ERR-i vahendatud uuring näitab, et plastijäätmeid, enamasti pakendeid, kogutakse Eestis ringlussevõtuks liiga vähe. Fookus nihkub tihti omavalitsuste suunas, kuid probleemi juur ei ole KOV-ide tegemata töö, vaid riigi pikka aega veninud otsused ja puudulik regulatsioon. Kehtiv raamistik ei loo süsteemset motivatsiooni, et müügipakend (st kodudest kogutud pakend) jõuaks ringlusse. Selle tagajärjel jäävad Eesti tegelikud sihid Euroopa Liidu ees täitmata.

Eestis korraldavad pakendijäätmete kogumist akrediteeritud tootjavastutusorganisatsioonid (pakendi taaskasutusorganisatsioonid (TKO)), neid on kokku kolm. Kohalikud omavalitsused täidavad pakendiseadusest ja jäätmeseadusest tulenevaid eesmärke koostöös TKO-dega. Nii sõlmitakse koostöölepingud, arendatakse pakendipunktide võrgustikku ning korraldatakse kohtkogumist. Viimsi vallas on see koostöö toiminud.

Tõrge peitub seaduses. Pakendiseadus seab ringlussevõtu sihtarvud kõigi pakenditüüpide üleselt (müügipakend, rühmapakend, veopakend), kuid olmejäätmetena arvestatakse üksnes müügipakendeid.

Praktikas täidetakse sihtarvud peamiselt veo- ja rühmapakendite arvelt, sihtarvud on madalad ning ei nõua eraldi kodudest kogutud müügipakendite ringlussevõtu taset. Kui sihtarv on täis, kaob majanduslik motivatsioon võtta lisaks kodudest kogutud pakendeid ringlusse (nende käitlemine on lisakulu) ning osa sellest voost suunatakse paratamatult põletusse. Süü ei lasu TKO-del, kes tegutsevad seaduse piires, probleem on puudulikus raamistikus, mille on loonud riik.

Kliimaministeeriumi ametlik seisukoht ütleb, et kogumissüsteem peab vastama kohalikele vajadustele ning TKO-d lepivad selle KOV-idega kokku ja korraldavad koos teavitust. Teoorias kõlab see õigesti, ent praktikas puuduvad rakendussätted, mis annaksid omavalitsustele õiguse nõuda eelkirjeldatud teenustaset ja TKO-sid rikkumise korral sanktsioneerida.

Näiteks Viimsis on teatud asumites vaja tühjendada pakendimahuteid üle päeva või igapäevaselt, kuid ilma seadusliku hoovata jäävad konteinerid ületäitunuks, sest TKO ei lähtu tühjendamisel nende täitumiskiirusest. See tekitab halva kasutajakogemuse ja osa inimesi loobub sortimisest, osa paneb jäätmed valesse mahutisse. Just kasutajakogemus – tühjad konteinerid, selge info, mugav ligipääs – on ringlussevõtu kasvatamisel otsustava tähtsusega.

Halb praktika on ka püüda lahendada tühjendussageduse probleemi pelgalt lisamahutite toomisega. Viimsis on olnud olukord, kus TKO ei tihendanud tühjendamist, vaid tõi konteinereid juurde, kuniks tipp-perioodil oli ühes punktis korraga kuni kümme ületäitunud mahutit. Tulemuseks oli kole pilt avalikus ruumis, laiali kandunud prügi ja negatiivne kogemus nii elanikele kui naabruskonnale.

See ei ole pelgalt esteetiline mure, selline vaatepilt kahjustab pakendipunktide mainet, vähendab inimeste motivatsiooni liigiti koguda ja suurendab ristsaastet. Lahendus ei ole lõputu mahutite lisamine, vaid nõutava teenustaseme tagamine läbi toimiva ja motiveeriva regulatsiooni: piisav tühjendussagedus, sobiv mahutite maht ja tüüp, läbimõeldud paigutus ning regulaarne hooldus.

ERR-i portaalis kajastatud uuring osutab mh kahele põhipudelikaelale, esiteks puhas ja ühtlaselt sorditud sisend (kogumine, tarbijakäitumine, pakendite disain) ning teiseks sortimis- ja pesuinfrastruktuuri regionaalne ebaühtlus. Need on disaini- ja süsteemiprobleemid, mida saab lahendada sihitud regulatsiooni ja investeeringutega.

