Tuleb kindlasti nõustuda Jaak Aaviksooga, kes oma arvamusloos viitab struktuursete muutuste vajadusele kõrghariduses. Praegune rahastusmudel, kus ühest küljest ühiskond panustab kõrgharidusse pigem palju, kui vähe ning teisalt on ülikoolid pidevas rahahädas, pole selgelt jätkusuutlik.

Selgelt on üsna levinud soov ülikoole kokku panna mõnevõrra naiivne. Meil on liiga vähe näiteid tõesti efektiivsust toonud organisatsioonide liitmistest ja liiga palju näiteid ebaefektiivsusest ka ühe ülikooli piirides. Arutlegem parema lahenduse leidmiseks kõrghariduse jätkusuutlikkuse teemal.

Esmalt tuleks küsida, mida me üldse mõistame konkreetse valdkonna akadeemilise jätkusuutlikkuse all.

Üks viis sellele küsimusele vastata on läbi akadeemilise "sündimuskordaja". Rahva jätkusuutlikkuseks vaja, et sünniks piisavalt lapsi meie seast lahkunute asendamiseks, sama on mingis mõttes tõsi ka akadeemilises maailmas. Et õpetus oleks jätkusuutlik, peab õppurite hulgast läbi akadeemiliste astmete kasvama piisavalt akadeemilisi töötajaid, et järgmise põlvkonna tudengitele oleks juhendajaid ja õppejõude ning et oleks tagatud õppetööd toetav teadustegevus.

Kindlasti saab ja peab akadeemilist maailma elavdama väliste teadlaste ja õppejõudude Eestisse toomisega, kuid ühel hetkel tekib kindlasti küsimus selle tegevuse mõttekusest. Kui kõik õppejõud on välismaalt, äkki on nende siia meelitamise asemel mõistlik õppurid nende juurde välismaale läkitada?

Niisiis näeme, et kõrghariduse väljundist, kõrgharidusega inimestest, mingi osa saab asuda ühiskonnas väärtust looma ja mingi osa peab asuma tegelema süsteemi taastootmisega.

Oletame näiteks, et õppetöö juurest lahkub igal aastal keskmiselt üks funambulismi (nii kutsutakse köiel kõndimise õilsat kunsti) professor. Seega peab õpingutes piisavalt kaugele jõudnud tudengite hulgast igal aastal keskmiselt üks inimene asuma õppejõu okkalisele kuid tänuväärsele teele.

On aga selge, et kõigil tudengitel ei ole selleks soovi, oskusi või ka võimeid. Samuti langeb osa õppureid õpingute käigus välja kasvõi soovimatusest järgmisele astmele õppima asuda. Oletame, et sobiva motivatsiooni, oskuste ja võimetega tudengeid on üks sajast. Lihtne arvutus näitab, et sellisel juhul peaksime igal aastal võtma õppima sada funambulisti, kellest 99 siirdub õpingute lõppedes nii-öelda tootvale tööle ja üks jääb akadeemilisse maailma.

Nüüd kerkib esile kaks tõsist probleemi, millest lahendamisest sõltub konkreetse valdkonna jätkusuutlikkus. Ühest küljest peab jätkusuutlikkuse tagamiseks süsteemi aastas sisenema vähemalt sada tudengit.

Meie praeguses demograafilises seisus saab piisava tudengite hulga tagamine olema üha keerulisem. Muidugi võib tuua tudengeid väljast, kuid nende soov just Eestis oma akadeemilist või muud karjääri jätkata on eestlaste omast tõenäoliselt madalam. Seega tekib peagi küsimus, miks peaks Eesti akadeemilised institutsioonid tegelema välismaale tagasi siirduvate kodanike harimisega. Isegi kui tegu on majanduslikult tasuva ettevõtmisega, võiks äritegevus pigem siiski erasektori kanda jääda.

