Haridusminister Kristina Kallase Tartu Ülikooli arengukonverentsi ettekandel põhinev arvamusavaldus kõrghariduse väljakutsetest viis senise, ühelt poolt oivalisele akadeemilisele kvaliteedile ja teiselt poolt selle toetamiseks ebapiisavale rahastusele suunatud kõrgharidusdebati hoopis sisulisematele rööbastele. Lisan sellesse debatti omapoolsed mõtted.

Arenenud riikides omandab kolmanda taseme hariduse üle 40 protsenti noortest, Eestis juba veidi rohkemgi. Nagu minister kõige olulisemana osundas, on pea kõikidel riikidel kasvavaid raskusi sellise mahu rahastamisega avalikust eelarvest ning tõstatuvad küsimused niisuguste investeeringute majanduslikust otstarbekusest ja sotsiaalsest õiglusest. On väga tõenäoline, et kõrghariduse ja teaduse riikliku rahastuse määr suhtena SKP-sse lähiaastatel pigem kahaneb kui kasvab ja seda ka Eestis.

Eesti olukord on isegi keerulisem kui mujal, kuna meil õpib enamus üliõpilasi (teadus)ülikoolides, kus teadusuuringutega integreeritud õppetöö on kordades kallim kui rakenduskõrgkoolides ja eriti paljude riikide nn lühikese tsükli (kahe-kolme aastaste programmidega) kolledžites. Soomes on rakenduskõrgkoolides pea sama palju üliõpilasi kui ülikoolides, meil õpib rakenduskõrgkoolides vaid 20 protsenti üliõpilastest. Kõrvuti kõrghariduse üldmahuga nõuab tähelepanu ka struktuursete muutuste võimalikkus ja otstarbekus kõrghariduses.

Õpimotivatsiooni langemine alla kriitilise piiri

Eelneva teemaga haakuvad otseselt õpingute kestuse ja väljalangevusega seotud probleemid. Meil kulub ühe lõpudiplomi jõudmiseks keskmiselt kaks korda rohkem õpiaastaid kui on programmide nominaalne kestus. Senised küsitluspõhised uuringud on toonud välja rida deklareeritud põhjuseid: perekondlikud, pettumine erialas, õppetöö paindumatu korraldus, pingeline töö jne. Nende sisuline üldnimetaja on aga õpimotivatsiooni langemine alla kriitilise piiri – (akadeemilises) diplomis ei nähta väärtust, olgu siis isiklikus või tööturu vaates, mille nimel pingutada. Kas me oleme sellest sõnumist järeldusi teinud?

Riikides, kus see probleem on väiksem, on üldjuhul programmid lühemad ja selgemini orienteeritud tööturu nõuetele ja üliõpilaste eelistustele. Üleilmsete trendide najal võiksime oluliselt paindlikumalt kombineerida tasemeõppe ja mikrokraadide programme, tuginedes enam üliõpilaste valikutele ja vähem kitsalt akadeemilistele arusaamadele.

Samas suunas paneb mõtlema tähelepanek, et üliõpilastest on vaid 40 protsenti mehed, lõpetajatest isegi pelgalt 37 protsenti. Samas on sooline palgalõhe vastupidine, viidates ülikoolidiplomite vähesele turuväärtusele tööandjate silmis. Samuti väärib arutelu, mil määral õigustab end kõrgharidusõpe, mille lõpetaja palgatase jääb tuntavalt alla riigi keskmist (osalt ka eelisarendatud loodusteaduste valdkonnas). Meil puudub teadmine selle tõsiasja tausta kohta – on see lõpetajate üleproduktsioon, õpiväljundite ebaadekvaatsus, õppetöö kehv kvaliteet või midagi muud?

Akadeemilise kogukonna enda kõige tõsisemaks mureks on karjääri ebakindlus – stabiilse, nn tenuuri ametikohani jõudmiseks kulub doktoriõppe algusest kohati 20 aastat. Meid peaks panema mõtlema, miks doktorikraadini jõudmise mediaanvanus Eestis on 34 aastat võrreldes Inglismaa 26-27 aastaga. See ei ole mõistlik ei doktorandi, aga ka akadeemilise ja mitteakadeemilise tööturu vaatest. Miks nii on? Tasub kaaluda, kas omal ajal doktori kvaliteedistandardina kehtestatud kolme publikatsiooni formaalne nõue on jätkuvalt asjakohane, või teenib see eelkõige juhendajate ja ülikooli publitseerimisralli, mitte doktorandi ja ühiskonna huve.

Üha enam ootab analüüsi ka küsimus, miks meie teisi riike edestav hariduse ja teaduse mahu kasv ei ole toonud kaasa samaväärset tööviljakuse kasvu, mis viimastel aastatel on EL-i keskmise suhtes isegi langenud. Ei ole välistatud, et ka siit ilmnevad probleemid (kõrg)haridusväljundite vastavusega tööturu tegelikele vajadustele.

"Tee oma kodutöö ära ja siis räägime"

Ma ei avalda saladust kui väidan, et enamus haridusministritest on kogenud valitsuse eelarvevaidlustes väiteid, et Eestis on haridus on pigem üle- kui alarahastatud. See on rahvusvahelises võrdluses ka õige, aga olulisem on poliitiline taustasõnum – tee oma kodutöö ära ja siis räägime. Julgen arvata, et ülikooliharidust puudutavalt arvab nii ka suur osa huvigruppidest ja laiemast ühiskonnast, mitte vaid riigipirukat jagavad poliitikud.

