Eesti edu viimase kolme aastakümne jooksul on rajatud teadmistele, ettevõtlikkusele ja avatusele uutele ideedele. Meie haridust on peetud väikerahva edulooks. See on meie vundament, millele oleme ehitanud oma digiriigi, innovatsioonivõime ja rahvusvahelise maine.

Kuid küsimus, mida peaksime endalt küsima, on valus, kuid vältimatu: kas meie haridussüsteem töötab praegu maksimaalselt Eesti konkurentsivõime ja ühiskonna arengu nimel?

Tugevad sisendid, nõrgemad väljundid

Rahvusvahelised võrdlusuuringud, sealhulgas IMD World Talent Ranking ja Euroopa innovatsioonitabel, tunnustavad Eestit tugeva haridusliku vundamendi eest. Meie PISA tulemused on endiselt maailma tipus ning hariduskulutused suhtena SKP-sse on maailmas kaheksandal kohal.

Samas osutavad need uuringud ka paradoksile, et kuigi teadmiste põhi on tugev, ei muutu see alati piisavalt oskusteks, juhtimispädevusteks ja väärtuseks, mida Eesti majandus ja ühiskond vajavad. Eesti on kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavuse poolest 65. kohal IMD talentide uuringus, töötajate finantsoskuste ja rahvusvahelise kogemuse kategoorias 54. kohal ning juhtimiskompetentside poolest 53. kohal.

Me kasvatame teadmisi, kuid ei rakenda neid alati seal, kus need looksid suurimat lisandväärtust. See on meie järgmise arenguhüppe tõeline kitsaskoht.

Haridus kui avalik hüve

President Alar Karis on rõhutanud, et hariduse mõju ühiskonnale määrab meie suutlikkuse lahendada nii tänaseid kui ka homseid kriise. Haridus aitab muuta Eesti rikkaks vaimselt ja majanduslikult. Haridus ei ole lihtsalt individuaalne investeering, vaid ka osaliselt avalik hüve, mis loob teadmiste, väärtuste ja vastutuse võrgustiku kogu ühiskonna jaoks.

Kui ülikoolides ei teki kriitilist mõtlemist, praktilist oskust ja rahvusvahelist kogemust, siis ei teki neid ka töökohtades ega ühiskonnas tervikuna. Seetõttu peab riigi hariduspoliitika toetama kogu kõrghariduse ökosüsteemi, mitte ainult osa sellest.

Eraalgatus hariduses loob mitmekesisuse

Eestis tegutsevad eraalgatuslikud kõrgkoolid on osa Eesti hariduse ökosüsteemist. Nende eesmärk ei ole kasum, vaid teadmiste ja oskuste loomine ühiskonna heaks.

Eraalgatuslikud ülikoolid toovad süsteemi mitmekesisust, ettevõtlikkust ja rahvusvahelist haaret. Need on omadused, mida rahvusvahelised konkurentsivõime uuringud peavad Eesti arengu võtmeteguriteks järgmise kümnendi jooksul.

Lisaks toovad nad kõrgharidusse eraraha, vähendades survet riigieelarvele ja tugevdades hariduse rahastusbaasi. See on suund, mida Eesti hariduspoliitika on pidanud üheks oma keskseks eesmärgiks.

Eraalgatus kõrghariduses ei ole riigi vastand ega kõrvalekalle, vaid avaliku huvi teenimine. Sel viisil saab ühiskond kasutada kõiki oma teadmiste ja talentide allikaid. Hariduslik mitmekesisus tugevdab kogu ökosüsteemi, tagades, et Eesti jääb avatuks, uuenduslikuks ja tulevikku vaatavaks teadmispõhiseks riigiks.

Ebaõiglane kohtlemine pidurdab arengut

Praegu rahastab riik avalik-õiguslike ülikoolide õppekavasid, kuid eraalgatuslikud kõrgkoolid peavad toime tulema täielikult oma vahenditega. Seda ka siis, kui nende õppekavad täidavad samu riiklikke eesmärke, akrediteerimisnõudeid ja kvaliteedikriteeriume.

See ei ole mitte ainult õiguslikult küsitav, vaid ka majanduslikult ebaefektiivne. Kui riigi eesmärk on tugevdada teadmiste põhist majandust ja panustada inimkapitali arengusse, siis tuleb väärtustada kõiki, kes sellesse panustavad. Avalik hüve ei kao sellepärast, et see tekib koosloomes eraalgatusega. Vastupidi, avaliku hüve loomine koostöös erinevate omandivormi esindavate organisatsioonidega on oluline osa täisväärtuslikust hariduse ökosüsteemist.

Õiglane ja läbipaistev raamistik on juba olemas

Eesti uus teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus lähtub põhimõttest, et erineva omandivormiga ülikoole koheldakse võrdselt. Sama põhimõte on ka Euroopa Liidu haridus- ja teadusprogrammide keskne eeldus.

Programmid nagu Erasmus+, Euroopa Horisont, Euroopa Sotsiaalfond ja REPowerEU on selgesõnaliselt avatud ka eraõiguslikele ja mittetulunduslikele kõrgkoolidele, tingimusel, et need vastavad riiklikele kvaliteedi- ja akrediteerimisstandarditele. Teadmiste ja väärtuse loojat ei eristata omandivormi alusel, vaid hinnatakse panuse ja kvaliteedi järgi.

Kui teaduses ja innovatsioonis on eemaldatud omandivorm kui eristuskriteerium, ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks ei võiks sama kehtida ka kõrghariduses.

Koostöös sünnib järgmine hariduspööre

Eesti on väike riik, kus iga hea idee ja iga oskuste kandja loeb. Tõeline konkurentsivõime sünnib koostööst avalik-õiguslike ja eraalgatuslike kõrgkoolide, ettevõtete ja kogukondade vahel. Selle asemel et vastandada, peame looma süsteemi, mis premeerib tulemusi ja koostööd, mitte omandivormi.

Eraalgatus kõrghariduses ei ole riigi konkurent, vaid partner. Ühiskond võidab siis, kui iga hariduspartner saab anda oma panuse ning kui süsteemi ei piira seadused, vaid toetavad kokkulepped. Õiglane raamistik looks olukorra, kus riik saab keskenduda kvaliteedi tagamisele ja tulemuste mõõtmisele hoolimata kõrghariduse pakkuja omandivormist.

Kui suudame ühendada avaliku ja erasektori tugevused, teadmispõhisuse ja praktilise oskuse, teaduse ja ettevõtluse, sünnib sellest uus kvaliteet. See ei ole võitlus ressursside pärast, vaid ühine liikumine targema ja tugevama Eesti poole.