Hiljuti ilmus meedias mitu artiklit, mis käsitlesid toidukaupade ostukorvi maksumust. Teema on teravalt üles tulnud, kogutakse allkirju toidukaupade käibemaksu alandamiseks, juba on koos 70 000 allkirja.

Peaministri majandusnõunik Ardo Hansson võrdleb Eesti ja Läti kaubandusketis toidukaupade hindu. Ilmselt kõige rohkem on tsiteeritud Eesti Panga ökonomisti Rasmus Kattai arvamust, kes leidis, et toiduainete käibemaksul ja toidukorvi maksumusel ei ole otsest ja selget seost. Ta võrdles toidukaupade ostukorvi keskmist maksumust Euroopa riikides toidukaupadele kehtestatud käibemaksu määraga. Pigem oli seos vastupidine ehk kõrgema käibemaksuga riikides olid toidukaubad odavamad. Kuigi seosed olid statistiliselt väga nõrgad.

Millest siis sõltuvad toiduainete hinnad? Kuna tegemist on n-ö elementaarsete kaupadega ehk kaupadega, mis täidavad inimeste baasvajadusi, siis ostame me toitu igapäevaselt, sest ilma selleta ei saa. Seega on väga loogiline eeldada, et vaesed inimesed kulutavad oma eelarvest toidule rohkem kui jõukad inimesed. Kui nüüd käibemaks toidukaupadele kasvas, siis said valusamalt pihta vaesemad sotsiaalsed grupid, mitte jõukamad grupid. e nimetatakse ka käibemaksu regressiivseks maksuks.

Seega oleks õige eeldada, et nendes riikides, kus inimesed on keskmiselt jõukamad, kulutatakse toidukaupadele keskmiselt vähem kui vaesemates riikides. Kui me kulutame millelegi keskmiselt vähem, siis tõenäoliselt ei morjenda meid ka väga see, et toit natuke rohkem maksab. Keskmiselt ostab jõukas inimene Eestis ilmselt vähem kampaaniatooteid, kuna tal on lihtsalt raha, et osta seda, mis talle meeldib. Alati on muidugi ka erandeid.

Nüüd oleks huvitav vaadata, kas ka andmed seda juttu toetavad. Statistika on aastast 2024 ning võetud Eurostati andmebaasist. Samast aastast on ka toidukaupadele ja mittealkohoolsetele jookidele tehtud keskmised kulutused tarbija ostukorvis.

Joonisel 1 on näha parempoolsel skaalal kui palju keskmine tarbija kulutas toidule Euroopa Liidus. Vasakul on toidukaupade keskmine hinnatase võrreldes EL-i keskmisega. Näiteks kulutasid iirlased keskmiselt toidule 10,6 protsenti oma tarbimiskorvist, toiduhinnad olid Iirimaal 114,5 protsenti EL-i keskmisest tasemest.

Skaala teises otsas on Rumeenia, kus toidukorvi maksumus on 75,5 protsenti EL-i keskmisest ning toidukaubad moodustavad tarbija ostukorvi kuludest 29,9 protsenti. Eesti tarbija kulutas eelmisel aastal keskmiselt toidukaupadele 21,2 protsenti oma tarbimiskuludest, hinnad on aga meil 106,2 protsenti EL-i keskmisega võrreldes.

Kas iirlastel jääb nüüd võrreldes rumeenlaste ja eestlastega kõvasti raha üle? Ei pruugi, näiteks moodustavad eluasemega seotud kulud 14,6 protsenti iirlaste tarbimiskorvist, samal ajal kui rumeenlastel ainult 9,8 protsenti. Eestis muuseas on eluasemega seotud kulud koguni 15,4 protsenti ostukorvist.

Kuhu iirlaste raha kulub? Tuleb välja, et jõukus tähendab seda, et inimesed söövad väljas, koguni 18 protsenti kogu tarbimiskorvist moodustab kodust väljas (kohvikud restoranid) söömise kulu, eestlastel on vastav näitaja kuus protsenti ja rumeenlastel kaks protsenti.

