Matemaatika tähendus ja tähtsus ajaga tõuseb. Targa tööstuse ja tehnoloogiaga riiki, mis tagab meie majanduse edu, ühiskondliku julgeoleku ja riigi püsimajäämise suudame arendada vaid kõrgetasemeliste matemaatikaoskustega.

Liitmisest-lahutamisest, valemitest ja võrranditest enam eeldame igaühelt oskust mõelda loogiliselt, analüüsida probleeme ja teha põhjendatud otsuseid ning leida uuenduslikke lahendusi, mis on eriti olulised kõrgtehnoloogilistes valdkondades. 

Matemaatika määrab kogu Eesti tuleviku, sest konkurentsivõimelisena püsimiseks peame olema innovaatilised IT-s, inseneerias, majanduses – teisisõnu valdkondades, kus me ei saa läbi ilma ülikoolihariduseta. Sellele lisaks on muutunud kriitiliselt tähtsaks meie kaitsevõime kiire arendamise vajadus. Vastutame ju selle eest, et Eestis oleks piisavalt IT ja inseneeria eriharidusega asjatundjaid, kes suudavad tulla toime võimaliku hübriidsõja tingimustes ning arendada, kohandada, juhtida ja parandada näiteks droone.

Värava selleks kõigeks avab matemaatika – täpsemalt, selle tulemuslik õppimine põhikoolis ja gümnaasiumis. 

Negatiivne suund jätkub

Tänavused riigieksami tulemused näitavad trendi, et puudulike matemaatikaoskustega noori lisandub igal aastal järjest rohkem. Pean silmas eelkõige kitsa matemaatika eksami tulemusi, mille keskmine hinne on aastast aastasse olnud alla 50 punkti. Lõppenud õppeaastal on kitsa matemaatika riigieksami keskmine tulemus 39,1 punkti sajast, eelmisel õppeaastal oli see 39,6. Samas on eksami tegijate arv suurenenud – sellel aastal sooritas kitsa matemaatika riigieksami 4425 eksaminandi, mis on 280 võrra enam kui eelmisel õppeaastal.

Sarnane trend jätkub järgneval viiel aastal, sest kuigi meie rahvaarv tervikuna on languses, siis gümnaasiumilõpetajate arv suureneb lähiaastatel märkimisväärselt. Aastatel 2025-2029 kasvab 18-19-aastaste noorte arv Eestis enam kui 10 000 võrra.

Seega lisandub praeguste trendide jätkudes meile igal aastal järjest rohkem noori, kelle matemaatikaoskused piiravad nende edasiõppimist ülikoolides, eriti just Tallinna Tehnikaülikoolis, kus sisseastumiseks on vajalik laia matemaatika riigieksami sooritamine. Kuigi laia matemaatika riigieksami tulemused paranesid lõppenud õppeaastal (keskmine tulemus 58,3 punkti sajast), siis tasub siiski meenutada, et tegemist on koolides hindega "kolm", ülikoolides hindega "kasin".

E-rehkenduse plussid

On tõsi, et matemaatikat peetakse Eesti koolides kõige raskemaks aineks. Põhjusi on hulganisti. Kuna iga uus tugineb selles aines eelnevale, on midagi korralikult omandamata jättes raskem mõista ka järgmisi teemasid. Teiseks nõuab matemaatika sageli abstraktset mõtlemist. Kui mitmes muus aines võib loovus või üksikute faktide teadmine tuua parema hinde, siis siin mitte. Pigem vastupidi: väike viga võib nullida kogu ülesande lahenduse. 

Ometi peitub matemaatika õppimises ja õpetamises ka teine, loominguline ja innustav pool. Õnneks näitas mullu esmakordselt teoks saanud e-rehkendus, et huvi matemaatika vastu on Eestis suur. Ülesannete lahendamist alustas umbes 30 000 huvilist ja tagasiside oli valdavalt positiivne. 

E-rehkendus toimub ka tänavu, aga ainuüksi sellest ei piisa. Tarvis on mitmetahulist murrangut. 

Kui mõjuvõimas on rektor?

Eesti Masinatööstuse Liidu nõukogu esimees Veljo Konnimois lausus ERR-is ilmunud arvamusloos, et Tallinna Tehnikaülikool peaks rektori uuel ametiajal rakendama kogu mõjuvõimu, et lahendada tehnoloogiahariduse kitsaskohad põhikoolis, mis ohustavad nii Eesti tarka eksporti kui ka ülikooli ennast.

Rektorina kinnitan, et me teeme juba palju: viime aasta vältel läbi kursuseid, laagreid ja koolitusprogramme, pakume kooliõpilastele populaarteaduslikke loenguid, uurimistööde teemasid ning juhendamist. Ülikooli lektorid viivad läbi huvitavaid koolitunde ja töötubasid ning seda võimalust kasutavad paljud kooliõpetajad.

Sel aastal tegelesime õpilastega rohkem kui 80 Eesti gümnaasiumis, nendest umbes 30 on nö fookuskoolid. Viimastega suhtleme järjepidevalt, pakume valikaineid, kaasame õpilasi projektidesse ning võimaldame teoreetilisi teadmisi praktiseerida meie laborites. Gümnaasiumitel on ainetundide raames võimalik tellida 70 erinevat populaarteaduslikku loengut või töötuba, põhikooli klassidele on neid mõeldud veerandsada.

Reaalained on päriselu ained

Sel õppeaastal andsid tehnikaülikooli töötajad gümnaasiumiõpilastele 84 valikainet, populaarseimad olid programmeerimine, insenerigraafika alused 2D ja 3D, tehniline joonestamine ja arvutigraafika, materjalitehnoloogia ning toidutehnoloogia.

