Puhkekodu Ehatare on Toronto äärelinnas tegutsenud juba enam kui 40 aastat.

"Kuna eestlased soovivad ikka koos olla ja koos elada, siis me toome need inimesed, kellel on vaja abi, siia kokku," lausus Eesti Abistamiskomitee Kanadas (EAK) esimees Allan Meiusi.

"Meil on 75 voodit või korterit puhkekodus. 30 on hooldekodus. Oleme olnud siin alates 1985. aastast," sõnas Ehatare tegevdirektor Veronika Viinamäe.

Ehatare on kui väike perekond. Eestvedajad hoolitsevad selle eest, et Eesti juurtega eakatel oleks võimalik oma vanaduspõlv veeta eesti keele ja kultuuri keskel.

"Me laulame neid laule, mida meie elanikud laulsid, kui nad elasid Eestis ja sööme Eesti toitu siin. Meie kokad proovivad keeta seda, mis elanikud sõid, kui nad olid noored Eestis," ütles tegevdirektor.

"See eestlus siin on väga mõnus, toit on hea ja vaatame ETV-d kogu aeg. Siin on vanu sõpru, kes tulevad siit läbi, ja vanu sõpru, kes tulevad ja jäävad siia," ütles Ehatare elanik Keto Soosaar.

Paljude Ehatare eestlaste teekond Kanadasse sai alguse 1944. aastal. Keto Soosaar lahkus kodumaalt pärast märtsipommitamist.

"Meil sai ainult üks pomm majale pihta. See peatus kõige kõrgema korruse tiibklaveris ja ei plahvatanud. Pärast seda olen ma väga huvitatud olnud muusikast," sõnas Soosaar.

Ehatare leevendab igatsust Eestimaa vastu. Killukesi kodumaast vaatab vastu igalt seinalt.

"Meil on palju asju siin, mis on 60–70 aastat vanad, aga need lihtsalt toovad meie elanikele rõõmu," ütles Meiusi.

Väliseestlaste armastus kodumaa vastu ei ole aga kadunud ka pärast aastakümneid. Just tänu sellele kõlab meie keel ka teise ja kolmanda põlvkonna väliseestlaste kodudes.

"Minu keel eriti hea ei ole, aga mu kadunud naine Reet, tema oli keelehoidja ja lapsed pidid rääkima," lausus Soosaar.