Mõistan sügavuti seda muret ja frustratsiooni, mis metsaomanikke valdab, kui ei saa raiuda nii palju kui tahaks. Heili Püümanni kommentaaris kõlanud kriitika "mugavuslahenduste" kohta on emotsionaalselt laetud ja peegeldab metsalobistide avalikkusesse paisatavat retoorikat. Ometi, kui lugeda põhjalikult kohtuotsust, koorub hoopis teine, märksa murettekitavam reaalsus. Reaalsus, millest Püümanni artikkel ei räägi.

Artikkel tekitab tunde, justkui oleks kannatajate puhul tegu väikemetsaomanikega. Kohtuotsust lugedes selgub aga, et tegu on juriidiliste isikutega (Palumetsa OÜ, Tornator Eesti OÜ, Metsamaahalduse Aktsiaselts, OÜ Kuku Arendus), kellele lisaks on ka keegi J. I. Eesti probleem seisnebki selles, et just juriidilised isikud ehk metsafirmad raiuvad metsi kõige intensiivsemalt (raiefirmad ei ole enamasti kohalikud ja neile on tegemist äriga, nemad ei majanda kodumetsa), neile järgneb Riigimetsa Majandamise Keskus.

Sealjuures majandavad metsi kõige loodushoidlikumalt väikemetsaomanikud, kes üldjuhul kasutavad metsi oma tarbeks mõistlikult, vältides suure pindalaga lageraieid. Püümann on arvamusloo kirjutanud viisil, et kuskilt ei tule välja, et kaebajad olid metsafirmad, mitte mõni maainimene, kes oma metsast küttepuid tahab teha.

Veelgi murettekitavama pildi maalib kohtuotsus kaitsealade metsade senisest käekäigust. Näiteks saab kohtuotsusest teada, et Varbola rannamoodustiste kaitsealadel on viimase kahekümne aastaga kadunud üle veerandi ehk koguni 26 protsenti metsa pindalast. See ei ole ju "mugavuslahendus", vaid tõendus, et kaebajate kiidetud liberaalne kord ei suutnud kaitsta seda, mida kaitsta plaaniti.

Kohtulahendis on eksperdid öelnud, et kui selles tempos jätkata, ei oleks meie lastelastel 60 aasta pärast sealset unikaalset maastikku. Arvestades senist tempot on sealset metsa ka palju kiiremini võimalik lagedaks raiuda. Sellest aga Püümann ei kirjutanud.

Lugu tekitab tunde justkui oleks metsade majandamine kinni pandud, suletud. Nii see aga ei ole ja süvenedes selgub, et kehtestatud piirangud on metsakaitse seisukohast niigi liiga leebed ehk metsamajandajate kasuks.

Kaitsealade koosluste hoidmiseks on vajalik igasuguste uuendusraiete (ehk lage- ja turberaied: veer-, häil-, aegjärkne) keelamine, praegu aga on mugavuslahendused uuendusraiete lubamise näol, mille tõttu on mõningane lagedaks raiumine siiski lubatud.

Vähim, mida teha selleks, et Varbola rannamoodustiste maatikukaitseala kaitse-eesmärgid pärast pikaaegset raiesurvet saavutada, on metsade majandamise intensiivsust vähendada ja viia see tasemele, mis matkiks looduslikke protsesse.

Kõige enam jahmatas mind kaebajate seisukoht, et mõningate raiepiirangute seadmine (mitte kogu metsade majandamise keelamine) on võrreldav sundvõõrandamisega. Halduskohus asus seisukohale, mida ringkonnakohus kinnitas, et "kuigi metsi saab majandada väiksemas mahus kui enne määruse andmist, siis ei ole tegemist sundvõõrandamisega. Kaebajad saavad metsi majandada".

Nüüd oleks paslik defineerida, mis üldse on mugavuslahendus looduskaitses. Väärtuste mittehoidmisel jääme neist ilma, lagedaks raiumise võimalus ei ole I kaitsekategooria liigi, 19 kaitsealuse linnuliigi ja maastikukaitseala puhul kuidagi adekvaatne. Lagedaks raiumist ei peaks isegi mitte kaaluma. Mõistetav, et raiefirmad ärilisest perspektiivist lähtudes neid võimalusi siiski küsivad, kuid ühiskonnana on meie kohus rõhutada, et puidutulu ei kaalu üles kõike eelpool nimetatut jt metsahüvesid.

