"Näed, see sats läks suts paremale. Aga ära nüüd hakka vabšee valest otsast kruttima, vaata tabamuste keskpunkti nihet. Kui palju üks klikk sinu sihikul 50 meetri peal tabamispunkti liigutab? Ära paku, arvuta. Pole siin mingit tuumavärki." Ajateenistuse keeleõpikut kirjutades kuulsin keeleõppijaid just selliseid juhiseid saavat: tehniliselt täpseid, aga mahlaka kõnekeelega.

See oli vaid üks hetk aastas, kus noore peale langeb katkematu keelelaviin – igas õppeaines, kasarmus ja harjutusväljal. Keelekeskkond ei ole seal rahulik ega valikuline, vaid kiire, tihe ja nõudlik. Õpiku tarbeks uurisin, milliste keeleolukordadega ajateenijad peavad hakkama saama, ja veetsin igas väeosas ühe päeva. Juba selle ajaga kogunes materjali rohkem, kui ühte kursusesse mahub. Selgeks sai, kui eripärane ja intensiivne on keelekeskkond, kuhu noor satub.

Keeleõpe eksamiks või ellujäämiseks?

Kaitsevägi on ajateenijate eesti keele õpetamisega tegelenud järjepidevalt. Möödunud aastal ilmus kaitseväe tellimusel õppekomplekt "Ajateenistuse ellujäämiskeel". Samal ajal on riik otsustanud nõuda ajateenijatelt, kes pole õppinud eesti keeles, B1-taseme tõendust. Kursusi hakkab läbi viima integratsiooni sihtasutus, eeldatavasti tsiviilkeskkonnas.

Aga kujutame ette noort, kes on õppinud eesti keelt üheksa aastat, kokku üle tuhande tunni, ent ei tunne end kindlalt. Miks peaks kolme- kuni kuuekuuline lisakursus andma selle, mida senine õpe ei andnud, kui sisu jääb samaks: üldkeele teemad klassiruumis ja eksamile suunatud harjutused? Küsimus ei ole ainult mahus, vaid lähenemises ja eesmärgis.

Kui kursuse sihiks on eksam, kujuneb õpe eksamikeskseks. Süsteem optimeerib seda, mida mõõdetakse, ning vastutus lasub eksamitulemuse, mitte ajateenistuses toimetuleku eest.

Riigikogu riigikaitsekomisjoni algatatud eelnõu seletuskirjas on aga keskse murekohana nimetatud, et puuduliku eesti keelega ajateenija ei pruugi aru saada ellujäämiseks vajalikest suunistest.

B1-eksam mõõdab üldist suhtlusoskust, reisiplaneerimist, arutlusi hobide üle jne. Ajateenistuse keel on midagi muud, see on katkendlikud käsud metsas, relvaohutuse juhised, raadioinfo, erialaterminid ja argikeel läbisegi. Küsimus on põhimõtteline: kas treenime noori eksamiks või toimetulekuks olukorras, kus vajadused on hoopis teistsugused? B1-taseme üldkeel on oluline ja loob vajalikku alust. Küsimus ei ole selle asendamises, vaid täiendamises ajateenistuse spetsiifilise keele ja olukordadega.

Keel tegevuses, mitte ainult klassiruumis

Pärast õpiku valmimist osalesin naiskodukaitse sõduri baasväljaõppes. Olin varem kuulanud õppuste salvestisi ja lugenud käsiraamatuid, kuid metsas ja lasketiirus sain kümne minutiga rohkem selgust kui tundide kaupa kabinetis uurides.

Kui varustus on seljas ja rühm liigub, muutub keel praktiliseks, käsklus ei ole enam tekst, vaid tegevus. Seal sai mulle lõplikult selgeks, et sõduri väljaõpe ja keeleõpe ei peaks olema kaks eraldi maailma. B1-tase võib olla mõistlik orientiir, kuid kui eesmärk on ajateenistuses toimetulek, peab õpe toimuma keskkonnas, kus seda keelt kasutatakse. Arusaamine käsklustest ja suutlikkus rühmas tegutseda ei sünni üksnes klassiruumis, vaid tegutsemise käigus.

