Miks oli Tartu ringkonnakohtul tarvis 2022. aastal otsustada, et Alari Kivisaar peaks saama 200 eurot hüvitist selle eest, et Anis Arumets enda sotsiaalmeedia kontol Kivisaart kivim***ks tembeldas? Kas see oli inetu ja ebavajalik eneseväljendusviis? Pigem küll jah. Kas see vääris kahjuhüvitise väljamõistmist? Pigem mitte, sest see on üks lahenditest, mis andis tugevalt hoogu juurde solvamishagide lainele, mis kohtusüsteemi sellele järgnenud aastatel tabanud on.

Parastamisest pole aga kasu, vaja on kurssi muuta. Riigikohus ongi seda juba mingil määral teinud, kui rõhutas 2024. aastal kahes erinevas lahendis, et igale sotsiaalmeedias või ajakirjanduses avaldatud negatiivse sisuga väärtushinnangule ei pea järgnema kahjuhüvitise väljamõistmine.

Ma ei ole küll isiklikult ilmtingimata nõus kohtu argumentide konstruktsiooniga, kuna igat solvangut ei peaks üleüldse lugema "au teotamiseks" või "ebakohaseks väärtushinnanguks", kuid kindlasti olen nõus lõppjäreldusega, et iga solvangu eest ei pea saama raha.

See ei tähenda, et näotut käitumist internetikommentaariumis peaks tolereerima või isegi paratamatusena aktsepteerima. Küsimus on, kas selline moraalne otsustus õigest ja valest käitumisest teineteise solvamise osas peaks olema kohtute pärusmaa või mitte. Minu hinnangul pigem mitte, sest moraalipolitsei võimu ma kohtutele omistada ei tahaks (tundub nagu maru libe nõlvake).

Karistusõiguses näiteks kehtib ultima ratio põhimõte, mille kohaselt peaks karistusõigus olema viimane meede mingi küsimuse lahendamiseks ühiskonnas. Enne, kui asuda mingit käitumist süüteona kriminaliseerima, tuleks kaaluda, kas poleks võimalik sama probleemi lahendada kuidagi teisiti.

Näiteks haldusõiguse või tsiviilõiguse kaudu või, miks ka mitte, hoopis õigussüsteemi väliselt ehk ühiskondliku hukkamõistu ja sotsiaalse stigmatiseerimise kaudu. Analoogselt karistusõiguse ultima ratio põhimõttega tuleks ka solvamiskaasuste puhul tõsiselt kaaluda, kas kohus on nende lahendamiseks see kõige õigem koht.

Kindlasti ei poolda ega toeta ma internetis teiste inimeste pihta sõimu lahmimist, aga ma ei leia ka, et sobiv viis sellise käitumisega võitlemiseks on tsiviilkohtute uputamine solvamishagidesse. Ühiskondlik hukkamõist ja stigmatiseerimine võiks aidata sellise käitumise välja juurutamisel ühiskonnast ja seda väiksema ressursikuluga kui kohtuuste kulutamine.

Ühiskondliku hukkamõistuga on viimastel aastatel tekkinud see probleem, et igasugune avalikkuse negatiivne reaktsioon tembeldatakse tühistamiseks. Möödunud aastal näiteks kurtis Tartu Maakohtu kohtunik Marek Vahing Tartu Postimehele, et ühiskond tõttas tühistama paadunud kriminaalist meest, kes oli viimaste tegudena siin ilmas oma endist elukaaslast pussitanud ning süütu inimese surnuks sõitnud.

Kui avalikkus küsis selle peale, et miks see mees üldse vabaduses oli, kui ta sama naist juba mõni kuu varem oli pussitanud, siis kohtunik nimetas seda tühistamiseks. Mida siis avalikkus tegema peaks? Vaikima? Mitte ebamugavaid küsimusi esitama? See oleks mehele tingimisi vangistuse võimaldanud prokurörile ja kohtunikule loomulikult palju mugavam variant, kuid ühiskondlikul tasandil on kollektiivselt hääle tõstmisel väga oluline roll.

Ühiskondlik hukkamõist pole kohe kindlasti tühistamine, kui see tugineb valeväidetele, mida keegi on teadlikult levitanud kellegi teise elu hävitamiseks (see võiks olla ainus stsenaarium, kus saaksime tõsimeeli "tühistamisest" rääkida). Ühiskondlik hukkamõist võiks olla väga tõhus vahend ka internetis sõimuvalangute levitamist harrastavate inimeste korrale kutsumiseks.

Olen isegi sisuloojana kasutanud võimalust lugeda Youtube'i otse-eetris ette inetuid kommentaare kaasmaalastelt. Minust kordades suurema platvormiga inimestel on veel tõhusam võimalus kasutada avalikku häbiposti solvajate tegevusele vastu astumiseks. Muidugi, sellise lähenemisega ei ole rahalise kasu teenimise võimalust, mis kaasneb kümnetele või sadadele inimestele kohtuähvardusi sisaldavate nõudekirjade edastamisega.

Tundub, et ka kohtunikel on vaikselt tekkinud frustratsioon seoses solvamishagidega. Naised saunas (tegelikult erialasel üritusel ja korrektselt riietatult) rääkisid, et vähemalt mõned esimese astme kohtunikud olevat nüüd asunud küsima riigilõivu eraldi iga solvangu eest, mis hagis on välja toodud.

Seni on minu teada olnud nii, et solvamishagide riigilõivu summa ei ole sõltunud sellest, kui palju erinevaid solvanguid hagis on välja toodud. Kuuldavasti on nüüd mõned kohtunikud asunud riigilõivu arvestama iga solvangu kohta eraldi, et motiveerida hagejaid paremini läbi mõtlema, kas iga hagis märgitud solvang on ikka tõepoolest väärt hagemist.

Niisuguse lükke rahaline mõju hagejale ei ole küll teab mis üüratu. Näiteks rikkumise lõpetamise ehk ühe solvangu eemaldamise nõude riigilõiv oleks 420 eurot, kümne solvangu eraldi arvestamisel 1260 eurot. Samal ajal on selline muutus praktikas selge märk sellest, et kohtutel võib solvamishagidest tõepoolest vaikselt juba kopp ees olla.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.