Joonisel on näha trendijooned ja kenasti joonistub välja see pilt, mida ma kirjeldasin: mida väiksema osa toidukulud ostukorvist moodustavad (loe : mida jõukam on riik), seda kõrgemad on ka toiduhinnad.

On mõned anomaaliad nagu näiteks Eesti, Läti, Leedu, Horvaatia, Malta, Taani ning Luksemburg, kus toidukaupade hinnatase on üle keskmise trendi ehk võrreldes trendiga on meil toiduained kallimad. Teisalt on ka riike, kus toit on võrreldes keskmise trendiga odavam, nagu Poola, Hispaania, Tšehhi, aga ka näiteks Holland ja Saksamaa.

Kui nüüd tulla käibemaksu langetamise küsimuse juurde, siis on keeruline öelda, kas toiduainete käibemaksu langetamine neid ka odavamaks muudab. Sõltub paljuski kaupmeeste käitumisest. Kindel on see, et käibemaksu tõus teeb toiduained kallimaks.

Olemaks kindel, et toidukaupadele tehtud kulutused (toidukorvi hind) ning riigi jõukus on omavahel seotud, võrdlesin toidukaupade ostukorvi hinda ja SKP-ga inimese kohta (SKP per capita) antud riigis. Jooniselt 2 on näha selge korrelatsioon kahe näitaja vahel trendijooned on praktiliselt paralleelsed. Matemaatikahuvilistele informatsiooniks, et korrelatsiooni koefitsient on 0,64, mis näitab päris tugevat seost kahe andmerea vahel.

Ka siin on selged erandid, kus üldisest trendist eristuvad Iirimaa ja Luksemburg oma väga kõrge SKP per capita tasemega. Sellel fenomenil on ka pragmaatiline statistiline seletus, Luksemburgi SKP aitavad valmis teha naaberriikide elanikud, kes pärast tööpäeva lõppu koju (naaberriiki) tagasi sõidavad. Neid ei ole SKP elaniku kohta arvestuses sees, kuna nad ei ela Luksemburgis. Sellise tööjõu osakaal on suurusjärgus 30 protsenti.

Iirimaa puhul tuleb arvestada, et paljud väga suured USA korporatsioonid ja tehnoloogiafirmad on oma Euroopa peakontori viinud Iirimaale, sest see on kõige lähemal USA-le ja peale selle räägitakse seal ka inglise keeles. Oma Euroopa Liidus toimuvat majandustegevust näidatakse peakontori põhiselt ja see viib Iirimaa SKP näitaja kõrgemaks kui ta tavaolukorras oleks.

Statistiliselt on vahe suurusjärgus 30–40 protsenti, kui me vaatame SKP ja RKP (rahvuslik koguprodukt) erinevust. Seega sisuliselt eristub trendist eelkõige Holland, kus SKP inimese kohta on väga kõrge, aga toidukorvi maksumus Euroopa mõistes pigem madal.

Teiselt poolt vaadates eristuvad Eesti, Kreeka ja Läti, kus toiduainete hinnad on Euroopa mõistes pigem kõrged, aga SKP inimese kohta on pigem madal. Seega võib küll öelda, et toidukaubad on meil võrreldes sissetulekutega suhteliselt kallimad kui teistes Euroopa Liidu riikides.

Kokkuvõtteks, toidukorvi hinna määrab ära paljuski toidule tehtud kulutuste üldine osakaal antud riigi tarbijate ostukorvis ehk lihtsamalt öeldes riikide jõukus. Edasi tulevad paljud muud tegurid nagu turu suurus, kaubanduspindade maht elaniku kohta, käibemaksu erisused, enesevarustatuse tase ja sõltuvus impordist ja kõik muud tegurid.