Veidi ka üldhariduslikku teadmistepagasi avardamiseks. Eesti metsad tervikuna heidavad juba tükk aega süsinikku selle asemel, et olla süsiniku neelajaks. Kõige madalam latt, mille alt läbi minna, on metsade lagedaks raiumist nii palju vähendada, et metsade süsiniku sidumine oleks vähemalt nullis.

Positiivse efekti saavutamiseks peaksime muidugi metsad jälle süsiniku neelajaks saama, sest meie elutegevus ju heidab nagunii süsinikku ja metsad (ning Eestis ka märgalad) on looduslikuks abiliseks selle jalajälje tasakaalustamisel. Kõige olulisem on eneselt küsida, kas me tõesti tahame elada Eestis, kus looduskaitsealad lagedaks raiutakse, sest täpselt seda kaebajad ju soovivad – maastikukaitseala intensiivset lagedaks raiumist jätkata.

Eestis on vanu metsi alles vaid kahe protsendi ringis kogu metsamaast, need on need kõige elurikkamad kõige-kõigemad meie metsamaastikes. Ja just sellised on need metsad, kus kaebajad tahavad intensiivselt raiuda. Nendes metsades leiavad elupaiga ligi 20 000 liiki. Südames tahaks sellegi kohtuotsuse edasi kaevata, sest mõningane intensiivraie on seal ikka lubatud.

Varbola ümbruses kasvavad loometsad, need on ka infiltratsioonialad (pinnavesi läheb otse paelõhedesse ja põhjavette); metsaseadus lubab neil aladel kuni 2 ha lageraiet, kuid loometsa raiesmikud on raskesti puudega uuendatavad. Tasub tähele panna järgnevat ekspertide lõiku kohtulahendis:

"Kaitsealal on valdavalt loometsad, mis kasvavad väga õhukestel (alla 30 cm) kergesti läbikuivavatel muldadel vahetult paekivi või räha peal. Õhukesel ja kuival paepealsel pinnasel on uuendusraiejärgne metsa uuenemine vaevaline ja mets tormihell ning võrreldes parasniiske metsaga uueneb loomets mitu korda kauem, kusjuures looduslikku uuendust loometsades enamasti ei teki (kõrrelised on kuiva kasvukohta tõttu konkurentsis edukamad kui puittaimede seemikud). Ennetama peab massiivseid visuaalselt lagedaid alasid, mis ei pruugi kunagi taastuda. Suurtel raielankidel on lisaks erosioonioht, mille tagajärjel paljandub kohati aluspõhi ja metsa taastumine on veel vaevalisem."

Sellest järeldub, et tegemist on kohaga, kus intensiivset raiet ei peaks üldse planeerima, kuna metsakooslus ei pruugi tagasi kasvadagi või võtab uuenemine aega sajandeid.

Laanepüü, haruldased samblikud või roheline hiidkupar vajavad elupaiku siin ja praegu. Varbola aladel elavad erinevad liigid ja nende hoidmine nõuab sidusat maastikku. Me ei tohi vaadelda metsa kui pusletükke, et kaitseme ainult väikest maatükki, kus elab kaitsealune liik, aga kõrvalalal, kus liiki ei ela, siis seda ei kaitse, loodus toimib vaid tervikuna.

Kui me lubame intensiivset majandamist nn tühjadel lappidel keset kaitseala, lammutame kaitseala kui terviku ja lõpuks kaovad ka kaitsealused liigid lõplikult. Sest kui ei ole elupaika, ei ole ka liiki.

Piirangud ei ole rünnak omaniku vastu, vaid vastutuse võtmine meie endi ja järgnevate põlvede ees. Me peame valima, kas tahame jätta neile puistut, kus on arvestatud vaid puiduressurssi, või maastikku, kus on elu ja elurikkus. Mõne firma ärikasum ei kaalu üles meie ühiseid väärtusi.

Me ei kaitse ju ainult puid või kive, vaid meile kõigile olulist elukeskkonda. Ka nende samade kaitseala lagedaks raiuda soovijate ja nende lähedaste jaoks. Varbola kaasus näitas, et riigi roll on olla mõistuse hääl ja tuletada meelde, et looduse taluvuspiiridel on piirid. Ainult nii saame kindlad olla, et ka saja aasta pärast on meil veel metsi, kellest lugusid kirjutada.