Meie tehnoloogiakooli töötubades osales üle 1600 õpilase, lisaks veel kursustel ja laagrites pea 700 last. Õpilased saavad meie juures end proovile panna ka olümpiaadidel ja võistlustel, et rakendada oma teadmisi ja arendada probleemilahendusoskust.

Meie eesmärk on näidata, et reaalained ei ole pelgalt teooria, vaid elulähedased, loovust ja ettevõtlikkust arendavad valdkonnad ning seeläbi innustada avastama tehnoloogia võimalusi. Matemaatikast võiks selle rakendamise võimaluste näitlikustamise abil saada maailma põnevaim õppeaine!

Kõigile mõeldud matemaatika

Olen mitmel puhul väljendanud arvamust, et matemaatika lahterdamine kitsaks ja laiaks eksamiks on ebaõnnestunud ja viib noored paratamatult madalama tasemega oskusteni. Väidan ka praegu, et me ei valmista tervet hulka õpilasi ette Tallinna Tehnikaülikooli pääsemiseks ja välistame nende jaoks paljud tulevased ametid, nendega seotud eneseteostuse ning ka hüved.

Muidugi olen kohanud ka vastuargumente. Mõned koolid on leidnud, et väiksemates õppegruppides on võimalik pakkuda rohkem tuge, individuaalset tähelepanu ja kohandatud õpet. Eriti just väiksemad koolid on raskustes piisava arvu kvalifitseeritud õpetajate leidmisega. Viidatud on ka nende õpilaste otsustusvabadusele, kes ei plaani jätkata teadus-, inseneeria- või IT-valdkondades. Aga ka teistel erialadel ei tule ju matemaatikaoskus kahjuks, see arendab mõtlemist ja võrdsustab noorte võimalusi.

Mida ülikoolid saavad muuta?

Loetletud probleemide lahendamiseks on vaja laiemat ideoloogilist koalitsiooni, mis keskendub praegustele- ja ka tulevikuvajadustele. Üks neist on ülikoolide regulaarsed analüüsid teemal, milline on tudengite oskuste tase, millest on vajaka, mis aitaks edukamalt õppida. Samuti saaks gümnaasiumid koos ülikoolidega välja töötada laia matemaatikat toetavad süsteemid.

Ülikoolid saavad panustada õpetajate täiendkoolituste (veebikursused, suvekoolid, metoodikakoolitused) kaudu, samuti tehnoloogiapõhisesse kaugõppesse. Koostöös pedagooge koolitavate ülikoolidega saab tehnikaülikool motiveerida ka meie inseneriõppe tudengeid kaaluma õpetajakarjääri.

Tulu tõuseks e-kursustest, kus erineva tasemega õpilased saavad harjutada praktilist ja elulist matemaatikat – mitte ainult eksamiks, vaid päriseluks. Atraktiivsust lisaks matemaatika integreerimine robootika, aga ka keskkonnatehnoloogia ja kasvõi nutika linnaplaneerimisega. Kaaluda võiks e-rehkenduse muutmist millekski enamaks kui kord aastas ülesannete ühiseks lahendamiseks. 

Võib-olla tuleks aga mõelda hoopis enam nö raamist välja, näiteks populariseerida matemaatikat popkultuuri, sealhulgas senisest palju rohkemate ja avaramate võistlusmängude kaudu. 

Jookseme ajaga võidu

Küsimus ja ühtlasi mure on aeg - see kõik võtab aega, kardan, et tänases Eestis liiga kaua. Peame märksa jõulisemalt ja strateegilisemalt tegutsema, et muutused, mida vajame ühiskonnana juba praegu, ei jõuaks kätte liiga hilja, seda siis kas tehisintellekti hüppelise arengu või ohtlike ühiskonnasündmuste taustal.

Sel ajal, kui haridus- ja teadusministeerium vaeb, arutab, kooskõlastab ja lõpuks otsustab, liigub ja areneb maailm valguskiirusel. Eilsete probleemide lahendamisest pole aga kellelgi kasu. Peame olema palju kiiremad ja tõhusamad, et jõuda ennetada muresid ja suuremaid kriise ning lahendada meie homseid väljakutseid. Miinimumprogramm on hoida tempot, Eestile omase ambitsioonikusega olla kui mitte ajast, siis vähemalt teistest ees!

Ootame väga kiireid otsuseid

Lõpetuseks, aga ka vastuseks kõigile võimalikele küsijatele väidan, et ülikoolid ei saa ka kõige parema tahtmise juures muuta põhihariduse ega gümnaasiumi sisu ja korraldust. Me ei saa otseselt leevendada õpetajate põuda, tõsta nende töömotivatsiooni ega tagada igale õpilasele tuge seal, kus koolis jääb seda vajaka. 

Samuti ei ole meie võimuses lühikese ajaga murda aastakümneid juurdunud arusaama, et matemaatika on ainult "targemate" või "reaalainete kallakuga" inimeste pärusmaa.

Küll saame näidata, et matemaatika on loogilise mõtlemise ja probleemide lahendamise keel, mida suudab õppida, mõista ja kasutada peaaegu igaüks. Ning me saame, ja ülikoolidena lausa peame survestama koos tööandjatega poliitikakujundajaid, et otsused, mis mõjutavad otseselt matemaatika õppimise ja õpetamise taset ning mida oli vaja juba eile, sünniks nii ruttu kui võimalik. Sest matemaatikaoskuse tasemest sõltub Eesti riigi tulevik - meie majanduslik edu, tööstuse ja tehnoloogia areng ning sõjaline julgeolek.