Eestis on aastaid lähtutud põhimõttest, et ravimid – olgu retseptiravim või käsimüügis olev ibuprofeen – kuuluvad ainult apteeki. Praktikas tähendab see, et käsimüügiravimi kättesaadavus sõltub apteegi asukohast ja lahtiolekuaegadest. Suuremates linnades on valik olemas ning pealinnas tegutsevad ka valveapteegid, kuid väiksemates kohtades ja maapiirkondades tähendab see sageli sõitu teise asulasse või ootamist järgmise tööpäevani.

Näiteks Jõgevamaal Sadalas on küll kohalik Coop, kuid lähim apteek asub umbes kümne kilomeetri kaugusel ja on avatud vaid mõni tund tööpäeviti. Järgmine apteek asub Mustvees, juba ligi 20 kilomeetri kaugusel, ning töötab samuti piiratud kellaaegadel.

Kui riik plaanib lubada käsimüügiravimite kojutoomist kullerteenusega, siis tunnistatakse sisuliselt, et senine süsteem ei vasta inimeste vajadustele. Probleem ei ole ravimi ostmise ohtlikkuses ilma proviisoriga suhtlemata, vaid ligipääsus.

Käsimüügiravim ei ole luksus- ega impulssost. Peavalu, palavik või kurguvalu ei küsi aega ega kohta. Kui lähim apteek on kümnete kilomeetrite kaugusel, muutub teoreetiline kättesaadavus praktiliseks kättesaamatuseks.

Väiksemates linnades ja asulates on kohaliku poe roll ajas muutunud. Sageli ei ole see enam pelgalt ostukoht, vaid koht, kuhu inimesed tulevad enamike teenuste tarbimiseks. Poe juurde on koondunud pakiautomaadid, sest postkontor on otsustanud, et eraldi teeninduspunkti ei ole mõistlik üleval pidada.

Poest saab kätte passi või ID kaarti, kuna politsei teeninduspunkt on kaugel. Poed pakuvad pangateenuseid, sealt saab kätte sularaha kuna pangad on kontorid ja isegi sularahaautomaadid sulgenud. Kaupluses on kuulutustetahvel infoga kohalike teenuste ja sündmuste kohta. Paljudele, eriti eakatele, on pood igapäevane kontaktpunkt, kust saab toidu, info ja esmased teenused.

Sellises olukorras tekib täiesti praktiline küsimus: miks peab inimene just käsimüügiravimi pärast minema mujale, mõnikord isegi teise linna. Kui ta tuleb poodi leiva, sularaha ja postipaki järele, ei ole mõistlik sundida teda lihtsa valuvaigisti või palavikualandaja nimel otsima apteeki, mida samas kohas sageli ei ole.

Mida piirang tegelikult teeb

Sageli väidetakse, et käsimüügiravimi ost peab alati käima koos proviisori nõustamisega. Põhimõtteliselt võib sellega nõustuda, kuid praktikas see nii ei toimi. Juba praegu tellitakse käsimüügiravimeid apteekide veebipoodidest: veebileht lahti, ibuprofeen ostukorvi, makse ja jääb üle vaid pakki oodata. Ei mingit suhtlust, ei küsimusi, ei kohustuslikku nõu.

Sama kehtib ka siis, kui riik lubab kojutoomist kullerteenuste kaudu. Ka seal ei teki automaatselt personaalset nõustamist. Seega ei pea vastuväide "poest ostes jääb nõustamine ära" vett, sest nõustamine ei ole kohustuslik juba praegu. Küsimus on pigem selles, kas vajadusel on nõu kättesaadav ning kas ravimiga kaasnev info on selge ja arusaadav. Kauplused on valmis läbi videosilla proviisori või farmatseudi nõustamist pakkuma ka müügisaalist. 

Piirang, mis hoiab käsimüügiravimid ainult apteegis, ei lisa seega iseenesest ohutust. Küll aga piirab see valikut ja kättesaadavust. Kui müügikohad on geograafiliselt koondunud, jääb tarbija sõltuvusse ühest kanalist.

Jutt ei käi piiranguteta müügist, vaid selgelt määratletud ja madala riskiprofiiliga toodetest, mille kasutamine on laialt levinud. Ja mida tulevikus saab tellida kullerteenuse äpist. Kuidas on kulleriga kojutoomine tasulise teenusena ohutum kui ise kojutoomine lähimast toidupoest?

Hind ei ole kõrvalküsimus

Kättesaadavuse kõrval on veel üks teema, mida ei tohiks käsitleda teisejärgulisena, see on hind. Kui käsimüügiravimite jaemüük on koondunud väga kitsasse kanalisse (apteekidesse), on ka hinnakonkurents piiratud. Konkurentsiamet on juba soovitanud käsimüügiravimite müüki jaekettides, et hindu tarbija jaoks alla tuua. Käsimüügiravimite tootekategoorias on apteekidel magusad kasumimarginaalid ja vähene konkurents ei sunni hinda alandama.

Kui lubame käsimüügiravimite müüki ka jaekauplustes ja tanklates, tekib konkurents nii müügikohtade kui ka tarneahelate vahel. Konkurents tähendab hinnasurvet alla ja mitte loosungina, vaid toimiva majandusmehhanismina. Rootsi kogemus nikotiiniplaastritega näitab, et käsimüügiravimite lubamine tavakauplustesse alandas tarbijahinda ligikaudu 15 protsenti. See ei juhtunud seetõttu, et ravimid muutusid, vaid seetõttu, et turg muutus avatumaks.

Hind loeb eriti nende inimeste jaoks, kelle ostujõud on piiratud. Maapiirkondades, kus sissetulekud on sageli madalamad ja valik väiksem, on hinnalangus ja parem ligipääs sama müügikäiguga päriselt tajutav võit. Kui räägime võrdsest ligipääsust, ei saa hinnaküsimust kõrvale jätta.

Kuidas seda mõistlikult teha

Lahendus ei eelda radikaalseid samme. Esiteks tuleb kokku leppida riiklikult kinnitatud nimekiri käsimüügiravimitest, mida võib müüa väljaspool apteeke. Valiku peaksid tegema pädevad asutused, lähtudes ohutusest, säilitustingimustest ja rahvusvahelisest praktikast.

Teiseks tuleb kehtestada selged ja kontrollitavad reeglid: väiksemad pakendid, koguselised piirangud ja müügikorraldus, mis välistab agressiivse reklaami. Kui peame oluliseks nõustamise kättesaadavust, saab selle siduda konkreetse lahendusega, näiteks võimalusega võtta vajadusel proviisoriga ühendust videosilla või telefoninõustamise kaudu toidupoest enne ostu võimalust. Need meetmed on mujal Euroopas end tõestanud ning maandavad riskid ilma kättesaadavust ohverdamata.

Kolmandaks peab rakendamine olema läbipaistev. Kauplused registreeritakse müügikohana, nõuded säilitamisele ja infole on üheselt mõistetavad ning järelevalve on proportsionaalne. Jaekaubandus on selliste raamistikuga harjunud, see ei ole võimekuse, vaid poliitilise otsuse küsimus.

Kui riik otsib lahendusi, kuidas parandada käsimüügiravimite kättesaadavust, ei piisa poolikutest vastustest. Kulleriga kojutoomine võib olla üks võimalus, kuid see ei tohiks jääda ainsaks. Piiratud valiku lubamine jaekauplustes parandab ligipääsu, suurendab konkurentsi ja aitab hindu allapoole tuua.