Viimastel nädalatel on ERR-i portaalis ilmunud mitu arvamuslugu selle kohta, kas eestlaseks võib saada või ainult sündida. Selline arutelu ei ole Eesti avalikus ruumis haruldane. Aeg-ajalt tõuseb identiteedi ja kuuluvuse teema taas päevakorda ning iga kord vaadatakse seda veidi erineva nurga alt.

Seekord on arutellu panustanud Tiiu Hallap, Marek Tamm, William Buescher ja Arashk Azizi. Nende tekstid lähtuvad erinevatest positsioonidest. Mõnes neist on keskne päritolu ja ajaloomälu, teises kultuuriline kuuluvus või kodanikutunne. Mõned autorid räägivad identiteedist teoreetilisemalt, teised toetuvad oma isiklikule kogemusele ja enesemääratlusele.

Selles mõttes ei ole tegemist ainult vaidlusega selle üle, kes võib või ei või olla eestlane. Tekstid puudutavad laiemat teemat: kuidas ühiskond mõtestab kuuluvust. Siin põimuvad paratamatult mitu tasandit korraga. Identiteet on tihedalt seotud keele, kultuuri ja integratsiooniga ning sellega, kuidas inimesed Eesti ühiskonnas oma kohta leiavad.

Samal ajal ei ole see arutelu uus. Integratsiooni ja identiteedi teema on Eesti avalikus ruumis esile kerkinud korduvalt viimase paarikümne aasta jooksul. Tavaliselt juhtub see mõne suurema ühiskondliku sündmuse järel või poliitiliste vaidluste taustal. Iga kord tekib tunne, nagu algaks vestlus uuesti.

Neid arutelusid jälgides hakkavad silma mõned korduvad jooned. Esiteks algab arutelu justkui nullist, nagu poleks varasemaid käsitlusi olemas. Teiseks toetuvad paljud tekstid isiklikule kogemusele, mis on loomulik ja oluline, kuid ei anna alati tervikpilti. Ja kolmandaks jäävad riiklikud institutsioonid sellistes vaidlustes enamasti kõrvale, kuigi integratsioonipoliitika on Eestis olnud riiklikult kujundatud juba alates 2000. aastast.

See ei tähenda, et arutelud oleksid mõttetud. Vastupidi. Need näitavad, et identiteedi ja kuuluvuse teema puudutab ühiskonda endiselt. Samal ajal tekib paratamatult küsimus, miks iga uus aruteluring näib algavat peaaegu samast kohast.

Varasemad uuringud ja muutuv kontekst

Ometi ei ole integratsiooni teema Eestis uurimata. Aastate jooksul on tehtud mitmeid põhjalikke uuringuid, mis on püüdnud kirjeldada, kuidas Eesti ühiskond tegelikult toimib.

Üks mõjukamaid käsitlusi on olnud Marju Lauristini töö integratsioonimonitooringuga. Selles kirjeldati Eesti ühiskonda erinevate rühmade ja klastrite kaudu, mis erinesid keeleoskuse, meediatarbimise, sotsiaalsete sidemete ja ühiskondliku osaluse poolest. See näitas, et integratsioon ei ole ühtlane protsess. Mõned rühmad liiguvad ühiskonna keskmele lähemale, teised jäävad sellest kaugemale.

Sellised uuringud andsid avalikule arutelule palju olulist teavet. Ometi jäävad need teadmised tänastes vaidlustes sageli tagaplaanile. Kui identiteedi ja integratsiooni teema taas päevakorda tõuseb, ei viidata kuigi tihti varasematele uuringutele ega arutata, kas nende järeldused kehtivad endiselt või vajavad täiendamist. Seetõttu tekibki vahel tunne, et iga uus aruteluring algab jälle samast kohast.

Integratsiooni käsitlus ise on viimase paarikümne aasta jooksul muutunud. Kui 2000. aastate alguses keskendus avalik arutelu peamiselt venekeelse elanikkonna lõimumisele Eesti ühiskonda, siis hiljem on pilt muutunud mitmekesisemaks.

Eesti on saanud osaks globaliseeruvast maailmast. Riiki on tulnud inimesi nii Euroopast kui ka kaugemalt. Ühiskond on muutunud liikuvamaks ja rahvusvahelisemaks.

Viimaste aastate sündmused on sellele arengule veel uue mõõtme lisanud. Pärast 2022. aasta sõda Ukrainas on Eesti vastu võtnud kümneid tuhandeid Ukraina sõjapõgenikke. See on toonud teema uude konteksti: lisaks varasematele rühmadele tuleb nüüd mõelda ka sellele, kuidas toetada inimeste kohanemist olukorras, kus nad on siia jõudnud sõja tõttu.

