Ma arvan, et metsanduse arengukava tuleb vastu võtta. Selle poolt kõneleb fakt, et arengukava ettevalmistanud juhtkogu poolt on pärast pikki vaidlusi siiski lõpuks kokku pandud dokument, mis on järgneva kümnendi tegevuskava ning mille alusel saab metsanduse põhisuundi järgida. Selle loomise juures on olnud Eesti Maaülikooli, Tartu Ülikooli ja Helsingi Ülikooli teadlased ning Eesti Teaduste Akadeemia liikmed. Pole mingit põhjust nende pädevuses kahelda.

On siiski paar teemat, millele tuleks tähelepanu pöörata.

Majandusmetsad vajavad inimkätt ja pikaajalist planeerimist. See tähendab, et tuleb ära määrata majandus- ja kaitsealuste metsade protsentuaalne vahekord olenemata sellest, et praegune keskkonnaminister ja tema erakond selle vastu on.

Ilmselgelt ei lase emotsioonide peal tehtud otsused, mis "moodsa" rohepöörde käigus lasevad näiteks kraavidel umbe kasvada, tähele panna asjaolu, et ühe umbe lastud kraavijupi taga võib kasvada sadu hektareid metsa, kus läbimõtlemata tegevuse tagajärjel võivad muuta kõlbmatuks ka seni seal elanud kaitsealuste liikide elupaigad.

Vägisi tuleb meelde ansambli Apelsin laulusalm:

"õitsev ühismajand

murueide tütred sääl

uutmistuhinas

hangud käes kunglarahva seas."

Aga meil on siiski kahekümne esimene sajand, mis ehk "uutmistuhinat" veidi mõistusega taltsutama peaks. Eestimaal on veel küllalt inimesi alles, kes mäletavad seda eelmist "uutmist" või õigemini perestroikat ja mis sellest pärast sai.

Teine oluline küsimus puudutab arengukavas kirjapandud summasid, mis maaomanikele loodukaitsealuste piirangute kompenseerimiseks mõeldud on.

Kas oleme unustanud, et omanikelt on 80 aastat tagasi maatükk kord juba ära võetud? Nüüd, mil see ülekohus võiks olla korvatud (maa tagastatud ja võimaldatud olla seal peremees), võetakse see maa neilt loodukaitse sildi all ja selle eest tühist kompensatsiooni makstes piltlikult öeldes taas käest ära. Nagu uus natsionaliseerimine.

Näiteks Varbola maastikukaitseala moodustamise käigus pakutakse metsaraie sisulise keelamise eest inimestele vastutasuks maamaksu vähendamist poole võrra. See paistab küll sulaselge irvitamisena metsaomaniku üle.

Ja kolmas konnasilm on see va raiemaht. Küll see on üks tore valimiseelne kont populistidele järada. Üksteise võidu lubavad kandidaadid, kel pole ei vastavat haridust, maaülikooli teadlasi meelega ignoreerides ning RMK-d vaenates, raiemahtu vähendada. Majandusliku mõju ja riigi julgeoleku tagamise analüüsita trumbatakse valija tähelepanu huvides konkurenti üle järjest väiksemate arvudega. Mis see endaga kaasa toob, tundub olema stiilis "pärast valimisi tulgu või veeuputus".

Tegelikult puudutab antud teema lisaks riigile strateegilise majandusharuga mängimist taaskord maa- ja metsaomanikku.

Vägisi lõhnab selle järele, et tegemist on sooviga luua keskkonnaametis või koguni politseis uus osakond, mis hakkaks jälgima jooksvat raiemahtu. Kui juhuslikult näiteks detsembri alguses see number täis saab, siis raied seisma panna, et taas 1. jaanuaril jätkata. Et siis nali või? Muidugi mitte, linnurahu ju niimoodi korraldati.

Tegelikult pole see üle-eestiline aastane raiemaht mitte midagi muud kui üks mõõdik. Me ei raiu juurdekasvu, vaid konkreetseid metsaeraldisi vastavalt nende seisukorrale.

Eesti Vabariigi aastapäeva eel kutsun ma üles mõtlema sellele, et maailm ja siin toimuv on viimase aastaga drastiliselt muutunud. See olukord sunnib lööma lokku, mis suunaks meie tähelepanu populismilt hoopis Eesti riigi jätkusuutlikkusele ja kestmisele.