Sel suvel sai lugeda uudist selle kohta, et Brooklyni avalik raamatukogu New Yorgis eemaldas oma muumide ja Tove Janssoni teemaliselt näituselt Haisulooma kujutava pildi, kuna üks raamatukogu töötajatest pidas tegelast rassistlikuks.

Meenutuseks: Haisuloom on muumide lugudes tumedates toonides negatiivne tegelane, kes armastab teistele vingerpussi mängida ja valmistab neile pahameelt nii varastamise, nuhkimise kui ka lihtsalt lollitamisega.

Kuna muumide lood on paljuski üles ehitatud arhetüüpidele, siis esindab Haisuloom muumide ühiskonnas kõike seda, mis jääb muumide idüllilisest elust väljapoole. Teose tegelaste tõlgendustes on välja toodud seegi, et Haisuloomas kehastuvad muumide negatiivsed omadused, mida nad iseendas eitavad.

Tove Jansson kirjutas esimesed muumide lood Talvesõja ajal. Muumiorg tähistab millegi turvalise ja sõbraliku olemasolu ning Jansson soovis sellega luua vastukaalu hirmutavale ja sõjakale pärismaailmale. Ometi on Janssoni muumid keerulised olendid, keda ta ise tajus vahel ka pahaendelisena. Muumide originaallood on erinevalt koomiksitest filosoofilised ja tulvil eksistentsiaalseid änge. Haisuloom on üks osa nende ängide väljendusest.

Keelates ära Haisulooma, keelatakse seega ära mitte lihtsalt üht tegelast, vaid temaga koos lõigatakse ära osa maailmast ja terve hulk emotsionaalseid seisundeid, "mis ei ole lubatud".

Rassismi on lihtne põhjuseks tuua. Kuid Ameerika Ühendriikide ühiskond näib olevat ehe näide sellest, mis juhtub, kui üha rohkem eksistentsiaalseid küsimusi ja seisundeid "ära keelatakse", sest need on ebamugavad ega sobitu keep smiling'u ja kas-kõik-on-okei? ühiskonnaga.

See on elukorraldus, mis ei talu ärevust ja ebakindlust, kus eemaldada tuleb kõik, mis on häiriv. Nii on alguse saanud solvumis- ja tühistamiskultuur, sõna- ja arvamusvabaduse piiramine, bioloogilise soo eitamine, rasside eitamine ja palju muud, mis kellelegi mingil moel häirivana on tundnud.

Paradoksaalsel kombel on see lapsemeelselt head sooviv agenda (eemaldame maailmast enese halvasti tundmise!) kaasa toonud veel palju ärevama ühiskonna, kus käib hoogne sildistamine, keelamine ja tühistamine ning mis on kaugel sellest imelisest Muumiorust, mis praeguseid keelde vorpivate isikute vaimusilmas ehk kunagi terendas.

Võib-olla on aga asi veelgi halvem. Võib-olla võtab "headuse" sildi all võimust hoopis keelajate endi sisemine Haisuloom, mis kehtestab lihtsalt oma isekaid soove. Sest kõigis inimestes ja ühiskondades on oma Haisuloom. Mida rohkem seda peita ja eitada, seda suuremaks ta kasvab. Mida rangemalt nõuda kõigilt inimestelt lakkamatut õnnetunnet ja ühtemoodi mõtlemist ning keeruliste, vastukäivate, ka negatiivsete tunnete ja mõtete eitamist, seda kindlamini need kusagil sisimas paisuvad. Tulemused on dramaatilised: lõhestunud ühiskonnad ja inimsuhted.

Selles valguses tuleks hoopis hüüda: me vajame Haisulooma rohkem kui kunagi varem! Vähem tabusid ja rohkem julgust tunnistada elu kogu tema "häirivuses"! Sest ka meie oma Eesti ühiskonnas on kõikvõimalikke teemasid Haisuloomadena eemaldatud ja aina kramplikumalt püütakse teha nägu, et elame idüllilises Muumiorus, kuigi veeuputus, sabatäht ja trollitalv on kõik juba ammu ukse ees.

Neid teemasid, kus Eesti elu on kiiva kiskunud, meil jätkub, ent oma veendumuste eest seismist ja julgust oma arvamust avaldada mitte just ülearu palju. Haisuloomade eemaldajad on nagu pargivaht ühes muumiloos, kärmed ohtraid keelusilte paigaldama. Kriitikud saavad need sildid lihtsalt otsaette. Igasugune ametlikust agendast erineva arvamuse kiire tõrjumine on aga täpselt samasugune tegevus nagu Haisulooma pildi pilgu alt ära peitmine. See pole ju midagi muud kui vana tuttav tsensuur.

Miks aga Haisuloom Tove Janssoni muumilugudes on ja neid võluvalt täiendab? Sest seal on ta osa loost ja vaatamata kõigele aktsepteeritakse teda sellena, kes ta on. See on käitumisviis, mis niinimetatud sallivuskultuurile on sageli võõras.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.