Kõik teavad, et 1. juulist hakkas meil kehtima uus käibemaksumäär, mis on 24 protsenti. Vaadates ühiskonna reaktsiooni sellele, tundub, et valitsejad on seekord üle piiri läinud. Inimestele tundub, et see ei ole õiglane. Paljudele meie seast on see ka ülejõukäiv. Rahva poolt algatatud petitsioon toiduainete käibemaksu alandamiseks on kogunud juba üle 50 000 allkirja. Ühiskond podiseb juba üsna kõrgetel temperatuuridel ja isegi ühendkooride kogunemise ajal laulukaare all võetakse spontaanselt üles kõigile tuttav "Mässajate laul".

Kõrged maksud, eriti kõrge käibemaks, on täna teemaks kõikjal. Meile tundub, et käibemaks on liiga kõrge. Ja 24 protsenti ongi üks kõrgemaid Euroopas. Samas, kui me aga vaatame meie maksukoormust võrrelduna SKT-ga, siis see on Euroopa alumises otsas. Meil oli Eurostati andmetel veel 2023. aastal see näitaja alla 35 protsendi. 2025. aasta eelarve järgi on maksulaekumiste osakaal SKT-st 35,9 protsenti. Euroopas keskmiselt oli ja on see näitaja üle 40 protsendi. Isegi maksude tõstmised ei vii meid Euroopa keskmisele tasemele.

Milles on siis probleem, kui meile tundub, et meil on liiga kõrged maksud, aga samal ajal on meie maksukoormus võrreldes majanduse suurusega oluliselt alla Euroopa keskmise?

Probleem on maksude struktuuris

Kui meie maksukoormus tervikuna on Euroopa alumises otsas, aga käibemaks Euroopa kõrgeimas otsas, siis on põhjuseks meie maksude struktuur. Meil on kõrge ja väikeste eranditega käibemaks ning kõrged aktsiisid. Samas on meie eelarves väike osatähtsus varamaksudel. Lisaks oleme üks väheseid riike, kus ei ole astmelist tulumaksu ega klassikalist ettevõtete tulumaksu. Meie maksusüsteem soosib Euroopa teiste riikidega võrreldes enam neid, kellel on rohkem vara ja neid, kes kogu oma teenitud raha ära ei kuluta – ehk rikkamaid ja suurema sissetulekuga inimesi. Ja me oleme viimase veerandsaja aasta jooksul oma maksumuudatustega seda võimendanud.

Nooremad inimesed ei mäleta, et veel 20 aastat tagasi oli meie käibemaksumäär 18 protsenti. Samal ajal oli tulumaks 26 protsenti. Siis võeti suund "maksuvabade reedete" suunas, mis lõppes käibemaksu "ajutise" tõstmisega 20 protsendile. Täna on meie käibemaks 24 protsenti. Tulumaksu määr on täna 22 protsenti, mis uuel aastal tõuseb 24 protsendini.

Ma tuletan neid vanu maksumäärasid meelde selleks, et näidata, kuidas meie maksusüsteem oli veel 20 aastat tagasi tänasest oluliselt solidaarsem. 18 protsenti käibemaksu ja 26 protsenti tulumaksu on võrreldes tänaste määradega kasulikum inimestele, kellel on väiksemad sissetulekud.

Märgiline on veel see, et maksude langetamiseks on valimistel alati mandaat võetud. Sama aga ei saa öelda maksutõusude kohta. Nende kohta pole mandaati võetud ja neid on tehtud kiirustades. Ilma suurema aruteluta.

Kuna tõsisemat arutelu pole toimunud, siis oleme ehitanud maksusüsteemi, mis on oma olemuselt regressiivne.

Regressiivne maks on selline, kus efektiivne maksumäär maksustatava tulu suurenedes väheneb. Näiteks on käibemaks oma olemuselt regressiivne, kuna väiksema sissetulekuga inimene kulutab suurema proportsiooni oma sissetulekust tarbimisele ja maksab proportsionaalselt suurema osa maksuna kui suurema sissetulekuga inimene.

Oma olemuselt on regressiivne ka meil kehtiv maamaks. Kodualuselt maalt, mis on kuni 1500 m², maamaksu ei maksta. Sõltumata sellest, kas sellel maatükil asub 50 000 eurot maksev korter või miljoniline villa. Rohkem võidab sellest inimene, kellel on kallim kodualune maatükk.

Meil kehtiv ettevõtete tulumaksusüsteem on samuti oma sisult regressiivne. Ettevõtted maksavad tulumaksu ainult väljamakstud dividendidelt. Seda ei ole põhjust nimetada investeeringute tulumaksust vabastamiseks, vaid dividendide maksustamiseks. Sõltumata sellest, kas ja kuhu sa investeerid, maksavad ettevõtted tulumaksu ainult dividendide pealt. Kui ettevõte maksab dividendidena välja 100 000 eurot, siis tulumaks on sama suur nii sellel ettevõttel, kelle kasum oli 100 000 kui ka sellel, kelle kasum oli 10 miljonit.

Ka meie sotsiaalmaks on oma sisult regressiivne. Riik pakub võimalust maksu asemel personaliseerida osa oma maksust (neli protsenti palgast), ja seda on mõtet kasutada suurema palga saajal. See omakorda tähendab, et kõrgema palga saajatel on madalam efektiivne maksumäär.

Nende näidete varal peaks olema selge, et meie maksusüsteem oli veel veerand sajandit tagasi oluliselt solidaarsem. Astmelise tulumaksuga hirmutades oleme kehtestanud maksusüsteemi, mis paneb liiga suure koormuse madalama sissetulekuga inimesele. Sealt tuleks otsida põhjust paljudele meie tänastele ühiskondlikele probleemidele.

Mida selles olukorras teha?

Suund peaks olema selge: vähendada käibemaksu ja tõsta tulumaksu ning varamakse. Võiks kaaluda ka tagasipöördumist sajandivahetusel kehtinud maksusüsteemi juurde. Aga alustada tuleks sellest, et tunnistada probleemi olemust.