Mida tähendab olla eestlane? Isegi kui meil õnnestub seda määratleda, tõmmata selge ja enesekindel piir "eestluse" ümber, siis kas kõik eestlased mahuksid selle joone sisse? Või jääksid mõned paratamatult välja just sellest määratlusest, mis peaks neid hõlmama?

ERR-i portaalis toimunud mõttevahetus sellel teemal on olnud valgustav. Tiiu Hallap kirjutab loos "Eestlane ja tuareeg", et eestlust ei saa tegelikult omandada, kui sellesse ei sünnita. Marek Tamm pakub artiklis "Kas eestlaseks saab hakata?" paindlikumat arusaama kuulumisest. William Buescher läheneb tekstis "Mina olen eestlane" küsimusele isikliku enesemääratluse kaudu.

Lugedes neid esseid inimesena, kes on elanud Eestis peaaegu seitse aastat, räägib keelt, töötab kultuuriväljal ja on siin loonud pere, ei vaata ma seda arutelu kõrvalt. Ma seisan selle sees.

Niisiis: kust algab eestlus ja kus see lõpeb?

Elatud teadmine – vaikiv kiht

Hallap rajab oma arutelu sellele, mida ta nimetab vaikivaks teadmiseks, pärandatud, sõnastamata kuulumise kihile. Ühine ajaloomälu. Emotsionaalsed refleksid. Sügavad instinktid, mis on kujunenud kollektiivse kogemuse kaudu.

Selles on tõde. Kõike ei saa teadlikult õppida ega omandada. Mõned asjad imenduvad lapsepõlves, õhustikus, kordustes.

Aga mis täpselt sellesse nähtamatusse kihti kuulub? Kas see on saunakultuur? Külmad talved? Lumi? Teatud suhe vaikusesse? Reserveeritumad sotsiaalsed koodid?

Saun on ka  Soomes. Lumi kuulub suurele osale põhjapoolkerast. Vaikus ja emotsionaalne vaoshoitus ei ole sugugi ainult Eestile omased; ja kui oleksid, siis oleksin mina juba "supereestlane". Niipea, kui püüame mõnda joont isoleerida kui ainulaadselt eestilikku, leiame sellele paralleele mujalt.

Arutelu muutub veel huvitavamaks, kui see ümber pöörata. Kui inimene lahkub Eestist ja elab aastakümneid mujal, kujunevad tal paratamatult uued refleksid. Kui eestlane elab viisteist aastat Kanadas, räägib igapäevaselt inglise keelt ja on sukeldunud Kanada ühiskonda, siis kas tema vaikiv kiht jääb samaks kui kellelgi, kes elab Tartus või Tallinnas? Kui mitte, siis kes ta on? Lihtsalt "vähem eestlane" ja mitte midagi muud?

Kui pööran selle küsimuse enda ja Iraani poole, muutub paradoks isiklikuks.

Minu suhe sünnimaaga on viimase kümnendi jooksul muutunud. Jälgin Iraani uudiseid tähelepanelikult. Tunnen ärevust, kui Iraani pommitab Iisrael või kui USA seda ähvardab, samamoodi nagu tunnen ärevust Venemaa agressiooni pärast Eesti suunas. Ent ma ei ela enam Teherani igapäevases reaalsuses. Seal oleks mul keeruline igapäevaelus orienteeruda. Tallinnas liigun enesekindlalt, aga Teheranis tunneksin end üha enam külalisena.

Hallapi vaikiv kiht muutub ajas. Olen nüüd oma igapäevaste harjumuste ja elustiili poolest lähemal tüüpilisele eestlasele kui tüüpilisele iraanlasele.

Kui vaikiv kuulumine muutub ajas, siis ei saa see olla täielikult fikseeritud. Ja kui see võib nihkuda, muutub ka piir vähem absoluutseks.

Poliitiline määratlus

Poliitiliselt näib küsimus lihtne. Kodakondsus määratleb liikmesuse. Kui inimene täidab seaduslikud tingimused ja saab Eesti passi, on ta riigi silmis eestlane.

Ent ka poliitilised vaated ei saa toimida usaldusväärse rahvusliku mõõdikuna. Hallap rõhutab suhtumist Venemaasse kui määravat emotsionaalset markerit. Kahtlemata on Eesti ajalooline kogemus kujundanud kollektiivseid tundlikkusi. Kuid maailmas ei ole ühtegi rahvust, kus kõik kodanikud jagaksid identseid poliitilisi seisukohti. Eestlased ei mõtle ühtemoodi Venemaast, Euroopast, sisepoliitikast ega riigi tulevikust.

Kui poliitiline joondumine oleks eestluse eeltingimus, jääksid paljud eestlased ise määratluse piiridest välja.

Kultuuriline määratlus

Võib-olla peitub eestlus kultuurilises osaluses: ajaloo, mütoloogia, kirjanduse, muusika ja ühiste viidete tundmises.

Olen lugenud eesti mütoloogiat "Kalevipojast" Ülemiste vanakeseni. Tunnen eesti heliloojaid Arvo Pärdist ja Ester Mäest Erkki-Sven Tüüri ja Tõnu Kõrvitsani ning kirjanikke A. H. Tammsaarest Mati Undi ja Andrus Kivirähkini. Ma räägin, loen ja kirjutan eesti keeles. Olen isegi komponeerimas teoseid, mis on inspireeritud eesti mütoloogiast ja rahvapärimusest. Ometi olen kohanud eestlasi, kes pole kunagi lugenud "Kalevipoega", teavad vähe Taarast või Ukust või ei tunne kaasaegseid eesti heliloojaid.