Sama põhimõtet rõhutab ka Euroopa keeleõppe raamdokument raamdokument, üle maailma kasutatav juhis, mille järgi keeleõpet kavandatakse: keelt õpitakse tõhusalt pärisolukordades tegutsedes, mitte teoreetiliselt. Õppekomplekt "Ajateenistuse ellujäämiskeel" lähtubki sellest, et keel tuleb teenistusolukordade kaudu, relvaohutusest ja varustusest kuni rännaku ja esmaabini. Keel ei ole väljaõppe kõrvalteema, vaid selle osa.

Järgmine samm ei peaks olema lihtsalt rohkem tunde klassiruumis, vaid militaarne lõimitud aine- ja keeleõpe: keeleõpe pärisolukordades ja koostöös instruktoritega. Kui kaitsevägi ise seda teha ei saa, võiks integratsiooni sihtasutuse kursust toetada näiteks Naiskodukaitse ja Noored Kotkad lihtsustatud sõduri baaskoolituse vormis. Läbi elatud keel püsib paremini kui ainult tunnis õpitu.

Keeleõpe on kogu üksuse asi

Keelekeskkonnas edenemiseks tuleb kuulda ja kasutada palju loomulikku, ent jõukohast eesti keelt. See ei ole ainult keeleõpetaja ülesanne. Roll on instruktoritel, ülematel ja eestikeelsetel kaasajateenijatel. Lihtsa keele koolitus ülematele ja suhtlusviiside läbimõtlemine ei ole hellitamine, vaid üksuste tõhususe küsimus.

Ajateenistusega tuttavaks saades üllatas mind üldine lugupidav suhtumine, et ülekohut ei tolereeritud, alati julgustati selgitusi küsima ning sõna võitluskaaslane kasutati tihedalt iga emakeelega noore kohta. See on tugev alus. Ometi võib pidev intensiivne keelekeskkond panna noore oma kohmakatest purssimiskatsetest loobuma. "Ma ei oska eesti keelt" ei ole sageli ülbus, vaid enesekaitse.

Siin muutub määravaks keskkond. Kui rühm kohandab keelevalikut (vähem slängi ja kõnekujundeid) ning julgustab kannatlikult eesti keelt proovima, tekib julgus rääkida. Keele edenemine ei ole ainult õppija vastutus. Inglise keele õpetamise kontekstis nimetatakse seda põhimõtet share the burden ehk arusaamaks, et emakeelsed kolleegid aitavad õppijal keelelist koormust kanda. See ei vähenda nõudlikkust, vaid muudab õppimise realistlikumaks ja tulemuslikumaks. Keeletoe- ja lõimumiskultuuri võib näha ühe elemendina, mis toetab kaitseväe ühtsust.

Kaitsevägi on selles suunas juba liikunud. Keelekursused, uuendatud kursusekava ja õppekomplekt "Ajateenistuse ellujäämiskeel" on konkreetsed sammud. Küsimus ei ole enam selles, kas keeleõpe on vajalik, vaid kuidas kujundada see nii, et see toetaks nii väljaõpet kui ka teenistuskogemuse kvaliteeti.

Nõudest võimekuseni

Keeleoskus ei teki nõudest, vaid kogemusest. Integratsiooni sihtasutuse ajateenistust ettevalmistav keelekursus võiks sisaldada keeleõppelaagreid, mis toetavad valdkonda sisseelamist, mõistmist ja kinnistamist. Sel viisil õpitud keelt saab teenistuses päriselt kasutada ning sünnib enesekindlus, mitte ainult eksamitunnistus. Selline kursus võib leida aset väljaspool kaitseväge ja vajadusel ilma selle osaluseta.

Õppekomplekt "Ajateenistuse ellujäämiskeel" on üks näide sellest, kuidas teenistusolukordadest lähtuv keeleõpe saab sellist ettevalmistust toetada. Nii võib formaalsest nõudest saada tegelik võimekus. Selline ettevalmistus ei peaks olema mõeldud ainult neile, kellel B1-tõend puudub. Ka need noored, kellel on vajalik tase olemas või kes on õppinud eestikeelses koolis, võiksid soovi korral kursusel osaleda, ajateenistuse olukorrad on kõigile rasked.