Iga teine Eesti põhikooli- või gümnaasiumihoone on ehitatud 1960.–1990. aastatel, mil sündis igal aastal 20–25 000 last ja maapiirkonnad olid praegusest palju tihedamalt asustatud. Seega on paljud koolid rajatud ammu enne tänapäevaseid halduspiire ja asustusmustrit.

Nüüd sünnib aga alla 10 000 lapse aastas ning elanikkond koondub järjest rohkem linnapiirkondadesse. Sellises olukorras ei võimalda senine haridusvõrk enam kõigile head haridust tagada ja on aeg küsida, milline peaks olema Eesti koolivõrk järgmistel kümnenditel.

Eesti gümnaasiumivõrk on jäänud aastakümneid korrastamata. Probleemi juur peitub vastutuse hajumises. Seni pole olnud ühtset eestvedajat, vaid koolivõrgu arendamise ja korrastamise eest on vastutanud korraga nii riik kui ka kohalikud omavalitsused. Vahepeal toimunud haldusreformid ja koolipidajate vahetumine on vastutuse küsimuse muutnud veelgi keerulisemaks – sageli ei lange koolide asukoht ja nende pidaja huvid enam kokku.

90 protsenti eagrupist elab gümnaasiumile lähemal kui 11,35 km

2024/25. õppeaastal tegutses Eestis 154 kooli, kus on statsionaarse õppega gümnaasiumiaste. Neist ligi 40 protsenti on väga väikesed, alla saja õpilasega 10.–12. klassis kokku.

Eestis on gümnaasiumid keskmiselt 4,5 km kaugusel kodust, kuid piirkondlikud erinevused on suured. Tallinnas jõuaks lähimasse gümnaasiumisse 1,3 kilomeetriga, aga mõnes piirkonnas tuleb läbida üle kümne korra pikem tee.

Teaduskirjandus peab ideaalseks olukorda, kui gümnaasium ei ole kaugemal kui 10 kilomeetrit, maksimaalne veel mõistlik on 25 kilomeetrit. Näiteks Taanis elab ligi 90 protsenti noortest kuni 17,5 km kaugusel lähimast gümnaasiumist või kutsekoolist, Soomes elab 56 protsenti gümnaasiumiõpilastest koolist kuni viie kilomeetri kaugusel.

Eestis elab 90 protsenti eagrupist gümnaasiumile lähemal kui 11,35 kilomeetrit. 67 protsendile õpilastest jääb lähim gümnaasium koguni kolme km raadiusesse ehk jalgsi liikumise kaugusesse. Seega, küll üksikute eranditega, on Eestis tervikuna väga tihe gümnaasiumivõrk.

See tõstatab paratamatult küsimuse, kas meil on õigustatud ootus, et gümnaasiumiharidus oleks jätkuvalt pea samavõrd kodulähedane nagu alg- ja põhiharidus, või on olulisem tagada tugevad ja kvaliteetsed õpikeskkonnad, kuhu noored on valmis ka kaugemalt kohale sõitma.

Kodulähedus või kvaliteet? Mis on gümnaasiumihariduses tähtsam? Kaudselt on gümnaasiuminoored sellele küsimusele juba vastuse andnud, 59 protsenti neist ei käi kodule lähimas gümnaasiumis ja õpirännet motiveerib eelkõige kvaliteet.

See pole midagi erandlikku, kuna gümnaasiumiastmel ongi õpilaste liikumine tavapäraselt suurem. Muster on aga selge: õpiränne on kõige tihedam seal, kus transpordiühendus on hea ja valikuvõimalusi palju, eelkõige suuremates linnades ja nende lähiümbruses. Kõige enam liiguvad noored just Tallinna ja Tartu piirkonnas, mitmetest linnadega külgnevatest omavalitsustest käiakse sageli linnas koolis.

Teise omavalitsusse gümnaasiumisse rännatakse siiski mitmetel eri põhjustel, laias laastus saab õpirännet jaotada kolmeks tüübiks.

1. Loomulik õpiränne tekib siis, kui koduomavalitsuses ei pakuta keskharidust. Sellisel juhul on gümnaasiumi või ka kutsekooli astumine paratamatult seotud teise omavalitsusse liikumisega.

2. Sunnitud õpiränne tähendab, et kuigi koduomavalitsuses on gümnaasium, ei pääse kõik soovijad sinna sisse. Konkurss võib olla tihe ning õpilase senine õppeedukus ei võimalda soovitud kooli astuda, ent samuti võib ka kohtade arv olla piiratud. Nii tuleb noorel otsida alternatiivi mõnest teisest omavalitsusest. See ei pruugi olla tema esimene valik, kuid on sageli ainus realistlik lahendus.