Teisalt tekib küsimus, kas Eesti ühiskond vajab aastas 99 uut funambulisti? Ka siis, kui kõrghariduse omandanud inimene asub oma värskeid teadmisi rakendama mõnes teises valdkonnas, on igasuguse teadmise järele piiratud hulk nõudlust.

Loomulikult on hea akadeemiline haridus väärtus iseeneses, kuid haridusvalikuid tegevale noorele inimesele on küllalt raske (ja moraalselt küsitav) seletada, et tema mitme aasta töö väljundiks saab suure tõenäosusega olema lihtsalt hea alus veetmaks veel mitu aastat majanduses ka reaalset rakendust leidvate teadmiste omandamiseks.

Madal nõudlus ühiskonnas hakkab kindlasti negatiivselt mõjutama eriala valivate tudengite hulka. On ka keeruline näha, miks peaks maksumaksja lisaks heale akadeemilise baasile kinni maksma ka ühiskonnas selgelt mitte rakenduvad teadmised.

Oleme jõudnud järelduseni, et akadeemiliselt on jätkusuutlik valdkond, mis suudab ennast õppejõudude ja teadlaste mõttes taastoota ning mille lõpetajatele on ühiskonnas rakendus. Pange tähele, saadud järeldus ei sõltu kuidagi valdkonna olulisusest Eestile või selles tegutsevate inimeste tublidusest. Kui me tahame, et folkloristika või koorilaul või veel mõni Eesti kultuuri jaoks oluline akadeemiline valdkond oleks jätkusuutlik, peame need probleemid lahendama.

Mida siis teha? Kindlasti saab tegeleda sellega, et tekitada ühiskonnas vajadus konkreetsete oskuste järele ning kohendades antavat haridust nii, et selle järele oleks suurem nõudlus. See meede aitab, kui meil on tudengeid kuskilt tulemas. Praeguste demograafiliste trendide puhul aga neid lihtsalt ei jätku kõigi oluliseks peetavate valdkondade jätkupidevaks elus hoidmiseks. Samuti on meede suhteliselt ebaefektiivne, kui me ei tegele tudengite motivatsiooniga valida akadeemiline karjäär.

Kui meil aga õnnestub teha näiteks nii, et ühe asemel kaks inimest sajast sisseastunust võtaksid erialasse panustada, võiksime õppegrupi suurust poole võrra vähendada ilma valdkonna jätkusuutlikkust kahjustamata.

Õppejõudude korraliku tasustamise ja selge karjäärimudeli loomise kaudu võiks seega olla võimalik koolitada suhteliselt vähem ebaselge karjääriperspektiiviga spetsialiste saavutades seejuures parema valdkondliku jätkusuutlikkuse. Väiksem hulk tudengeid võimaldaks vähendada ka õppejõudude hulka (vähendades vajadust järelkasvu järgi) ning seada sisseastujatele rangemad nõuded (suurendades omakorda nende šansse akadeemiliseks karjääriks)

Arvestades, et Eestis on diplomi hind umbes 82 000 eurot võiks juba mõne õppekoha vähendamine võimaldada päris mitmele õppejõule praegusest märksa inimväärsemat palka maksta. Muidugi on raha ainult osa lahendusest. Ülikool peab olema töötamise kohana üks mõnus ja prestiižne paik, teadustöö võiks kätkeda minimaalselt administratiivset asjaajamist jne.

Ja ikkagi tuleb meil kardetavasti lõpuks tõdeda, et mõne eriala akadeemilist jätkusuutlikkust me tagada ei suuda. Küll aga võiks "akadeemilise sündimuskordaja" anda objektiivsema mõõdiku olukorra hindamiseks. Samuti ei ole mul illusioone, et ülikool saaks lihtsalt tudengite arvust lähtuva matemaatilise tehte abil raha ühelt eelarverealt teisele tõsta. Vaja on, nagu akadeemik Aaviksoo targasti ütles, struktuurseid muutusi.