"Ometi on jäätmereform, mille eesmärk on ringlussevõttu parandada, veninud. Vahepeal oleks saanud teha lihtsad, kuid mõjusad muudatused, tõsta sihtarve, kehtestada eraldi siht müügipakenditele ja anda kohalikele omavalitsustele reaalsed hoovad teenustaseme nõudmiseks pakendi taaskasutusorganisatsioonidelt," kirjutas Viimsi abivallavanem Alar Mik ERR-i portaalis avaldatud arvamusloos "Pakendijäätmete vähene ringlussevõtt on riigi tegemata töö".

Alar Mikul on õigus, riik ei ole jäätmereformi juhtimisel ja ringmajandusele poliitiliste sihtide seadmisel hakkama saanud. Aga probleem ei ole mitte konteinerite täituvuses (Viimsi vallas) või sihtarvude protsentides (mis tõusid pakendijäätmete puhul sel aastal ja tõusevad ka 2030. aastal), vaid selles, et reform ei too lahendust kõige olulisemale, sellele, kuidas Eestis päriselt ringlussevõtu võimekust kasvatada.

Samuti ei too reform valdadele midagi uut nende õigustes või kohustustes, mis puudutab omavalitsuste võimalust jäätmekorraldust paremini korraldada.

Miks jäätmereform ei õnnestu

Viimsi abivallavanema väljapakutud sihtarvude muutmisest üksi jääb väheks. Jäätmereformi eelnõu peaeesmärgid on sõnastatud läbi jäätmete liigiti kogumise. Aga ringmajanduse tuum, kohustus võtta materjalid ringlusse (oleme ka selle kohustuse endale EL-i määrustega võtnud) jääb jäätmereformi eelnõus täiesti tagaplaanile.

Võib öelda, et reform piirdub vaid liigiti kogumise edendamisega: kui palju konteinereid peab kellegi aia taga olema, kes konteinereid vahendab jne. See on suur probleem, sest nii ei arene tööstus. Ringlussevõtutööstusesse investeerimine läheb hoopis pausile, sest kui riigi plaan saab teoks, saavad omavalitsused "hoovad" hakata ise jäätmekorraldusega tegelema, müüma konteinereid, korraldama logistikat jmt.

Omavalitsuse sekkumine ärisse kindlasti ettevõtjaid investeerimisotsuseid tegema ei pane.

Jäätmereformi autorid väidavad, nagu hakkaks materjalide ringlussevõtt kohe pärast liigiti kogumist ise tööle. See ei vasta tõele. Selleks, et materjalid saaks ringlusesse, on vaja tehaseid. Tehased maksavad aga palju.

Praegu on riigil plaanis toetada kohalikke omavalitsusi konteinerimajanduse korraldamist 35 miljoni euroga, ringlussevõtutehaseid, käitluskohti toetataks 14 miljoni euroga. Jäätmeid aitaks ringlusse see, kui riik tagaks seadusandlusega stabiilse ettevõtluskeskkonna, mis paneks ettevõtteid investeerima sortimistehastesse ja ka käitlustehastesse. Ning toetaks ehk ka rohkem ringlussevõttu kui konteinerimajandust.

Omavalitsusel on juba praegu võimalik kehtestada liigiti kogumise nõuded tekkekohal kogumiseks. Viimsi on seda nüüdseks edukalt teinud. Samuti on omavalitsusel juba praegu võimalik kontrollida, kas on teada kõik jäätmete tekitajad, kas jäätmeid sorditakse, kas kõik jäätmed antakse üle jäätmekäitlejale ja kas neid kogutakse liigiti.

Pakendikonteinereid võib Viimsis või ükskõik kus mujal panna igasse väravasse ja põõsa taha, aga kui puuduvad sortimistehased ja ringlussevõtu võimekus, siis ei jõua ükski jäätmevoog tagasi majandusse.

Pakendikonteinerite ületäitumine on tihti hooajaline

Kohti, kus pakendikonteinerid aeg-ajalt üle täituvad, leidub ikka. Tegelikult ei ole Eestis sellega mingit katastroofi võrreldes muu maailmaga (alloleval pildil näiteks pakendikonteiner Itaalias).

Pakendikonteinerite ületäitumine on tihti hooajaline ja grillhooajal, kooliaasta alguses või remonditegemise perioodidel on kogused suuremad. Et saada veograafikud optimaalseks, töötavadki omavalitsused koostöös taaskasutusorganisatsioonide ja vedajatega üle Eesti igapäevaselt.

Ebarealistlik oleks muuta igas vallas määrust, mis nõuaks tühjendamist "kaks korda rohkem", sest "ükskord oli konteiner täis". Kui iga vallavanem hakkab dikteerima, millal jäätmeautod pakendi järel käima peavad, muutub pakendite tootjavastutussüsteem nii kalliks, et keegi ei jõua enam pakendatud vorsti osta.

Viimsis, mille näitel Alar Mik kirjutas, on suurem osa korteriühistuid niigi tekkekohal kogumise süsteemis. Eramajadel on lisaks kotiteenus ning avalikud konteinerid on paljudes kohtades olemas. Need probleemid, mis aeg-ajalt konteineritega tekivad, ei vaja jäätmereformi.

Eesti vajab hoopis ringmajanduse visiooni või poliitikat. Vajame ametnikke, kes mõistaksid, kuidas ringmajandus päriselt käib, millised on materjalid, mida saab ja on mõistlik ringlusse võtta, millised on olemasolevad ringlussevõtu tehnoloogiad, kui palju tehnoloogiad ja tehased maksavad jne. Jäätmereform peab keskenduma sellele, et jäätmetest saaks uus toode.