3. Vabatahtlik õpiränne on seotud õpilaste ja perede teadliku otsusega valida kodule lähimast koolist erinev gümnaasium. Siin mängivad rolli nii õpilase kui ka tema vanemate ambitsioon, isiklikud eelistused ja soov leida endale kõige sobivam õpikeskkond.

Ilmestamaks olukorda olgu mainitud, et Tartu linnas kõigub teistest omavalitsustest pärit õpirändurite arv koolide lõikes 19–47 protsenti, keskmiselt 35 protsenti. Tallinnas kõigub teistest omavalitsustest pärit õpirändurite arv koolide lõikes 4–62 protsenti, keskmiselt 28 protsenti. Tallinnas on kolm gümnaasiumit, kus üle 60 protsenti õpilastest ei ole Tallinna elanikud. Tartu koolides valdavalt jääb õpirändurite osakaal vahemikku 40–49 protsenti.

Ulatuslik õpiränne võib süvendada kvaliteedilõhet koolide vahel

Haridusvõrku kujundades ei saa me mööda vaadata õpetajate järelkasvu kriisist. Just pädevate aineõpetajate nappus on muutumas üheks kõige olulisemaks teguriks, mis hakkab otseselt mõjutama noorte tulevikuvalikuid.

Kui põhikooli lõpu- ja gümnaasiumiastmes jäävad tugeva aineõppe võimalused nõrgemaks, tähendab see, et noorte edasised õpiteed ja karjäärivõimalused sõltuvad üha enam sellest, millise kooli nad suudavad endale leida. Just see taipamine võib panna pered ja õpilased liikuma. Samavõrd oluline on ka hariduslike erivajaduste toe võimalus koolide lõikes.

Mis võib tugeva õpirände tagajärjel juhtuda? Noored hakkavad aina enam koonduma tõmbekeskustesse ning näiteks Tartus ja Tallinnas saavad magnetkoolid ülekoormuse, samal ajal kui väiksemad kohad tühjenevad õpilastest.

Osa koole saab valida väga paljude õpilaste seast, kellel kõigil on väga head põhikooli lõputulemused ning õpimotivatsioon. Teised koolid peavad seevastu ellujäämise nimel vastu võtma noori, kellel on juba kolmandast kooliastmest õpilüngad ning kelle motiveeritus ei pruugi olla väga hea, õpetajate vastutus ja töökoormus on sellistel juhtudel märkimisväärne.

Väga suur konkurents linnade gümnaasiumikohtadele võib viia sellenigi, et sama valla või linna noored oma kodukoha gümnaasiumisse enam sisse ei saagi. Sellist olukorda on hiljuti näha olnud Tartu näitel, kus konkurents koduõpilaste ja mujalt tulijate vahel muutus erakordselt teravaks.

Nüüd võib omakorda küsida, et kui gümnaasiume peavad nii riik kui ka omavalitsused, siis kelle laste hariduse tagamine on omavalitsuse vastutus, kas ainult oma noorte või ka teiste omavalitsuste õpilaste.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb üldkeskhariduse kättesaadavuse osas kohta:

"Õppimiskohustuse täitmise ning kvaliteetse, valikurohke ja gümnaasiumi riiklikule õppekavale vastava üldkeskhariduse omandamise võimaluse tagavad riik ja kohalik omavalitsus, pidades igas maakonnas õpilaste arvust lähtuvalt vajalikul arvul gümnaasiume. Riik kohustub pidama igas maakonnas vähemalt ühte gümnaasiumi."

Selline hajutatud vastutus on loonud riski, et haridusvõrk jääb korrastamata. Riigi ja kohaliku omavalitsuse samaaegne, kuid täpselt reguleerimata rollijaotus tekitab halli ala, kus kumbki pool ei võta täit vastutust ning otsused sõltuvad liigselt kohaliku poliitika ja ressursside hetkeseisust.

Mis eristab kodulähedast ja kaugemal õppivat gümnasisti?

Haridus- ja teadusministeeriumi uuring "Gümnasistide õpiränne − kas ja millised tegurid eristavad kodule lähimas gümnaasiumis õppivat noort kaugemal õppivast noorest?" avab teravalt meie registriandmete põhjal sotsiaalmajandusliku tausta mõju gümnaasiumiastme õpirändele.

Selgub, et kodust kaugemal gümnaasiumis õpivad suurema tõenäosusega noored, kes elavad linnalises piirkonnas – maal elamine vähendab sellist võimalust ligikaudu 34 protsenti võrra –, ning samuti need, kelle vanemate brutokuupalk on kõrgem.