Eesti avalike ülikoolide kogutulud olid eelmisel aastal 639 miljonit eurot, kulud 612 ja tegevustulem 27 miljonit eurot.* Ülikoolides õppis 35 403 üliõpilast, erineva taseme lõpetajaid oli 7435. Ülikoolides oli täisajaarvestuses 7736 töötajat, neist veidi üle poole akadeemilised töötajad. Lihtne arvutus annab ühe üliõpilase koolituskuludes 17 tuhat eurot aastas ja "diplomi hinnaks" 82 tuhat eurot.

Tõsi, need kulud kajastavad ka teadustöö kulusid, stipendiume, eurotoetusi, ühiselamute ja ülikoolide muuseumide kulusid, ent ühel või teisel moel panustavad need kõik just ülikooliharidusse, mis on ülikoolide peamine väljund ühiskonda. Muuks väljundiks on eelkõige ülikoolide teadustöö artiklite ja muude publikatsioonidena mida on kokku hinnanguliselt 7000. Ülikoolide rakendusuuringute olulisim väljund oli lepinguline uurimistöö kogumahus 25 miljonit eurot. Teaduspõhise majanduse keskse liikumapaneva jõu, loodud intellektuaalomandi (patendid jms) müügist laekunud tulu ei olnud üheski ülikoolis märkimisväärne.

Neid ülikoolide tulu- ja kulunumbreid riigieelarvest ei leia, seal on pelk rida "Juurdepääsu tagamine kõrgharidusele" kogumahus 273 miljoni eurot, millest ülikoolideni jõudis tegevustoetusena 200 miljonit eurot. On oluline tähele panna, et see, otseselt üliõpilaste koolituseks mõeldud raha, moodustab alla kolmandiku ülikoolide tuludest ja vastavalt jaguneb ka asjaosaliste tähelepanu.

Just sellest tõsiasjast tuleb otsida arusaamist kuhjunud probleemidest – ka ülikoolid "lüpsavad suust ja munevad nokast" – ja põhirahastuse ilmsest ebapiisavusest saab alguse toimetulekuks vajalik meeleheitlik võitlus täiendavate tulude eest ülikoolide, teaduskondade, instituutide ja üksikteadlaste vahel, mis ei jäta piisavalt aega ja tähelepanu tegelemiseks põhitööga, eriti üliõpilaste õpetamisega. Olen veendunud, et ilma struktuursete muutusteta rahastusskeemis nii riigi kui ka ülikoolide tasemel pole enamus ülikoolide probleeme lahendatavad.

Avalikus arutelus on üha vähem ülikoolide ekspertarvamusi

Osundan veel paarile kõrghariduspoliitika aspektile, mis vaikselt jõudu koguvad. Kuidas käituda kahaneva rahvastiku tingimustes ja kas lahendus on välisüliõpilastes? Mille nimel me rahastame välisüliõpilaste õpinguid Eestis? Kuidas tagada akadeemiline võimekus ja kompetents kõigis Eestile vajalikes valdkondades olukorras, kus teadusrahastuse surve suunab tähelepanu eelkõige n-ö üleilmsetele probleemidele? Miks kuuleme avalikus arutelus üha vähem ülikoolide ekspertarvamusi, kui üksikud aktivistid välja arvata? Kas võiksime oma ülikoolidelt oodata enam juhtiva rolli võtmist Eesti sotsiaal-majanduslike väljakutsetega toimetulekul?

Need küsimused vajavad laiemat käsitlemist kui vaid ülikoolide ja ministeeriumi halduslepingu kohtumistel, sest neist sõltub olulisel määral kogu Eesti tulevik. Oma sõna peaks sellesse arutellu lisama ka ettevõtjad, teiste ametkondade esindajad ja avalikkuse huvigrupid.

Vajaliku strateegilise mõttevahetuse korraldamist võiks oodata ministeeriumilt või isegi kultuurikomisjonilt. Ühe tungiva soovituse tahan siinkohal siiski lisada. Tulemuslik arutelu eeldab korralduslikku visiooni, läbimõeldud lähteülesannet ja juhtimist, mis aitaks vältida viimase aja haridusarutelude kroonilist haigust – laialivalguvate konsensusdokumentide tootmist, mis loomuldasa väldivad kõiki sisulisi küsimusi ja valikuid. Tulemuseks ei ole strateegia, vaid riiulil tolmuv "kiri jõuluvanale", mis toidab ebarealistlikke ootusi ja nendega paratamatult kaasnevat pettumust.

Strateegia on otsuste kunst, mis põhineb olukorra ja võimaluste ausal hinnangul ja selguses oma eesmärkides. Sellelt pinnalt võrsub ka vastastikune usaldus, mille murenemine ei ole vaid kõrgharidusprobleem.

* Saldoandmike andmed. Kogu avalike kõrghariduskulude  leidmiseks tuleks siia lisada riigi rakenduskõrgkoolide, sh Sisekaitseakadeemia ja Riigikaitseakadeemia eelarved hinnangulises kogumahus 60 miljonit eurot.