Ometi on jäätmereform, mille eesmärk on ringlussevõttu parandada, veninud. Vahepeal oleks saanud teha lihtsad, kuid mõjusad muudatused, tõsta sihtarve, kehtestada eraldi siht müügipakenditele ja anda KOV-idele reaalsed hoovad teenustaseme nõudmiseks TKO-delt.

Miks on müügipakendi eraldi käsitlemine tähtis? Kodudest kogutud pakendid on paratamatult n-ö kirjumad, nende hulgas on mustuse, lisandite ja komposiitpakendite tõttu rohkem praaki. Ilma eraldi sihita on TKO-del ratsionaalne täita riigi seatud kohustused rühma- ja veopakendi arvelt, mis on puhtam ja ühtlasem sisend. Tulemusena ei jõua just see osa, mida inimene kodus sortimisega pingutades kogub, piisaval määral ringlusse. See on moraalselt demotiveeriv ja süsteemselt raiskav.

Riigi dokumentides on seda probleemi korduvalt ka kirjeldatud, seega ollakse sellest teadlikud. Jäätmereformi eelnõu tunnistab, et avalikus ruumis asuva konteinerpargi põhine kogumine ei taga sihtarvude täitmist ning et TKO-del on piiratud motivatsioon parandada olmejäätmete ringlussevõtu taset.

Kliimaministeerium rõhutab oma kodulehel, et süsteem peab vastama kohalikele vajadustele. Samas jätab seadus sätestamata, kuidas KOV saab nõudeid jõustada, milline on sanktsiooniloogika ja millised on miinimumstandardid (näiteks tühjendamissagedus, konteinerite maht, tähistus ja ligipääs). Kui reeglid eksisteerivad ainult deklaratsioonidena, mitte jõustatavate normidena, ei muutu praktikas midagi.

Plastpakendite madala ringlussevõtu tõttu maksab Eesti EL-ile igal aastal 16–20 miljonit eurot nn plastimaksu. Parema tulemuse korral (kui oleks õigel ajal kiired muudatused sisse viidud) saanuks selle raha suunata tagasi süsteemi – kogumissüsteemi tugevdamisse ja järjepidevasse teavitustöösse –, et tõsta ringmajandustoorme kvaliteeti. Uuringud ja igapäevane praktika näitavad, et just järjekindel teenus ja selge teave parandavad sisendi puhtust ning suurendavad ringlussevõtu mahtu.

Probleem selles valdkonnas on ilmselge, ent ometi ei ole suudetud lihtsaid muudatusi ära teha.

Lahendused, mida riik saab kiiresti ja mõjusalt rakendada:

1. Tõsta ringlussevõtu sihtarve. Kõrgemad sihtarvud vähendavad kiusatust täita eesmärke üksnes rühma- ja veopakendi arvelt ning suurendavad motivatsiooni koguda ja ringlusse võtta kodudest pärit müügipakendit.
2. Anda omavalitsustele seaduslik õigus seada TKO-dele nõuded (sh tühjendamissagedus ja teeninduse korraldus) ning rakendada rikkumiste eest sanktsioone. Ilma jõustatavate hoobadeta jäävad kokkulepped paberile.
3. Rakendada reformi rakendussätted kiiresti, mitte alles mastaapse reformi lõppjärgus, need muudatused on lihtsad, mõjusad ja kooskõlas riigi enda sõnastatud eesmärkidega.

Et tagada toimiv süsteem, peab KOV-il olema õigus ja võimekus nõuda toimivat teenustaset, TKO-dele tuleb rakendada reaalne majanduslik motivatsioon koguda ja ringlusse suunata ka kodudest pärit pakendit ning elaniku kogemus pakendipunktis peab saama positiivse elamuse.

Tulemuseks on puhtam sisend, kõrgem ringlussevõtu tase ja väiksem (või ära jääv) plastimaks. Otsused tuleb teha nüüd ja need tuleb teha nii, et süsteem hakkaks lõpuks tööle nii, nagu seadus juba ammu eeldama peaks. Tõhus reform peab olema õigeaegne, kiire ja tulemuslik ning pakutud muudatused kannavad neid põhimõtteid.