Laulu- ja tantsupidude kohast meie kultuuris ja meie identiteedi kujundamisel ja hoidmisel räägitakse ja kirjutatakse ikka ja jälle. Sellega, et iga laulu- ja tantsupidu ühel või teisel moel rahva ärksamat osa puudutab ja mõjutab ning on oma hõlmavuses fenomen omaette nõustuvad peaaegu kõik vastuvaidlematult. Hiljutises intervjuus ajalehele Postimees kinnitas seda, mida me kõik oma hinges tajume uuesti üle armastatud folklorist Marju Kõivupuu, kui nentis, et just laulupidu on see, mis meid rahvana liidab ja põlvkondi ühendab. Ta lisas tabavalt, et laulupidu on ainukene koht, kus kaks eestlast saab niimoodi koos olla, et ei teki kohe kolme parteid.^[1]

Olen ise aeg-ajalt armastanud üldlaulupeost rääkides võrrelda eestlaste osalemist lauljate ja pealtvaatajatena ühispeol suure hulga eestlaste osalemisega jõuluõhtu jumalateenistustel. Mõlemad sündmused panevad liikuma ja puudutavad sadu tuhandeid inimesi. Kuigi kirikutes on rohkearvuliselt inimesi ka paljude muude sündmuste puhul, nagu täitub ka lauluväljak või Kalevi staadion mitmetel teistelgi rahvaüritustel, omavad nii jõulud kui laulupidu enamuse eestlaste jaoks nende teadvuses või meeles teatud eristaatust.

Inimeste suhtumist tantsu- ja laulupidudesse on pisut avanud sotsioloogiline uuring, mille viis 2013. aastal Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse tellimusel läbi uuringufirma Saar Poll^[2]. Selle uuringu läbiviimiseks küsitleti üle Eesti 1301 inimest vanuses 15-74 eluaastat. Küsimustiku olid koostanud Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm mitmete arutelude põhjal Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse, Kooriühingu, Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi esindajatega.

Kuigi see küsitlus ei puudutanud vastajate religioosseid tundeid ega tõekspidamisi, julgevad uuringu küsimuste koostajad Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm uuringu aruandes küsitluse tulemustele toetuvalt väita, et rõhuva enamuse vastajate teadvuses on laulu- ja tantsupidu sügavalt juurdunud kui olulisim rahvusliku identiteediga seotud rituaal[3]. Nimelt nõustus küsitluses etteantud väitega "Laulu- ja tantsupidu on ainulaadne eesti rahva püha, mitte turistidele mõeldud huvitav atraktsioon" 77% vastanutest ja väitega "Laulu- ja tantsupidu on meie rituaal, mitte kommertsüritus" 72% vastanutest. Millise sisu vastajad võisid anda mõistele "rituaal" või "püha", ma loomulikult ei tea, kuid julgen väita, et lisaks rahvuslikku identiteeti toetavale tähendusele on neil sõnadel ka tunnetuslikult usuline tähendusväli.

Laulupeost kui religioossest sündmusest või rahvuslik-religioossest ühisaktist on rääkinud ja kirjutanud mitmed tunnustatud mõtlejad, sh Rein Veidemann^[4], Toomas Paul^[5] ja Toomas Liiv^[6]. Võibolla on keegi eestlaste usulise maailmapildi uurijatest ka nende seostega põhjalikumalt tegelenud kui sisaldab mõnes essees, ettekandes või artiklis, kuid kahjuks ei ole selliseid uurimistulemusi mulle silma jäänud.

Inimesed vajavad loomupäraselt rituaale ja soovivad väljendada oma usku. Kui see ei ole organiseeritud kujul võimalik mõeldakse oma rituaalid ise välja või muudetakse teatud tegevused rituaalseteks, peaaegu pühaks. Laulupeod said rahvuslikul ärkamisajal 19. sajandi teises pooles eestluse kui rahvuse jaluletõstjateks. Nõukogude okupatsiooni tingimusetes olid laulu- ja tantsupeod mahasurutud usu ja rahvustunde kontrollitud, samas lubatud väljunditeks. Täna täidab laulupidu religioosselt organiseerumata rahva sisemise usu väljendusena peaaegu et eestluse kollektiivse jumalapälvingu rolli. Laulu- ja tantsupidu oma rituaalse peotule pälvinguga on meie iseoma usu püha, milles põimuvad loomulikul moel rahvuslik enesetunnetus ja kultuurikristlus.

Eestlaseid, kes just pärastsõjajärgsel ajal hakkasid laulupidudel palvehümnina laulma Ernesaks/Koidula "Mu Isamaa on minu arm", võrdleb (protestantliku) kogudusena ka Toomas Liiv, kui ta kirjutab: "Tänane eestlaskond [moodustab] otsekui ühe ja ainsama protestantliku koguduse, kes oma eksistentsi raskematel aegadel on mitmel kombel kasutanud Lydia Koidula (1843–1886) värsse luuletusest "Mu isamaa on minu arm" (1867)."^[7]

Kui 2021. aasta rahvaloendusel oleks küsimuse juures, millist usku vastaja omaks peab, olnud rippmenüü valikus usundina nimetatud laulupeousk, oleks see olnud paljude eestlaste esimene usuline valik. Iga tantsu- ja laulupidu, eriti üldlaulupidu, on kultuurikristlust ja jõuluusku julgelt praktiseeriva eestlase identiteeti kinnitav ja täiustav loomupärane meelsusriitus.

[1] https://kultuur.postimees.ee/8276664/nadala-persoon-marju-koivupuu-vaid-laulupeol-saab-kaks-eestlast-nii-koos-olla-et-ei-teki-kolme-parteid 

[2] Saar Poll OÜ (2013), "Sotsioloogiline uuring "Minu laulu- ja tantsupidu"

[3] Samas, lk 7.

[4] Rein Veidemanni tsitaat: "Laulupeod on eestlaste meeleavaldused olnud algusest peale. Laul – see on eestlaste religioon. See ongi nende usk." – Dokumentaalfilm "Üheshingamine" (Allfilm, Sky Films, Northen Light Productions, 2013, 55 min), režissöör Maureen Castle Tusty, produtsendid Piret Tibbo-Hudgins, James Tusty ja Bestor Cram.

[5] Toomas Paul kirjeldas laulupidu kui kodanikureligiooni (civil religion) ilmingut oma ettekandes, mille ta pidas 24.10.2013 konverentsil "Laulu- ja tantsupeo puudutus ajas" KUMU-s

^[6] Toomas Liivi tsitaat: "Kas polnud siis meie äsjane laulupidu üsna otseseks koguduselauluks "isamaa altari" ees?". T. Liiv (2007) "Kristluse mõjust eesti kirjandusele" – Haridus nr 7-8/2007, lk 28.

[7] T. Liiv (2007), "Kristluse mõjust eesti kirjandusele" – Haridus nr 7-8/2007 lk 28.