Kvaliteet ei ole tervishoius luksus ega lisa, vaid põhitingimus. Kui abi ei ole kvaliteetne, ei pruugi see mitte ainult aidata, vaid tekitada kahju. Ometi keskenduvad meie avalikud arutelud ja poliitikad enamasti rahale, taristule ja tööjõupuudusele. Need on kõik tähtsad, kuid ilma kvaliteedita ei saa ükski süsteem olla tõeliselt toimiv.

Me ei saa rahulduda süsteemiga, kus osa patsiente saab suurepärast abi ja osa jääb teenuse varju, lihtsalt sõltuvalt asukohast või juhusest. Me ei saa pidada normaalseks, et mõõdame edu ainult eelarveridade ja visiitide arvu järgi, mitte inimeste tervise paranemise järgi.

Kvaliteet tähendab, et iga patsient saab õigeaegset, tõenduspõhist ja ohutut abi sõltumata elukohast, vanusest, rahvusest või sissetulekust. See tähendab, et raviteekonnad on sujuvad, kommunikatsioon on selge ja patsiendi vajadused on otsuste keskmes.

Eestis on suurepäraseid spetsialiste ja kaasaegset tehnoloogiat, kuid nende potentsiaal ei avaldu, kui süsteem ei toeta järjepidevat kvaliteedijuhtimist. Kuigi iga üksiku inimese jaoks on tema olukord maailma kõige tähtsam, siis tervishoiusüsteemi seisukohast peab kvaliteeti hindama mitte ainult teenuse või raviteekonna kontekstis, vaid süsteemiüleselt.

Rahastamine ei soosi kvaliteedi parandamist

Praegu on meie terviklik pilt sellest, kui kvaliteetne on abi tegelikult, puudulik. Mõned haiglad ja perearstikeskused koguvad ja analüüsivad andmeid, aga ühtne kvaliteedi hindamine ja avalik aruandlus on killustatud või puudub sootuks. Patsient ja tema lähedased ei saa alati selget infot selle kohta, kui tõhus või ohutu on teenus, mida nad saavad. Ka rahastamine ei soosi kvaliteediparendust. Ebaproportsionaalselt tuuakse välja tervishoiu kvaliteedi ühe alamdimensiooni alamaspekt: ajaline kättesaadavus.

Ka riigikontroll juhtis 2024. aastal avaldatud raportis "Riigi tegevus tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisel" samale probleemile tähelepanu ja nende sisukaid tähelepanekuid ja soovitusi väärtustan väga. Sotsiaalministeerium hakkas sellest tõukudes toimetama ja koostas analüüsi ning soovitused, milles loodetavasti saab oluline samm meie süsteemi arendamisel ja kvaliteedi tõstmisel.

Kvaliteet peab saama tervishoiupoliitika keskmeks

Seni on kvaliteet olnud tervishoius pigem kõrvalteema või erialaspetsialistide entusiastlik algatus. Kvaliteedi saavutamiseks on vaja, et see oleks selge riiklik eesmärk, mida jälgitakse ja juhitakse süsteemselt. Samuti tuleb luua ühtne ja läbipaistev kvaliteedi hindamise süsteem, mis võimaldab koguda terviklikku infot ravi tulemuslikkuse, ohutuse ja patsiendi kogemuse kohta ning toetab teadlikke otsuseid.

Rahastamine peaks motiveerima kvaliteeti ja kvaliteediparendust, mitte ainult mahu suurendamist, näiteks paremate tulemuste ja väiksema tüsistuste arvu kaudu. Kvaliteet sünnib inimeste kaudu, seega tuleb tervishoiutöötajate oskusi pidevalt täiendada ja neid toetada. Kõige aluseks peab olema patsiente ja avalikkuse kaasamine, sest tervishoiusüsteem peab teenima inimesi.

Kvaliteet ei ole tervishoius luksus ega lisa, vaid selle tuum. Raha, voodid ja personal on tähtsad, kuid ilma kvaliteedita ei täida tervishoiusüsteem oma tegelikku eesmärki – parandada inimeste tervist ja elukvaliteeti.

Tervishoid peab olema inimeste vajadusi arvestav, väärtust ja tervist loov, ohutu, tõenduspõhine, igal sammul patsiendi vajadusi arvestav, õiglust tagav, õigeaegne ja tõhus ehk kokku võttes kvaliteetne. See nõuab otsustavust ja järjepidevust, aga eelkõige ühist arusaama, et kui pole kvaliteeti, pole abi.