmeveo arvega leibkonna kohta. Hinnanguliselt tõusevad toiduainete hinnad nii kulukast jäätmeveo ümberkorraldusest tingituna kuni viis protsenti.

Selline kasv ei ole pelgalt oletus, vaid realistlik prognoos, arvestades, et sisendhinnad suurenevad, ent riik ei paku läbipaistvat ülevaadet reformi tegelikust majanduslikust mõjust. Samal ajal eeldatakse tarbijalt, et ta võtab muutused rõõmuga vastu, justkui oleks tegemist tühise tehnilise muudatusega.

Selgitan, kuidas me sellise hinnatõusu prognoosini jõudsime, et ei jääks muljet justkui oleks arvutused spekulatiivsed või sisutühjad.

Pakendite kogumise ja käitlemise kulu on praeguse süsteemi järgi 15 miljonit eurot aastas. Taaskasutusorganisatsioonide hinnangul kasvab uue süsteemi järgi kulu vähemalt kolm korda ehk aastane kulu hakkab olema vähemalt umbes 45 miljonit eurot.

Toiduainete jaeturu maht on praegu ligi kaks miljardit eurot. Lisanduvat tootjakulu ning kaubanduse juurdehindlust ja käibemaksu arvestades jõuamegi tulemuseni, et toiduainete tarbijahinnad kasvavad kuni viis protsenti. On raske mõista, miks kliimaministeerium ei ole ise sarnaseid arvutusi teinud ja ignoreerinud sektoripoolseid analüüse, mis viitavad reformi võimalikule mõjule.

Veelgi enam, avalikkusele presenteeritakse reformi kui suurt edulugu, mis lahendab pakendite liigiti kogumise kitsaskohad ja viib Eestit lähemale ringmajanduse eesmärkidele. Me ei saa eduloost rääkida, kui reformi tegelikud kulud on teadmata, mõju analüüsimata ja arvestatav koormus lükatakse edasi tootjatele ja seeläbi tarbijatele.

Läbipaistvuse ja ausa arutelu asemel jääb mulje, et reformi kommunikatsioon on hoolikalt pakendatud, aga selle mõju tarbijatele on jäänud läbi töötamata.