Samavõrd lisab haridus- ja teadusministeeriumi uuring "Gümnaasiumide tulemusnäitajate analüüs" järgmise kihi selgitusi. Õpilaste teadmiste ja oskuste tase gümnaasiumisse astudes erineb koolitüüpide ning gümnaasiumiastme suurusest lähtuvalt, mis omakorda aitab selgitada erinevusi gümnaasiumide tulemuslikkuse näitajates.

Näiteks on suurtes gümnaasiumides tulemused üldiselt paremad kui väikestes, nn puhaste gümnaasiumide tulemused ületavad täistsüklikoolide omi ning erakoolide tulemused jäävad riigi- ja munitsipaalgümnaasiumidele alla. Samal ajal ei viita kirjeldatud tendentsid põhjuslikule seosele ning seega ei saa järeldada, et väikestes gümnaasiumides õppivad noored saavutaksid automaatselt paremaid tulemusi, kui nad õpiksid suuremates koolides.

Topelthalvemus

Kooli ressurssidest ei saa mööda vaadata. Kui ühte kooli satuvad korraga kokku nii õpilased keerulisemast sotsiaalmajanduslikust keskkonnast kui ka nappus õpetajatest ja tugispetsialistidest, siis kujuneb olukord, mida võiks nimetada topelthalvemuseks. Kooli jäävad pigem vähem eeliseid omavad õppijad – väikesed maakoolid hakkavad koondama pigem madalamate õpitulemuste ja madalama sotsiaalmajandusliku taustaga noori.

See tõstatab küsimuse, kas sellist ebasoodsat seisu tuleks kuidagi tasakaalustada, et kodukoha kooli jäänud noortel oleksid siiski samuti head võimalused kvaliteetset haridust omandada. Kool võib niisuguses olukorras olla nii riskitegur kui ka pääsetee, ta võib raskusi võimendada, aga ka neid leevendada ja toetada.

Joonisel 6 toodud tulemused näitavad, et väikestes gümnaasiumides on kooli lõpus nii kitsa kui ka laia matemaatika riigieksami keskmised selgelt madalamad kui suuremates koolides.

Näiteks alla 50 õpilasega koolides on laia matemaatika keskmine 36,9 punkti, kuid üle 400 õpilasega gümnaasiumides ulatub see 62,5 punktini. Suuremate koolide parem tulemus võib olla seotud tugevamate õpikeskkondade ja mitmekesisemate õppimisvõimalustega, aga oluline on märkida, et väiksematesse koolidesse astuvad sageli õpilased, kelle põhikooli õpitulemused on tagasihoidlikumad. See tähendab, et õpetajatel tuleb seal tegeleda rohkem varasemate õpilünkade katmisega.

Ka edasiõppimise puhul on kooli suurusel oluline seos. Väiksemates gümnaasiumides jätkab kõrghariduses oluliselt väiksem osa noori – kuni 49 õpilasega koolidest läheb kuue aasta jooksul pärast lõpetamist ülikooli vaid 34 protsenti lõpetanutest. Suuremates, üle 400 õpilasega koolides on vastav näitaja 54,9 protsenti. See viitab selgele trendile, et mida suurem on gümnaasium, seda suurem on tõenäosus, et noored jõuavad kõrgkooli.

Kutsekoolid on osa koolivõrgust

Mis on pildilt puudu? Kutseharidus. Kui räägime õpirändest, keskendume sageli gümnaasiumiharidusele, kuid sama teravalt tuleks vaadata ka kutsekoolide suunas. Ka kutsehariduses liiguvad noored oma kodupiirkonnast välja. Ühed otsivad erialasid, mida kodulähedane kool ei paku, teised tunnevad, et soovitud oskuste ja teadmiste omandamiseks on vaja minna mainekamasse või parema tasemega kutseõppeasutusse. Õpirände tegurite uuringut kutsehariduse kohta Eestis kahjuks veel tehtud ei ole.

Huvitaval kombel tundub, et gümnaasiumiastmel oleme oluliselt tundlikumad, kui 16-aastane noor peab kodust kaugemal koolis käima. Kutsehariduses aga normaliseerime olukorra, et sama vana noor peab oma erialaõpingute nimel kolima kodust vahel üsna kaugelegi. Seda enam, et just kutseharidusse koondub märkimisväärne hulk haridusliku erivajadusega noori ehk neid, kes vajaksid õppimise kõrvalt enim oma pere ja kodu toetust.

Kokkuvõttes on Eesti jõudnud punkti, kus põhikoolijärgne haridusvõrk – nii gümnaasiumid kui ka kutsekoolid – vajab uusi lahendusi, sest mitukümmend aastat tagasi loodu ei ole enam tulevikukindel.