Eesti kõrgharidussüsteemil on väljakutseterohke aeg: rahastus on ebapiisav, pikemas perspektiivis üliõpilaste arv langeb, rahvusvaheline konkurents aina suureneb. Kõrghariduse tuleviku ja jätkusuutlikkuse kindlustamisel vajame senisest selgemat strateegilist vaadet, kuidas kõrgharidusmaastikku struktuurselt ümber kujundada, efektiivsust suurendada ja raha kasutamist parandada.

Koalitsiooniläbirääkimistel jõuti kokkuleppele, et nii esimese eestikeelse kõrghariduse kui ka kutsehariduse saab edaspidigi tasuta, korduvõppija peab hariduse eest maksma. Arvestades maailma kiiret arengut, tööturu muutuvaid ootusi ning inimeste vajadust uute teadmiste ja oskuste järele, tundub selline kokkulepe lühinägelik, sest üha enam peab elanikkond ümber õppima ja end täiendama.

Nende arengute valguses peame rääkima ka rakenduskõrgharidusest, kus selle aasta eelarve tõus oli oluliselt väiksem kui avalik-õiguslike ülikoolide rahastuse tõus. Samal ajal on valitsus korduvalt kinnitanud, et rakenduskõrgharidus on riigile oluline ning selle maht võiks kasvada. Ent mis on lahendus, kui meie kõrghariduses on ilmselge rahanappus, mis niipea ei leevene?

Vajame tulevikku vaatavat kõrghariduse strateegiat

Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainoris (EEK Mainor) näeme, kuidas kõrghariduse jätkusuutlikuks rahastamiseks puudub riigil pikk plaan. Edukatel riikidel, nagu näiteks Holland või Austria, on kõrghariduses selge tulevikku vaatav strateegia. Eestis selline puudub. Meil on küll haridusvaldkonna arengukava, kuid valitseb siiski ebaselgus lähiaastate kõrghariduse finantseerimise osas. See teeb haridusvaldkonnas tegutsemise ääretult keeruliseks. Samuti on puudulik valdkonna terviklik strateegiline juhtimine.

Nagu tõi välja ka Jaak Aaviksoo tänavu 16. aprillil  riigikogus kõrghariduse toetusrühma teaduspoliitika seminaril peetud kõnes, vajab Eesti kõrgharidussüsteem fundamentaalset ümbermõtestamist. Aaviksoo sõnul on probleemid mitte hariduskulutuste suuruses, vaid struktuurses ülesehituses ja raha kasutamises. Puudub haridusökonoomiline vaade, mida kulutatud raha eest tegelikult saab.

Aaviksoo esitatud statistika on kõnekas: 30 protsenti tööjõust on ülekvalifitseeritud, 10 protsenti alakvalifitseeritud ja koguni 42 protsenti tööjõust ei vasta oma töökoha haridusnõuetele. See kinnitab vajadust suurema spetsialiseerumise ja tööjaotuse järele meie kõrgharidussüsteemis, sealhulgas selgemat tasakaalu akadeemilise ja rakendusliku kõrghariduse vahel. Meist palju edukamad riigid pööravad oluliselt suuremat tähelepanu just rakenduskõrgharidusele ning tööturu ja kõrghariduse ootuste ühildamisele.

Keskmine kulu ühe õpilase kohta saaks olla soodsam

Meie silmis on Eesti kõrgharidussüsteemi üks valupunkte põhjendamatult suur erialade dubleerimine kõrgkoolides. Näiteks õpetatakse ettevõtlust, turundust, personalijuhtimist ja IT-d mitmes kõrgkoolis paralleelselt, sealhulgas õpetatakse samu erialasid nii avalik-õiguslikes kui ka erakõrgkoolides.

Eelmisel aastal Jaak Aaviksoo koostatud dokumendist "Eesti hariduskulud 2022. Hariduskulude analüüsi töörühma raport" selgus, et sama eriala õpetatakse ühes linnas suisa mitmes erinevas kõrgkoolis. Kas see on Eesti riigi väiksust arvestades mõttekas?

Aaviksoo koostatud raporti kohaselt on Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides jooksevkulu ühe õppuri kohta üle 12 000 euro aastas, kusjuures 16. aprillil 2025 toimunud seminaril räägiti juba summast 17 600 eurot aastas. Kahjuks ei kaasatud nende arvutuste koostamisse erakõrgkoolide jooksevkulu ühe õppuri kohta. Näiteks EEK Mainoris on keskmine kulu ühe õpilase kohta oluliselt soodsam kui raportis väljatoodu. Paljuski on madal jooksevkulude määr üliõpilase kohta saavutatud spetsialiseerumisega konkreetsetele valdkondadele, läbi kõrge kuluteadlikkuse ning tiheda koostöö ettevõtetega.

Kõrgharidussüsteemi rahapuudust aitaks leevendada, kui vaatame kriitilise pilguga üle, milliseid erialateadmisi oleks riigil kuluefektiivsem tellida avalik-õiguslikelt ja milliseid erakõrgkoolidelt.

Näiteks praktilist, rakenduslikku haridust eeldavate erialade nagu ettevõtlus ja IT õpet võiks riik tellida just sellele suunatud erakõrgkoolidelt. Humanitaar-, sotsiaal-, meditsiini- ning loodus- ja täppisteadused kuuluksid loomulikumalt avalik-õiguslike kõrgkoolide fookusesse. Kõrgkoolide selgem spetsialiseerumine aitaks luua selgust, vältida dubleerimist ja mis seal salata, oleks maksumaksjate seisukohalt ka õiglasem.

Hariduse kvaliteet ja kättesaadavus paraneks

Erialade dubleerimise lõpetamine ei tähenda kindlasti hariduse kättesaadavuse vähenemist, pigem vastupidi. Kui ressursid koondada, siis on võimalik investeerida õppe kvaliteeti ja toetada nende õppekavade arendamist, mida Eesti majandus ja tööturg tegelikult vajavad.

OSKA raportid ja tööturu signaalid näitavad, et vajadus rakendusliku kõrghariduse järele on kasvav. Erakõrgkoolidel on võimekus teha enam koostööd erasektoriga, panustades seeläbi õpetatavate erialade praktilisusesse ja vastavusse turuootustega. Tööturg vajab spetsialiste, kelle teadmised on seotud tööturu ja ettevõtete vajadustega ning kes oskavad midagi konkreetselt teha.

Eesti kõrgharidussüsteem vajab muudatusi. Üks esimesi ja praktilisi samme on erialade dubleerimise lõpetamine ning ajakohastatud kõrgharidusstrateegia, mis toetab spetsialiseerumist, efektiivsust ja selget tööjaotust kõrgkoolide vahel. See ei ole mitte ainult majanduslikult mõistlik, vaid ka aus nii üliõpilaste, tööandjate kui maksumaksjate suhtes.