Kas see teeb mind neist "eestlasemaks"? Loomulikult mitte. Aga see näitab midagi olulist: kultuuriline kirjaoskus varieerub igas rahvuses tohutult.

Kui pööran selle küsimuse taas Iraani poole, muutub paradoks jälle isiklikuks. Ma armastan pärsia luulet, mütoloogiat ja kultuuri. Ent tean paljusid iraanlasi, kes ei suuda tsiteerida ühtki klassikalise luule rida ega ole kunagi lugenud "Šahnameed". Kas see teeb nad vähem iraanlasteks?

Ei ole olemas riiki, kus kõik kodanikud tunneksid oma kultuuripärandit võrdselt.

Keel ja aktsent

Keel näib olevat tugevam marker. Eesti keelt saab õppida. Selles on võimalik kõnelda vabalt, mõelda ja isegi näha und. Hallap mainib aktsenti. Minu eesti keele aktsent ei ole loomulikult Tallinna põliselaniku oma. Aga kelle aktsent on "päris"?

Saaremaal on oma murre. Võrumaal oma keeletoon. Need erinevad nii teineteisest kui ka Tallinnast. Kas mõni neist on "tõelisem" eestikeelsus kui teine? Aktsent varieerub ka emakeelsete kõnelejate seas.

Globaalselt muutub küsimus veelgi keerulisemaks. Kas inimene, kes räägib inglise keelt, on ameeriklane, britt või austraallane? Kas farsi keelt kõnelev inimene on iraanlane, afgaan või tadžikk? Keeled ületavad sageli riigipiire.

Kui keel ei kattu selgelt riigipiiridega, kuidas saab see olla lõplik rahvuslik mõõdupuu?

Muusika ja kuulumine

Heliloojana muutub see küsimus minu jaoks eriti konkreetseks.

Iraanis muusika avaldamiseks on vaja riiklikku luba. Minu kriitilise hoiaku tõttu Iraani valitsuse suhtes ei ole minu looming seal sisuliselt olemas. Samal ajal on kogu minu kataloog registreeritud Eesti Autorite Ühingus. Kas institutsionaalne kuuluvus on kultuurilise identiteedi mõõt?

Minu muusikaline keel on kujunenud farsi keele, pärsia mütoloogia ja Iraani kultuurimälu kaudu. Samal ajal on Eestis elamine ja siin aktiivne osalemine kultuurielus paratamatult kujundanud minu helikeelt. Eesti mets, selle valgus ja vaikus, on minu muusikas vältimatud.

See, et ma ei ole sündinud Eestis, näib töötavat minu muusika "eestilisuse" vastu. See, et ma ei ela enam Iraanis, näib töötavat selle "pärsialikkuse" vastu. Võib-olla muusika ise ei tunnista selliseid piire. Võib-olla kannab see mõlemat ajalugu korraga. Või peegeldab see lihtsalt maailma, kus identiteedid kattuvad, põimuvad ja ei allu üheleainsale määratlusele.

Globaalne olukord

Peame tunnistama ka laiemat konteksti: elame enneolematult põimunud maailmas.

Raadiost ja televisioonist internetini on kultuurid globaalselt põimunud. Paljud meist on kasvanud üles sama muusika, samade filmide ja raamatutega, kasutades samu digitaalseid platvorme. Võib-olla just seetõttu oli vaja arutelus kujutleda väga kauget ja eksootilist kultuuri. Tegelikkuses sisaldab peaaegu iga nimetatud riik juba midagi tuttavat.

Kui äi küsib minult, kas kogesin Eestisse kolides kultuurišokki, vastan alati eitavalt. Tundsin suure osa elustiilist ja kultuurikoodidest juba ära. Eesti, nagu enamik ühiskondi, on kujunenud globaalse – eriti lääne – raamistikuga põimunult. Ühest läänestunud ühiskonnast teise liikumine ei tähenda nullist alustamist, vaid ühisele pinnale ehitamist.

Absoluutset rahvust ei ole

Lõppkokkuvõttes ei ole olemas absoluutset eestlast. Ja laiemalt, ei ole olemas absoluutset ühegi rahvuse liiget.

Isegi kui suudaksime määratleda "täieliku" eestluse seisundi, ei mahuks paljud eestlased ise sellesse. Poliitilised piirid ei kattu täielikult kultuurilise kuuluvusega. Identiteet ei ole mustvalge seisund. See on spekter, voolav, kontekstuaalne, ajas muutuv.

Päritolu ja valik

Ometi pean tunnistama, et ühes punktis olen Tiiu Hallapiga nõus: midagi ei muutu.

Ma ei valinud seda, et sündisin Iraanis. Ma ei valinud farsi keelt oma emakeeleks. Keegi ei saa minult küsida, miks ma sündisin seal või miks ma räägin seda keelt. See osa minu identiteedist on mulle antud.

Minu eestlus, ükskõik kui tagasihoidlik või arenev see ka poleks, on aga valik. Ma valisin elu Eestis. Ma valisin keele õppimise. Ma valisin suhestumise selle kultuuriga. Isegi kui kujuteldav "eestluse mõõdik" kuulutaks mind aastakümnete pärast täielikult lõimunuks, jääb üks fakt muutumatuks: see identiteedi osa ei ole päritud, vaid valitud. Minu iraanlus on passiivne, see anti mulle. Aga minu eestlus on aktiivne, ma astusin selle poole.