Nii on integratsioon aja jooksul muutunud oluliselt laiemaks ja mitmekesisemaks. See ei puuduta enam ainult üht suuremat ühiskonnarühma, vaid järjest rohkem inimesi, kelle taust, keel ja elukogemus võivad olla väga erinevad.

Fragmentaarsus ja erinevad lood

Kui vaadata neid arutelusid ja kogunenud teadmisi koos, hakkab silma veel üks joon: integratsiooni käsitletakse sageli katkendlikult. Arutelud kujunevad üksteisest eraldi. Uuringud liiguvad oma rada. Poliitilised otsused sünnivad teises rütmis. Ka inimeste igapäevane kogemus kujuneb sellest kõigest erinevalt.

Nii tekib olukord, kus tervikpilti on raske näha. Integratsioon ei ole üks protsess, mis liigub kindlas suunas, vaid pigem süsteem, mis koosneb osadest, mis arenevad erineva kiirusega ja mõnikord ka eri suundades.

Üks võimalus seda mõtestada on vaadata integratsiooni kui erinevate lugude ristumispaika.

Ühiskonnas räägitakse integratsioonist mitmest vaatenurgast ning kujunevad erinevad lood ja narratiivid. Riik teeb seda poliitika ja programmide keeles, asutused projektide ja meetmete kaudu, inimesed oma kogemuse kaudu. Ühiskond tervikuna reageerib sellele omal viisil.

Need lood ei lange alati kokku. Mõnikord toetavad need üksteist, mõnikord liiguvad eri suundades. Seetõttu võib integratsioon tunduda vastuoluline või ebaühtlane.

Üks hiljutine näide kirjeldab seda üsna selgelt. Kaks Ukraina taustaga noort naist tulid ühele eestikeelsele telekanalile ja andsid seal otse-eetris intervjuu eesti keeles. Enne saadet toimus grimmitoas lühike vestlus meigikunstnikuga. Vestluse käigus kiideti noorema neiu eesti keelt ja küsiti, mida ta soovib tulevikus teha. Ta vastas, et tahab õppida ajakirjandust. Selle peale pakuti talle võimalust proovida praktikat venekeelses toimetuses.

Sellest olukorrast kirjutati sotsiaalmeedias. Seal kirjeldati ka pettumust, et hoolimata heast eesti keele oskusest eeldati temalt vaikimisi sobitumist venekeelsesse keskkonda.

Selles väikeses hetkes peitub laiem probleem. Inimese tegelik keeleoskus ja tema valik ei pruugi kattuda sellega, kuhu ühiskond ta automaatselt paigutab. Eeldatakse, et Ukrainast pärit inimene sobitub loomulikult venekeelsesse keskkonda, isegi siis, kui tema tugevam töökeel on eesti keel ja ta ise näeb oma tulevikku eestikeelses avalikus ruumis. Temalt ei küsitud.

Sarnaseid pingeid võib märgata ka teistes selle arutelu tekstides. William Buescher kirjutab oma kogemusest inimesena, kes tunneb end eestlasena, kuid ei pruugi alati saada samasugust tunnustust ka ühiskonnalt. Arashk Azizi rõhutab, et osa identiteedist on inimese valik ja kujuneb aja jooksul.

Need näited viitavad samale probleemile, et inimese enesemääratlus ei lange alati kokku sellega, kuidas ühiskond teda näeb.

Integratsioon ei lõpe keelega. Oluline on ka see, kas ühiskond on valmis nägema inimest selles keele- ja kultuuriruumis, kuhu ta ise soovib kuuluda.

Identiteet ei ole alati üks

Sellises olukorras kerkib paratamatult esile identiteedi teema. Aruteludes käsitletakse seda sageli üsna lihtsustatud kujul, justkui oleks tegemist ühe selge ja ühesuunalise kuuluvusega.

Tegelikkuses on identiteet sageli mitmekoostiseline. Inimese enesetaju võib koosneda mitmest erinevast osast korraga. Päritolu, keel, kodakondsus, kultuuriline keskkond ja isiklik elukogemus võivad kõik selles rolli mängida.

Identiteet võib kujuneda ka erinevalt. Mõnikord on see üks tervik, mis koosneb eri rollidest ja kuuluvustest. Mõnikord on inimesel aga mitu identiteeti, millest igaühel on oma rollid ja tähendused.

Mõned inimesed sünnivad mitme identiteediga perekonda, teised jõuavad selleni oma elutee jooksul. Sellised olukorrad ei ole tänapäeva Euroopas ega laiemalt läänes midagi erakordset. Pigem muutuvad need järjest tavalisemaks.

Seetõttu võib kuuluvuse teema olla keerukam, kui esmapilgul paistab. Identiteet ei pruugi alati olla kas-või valik. Mõnikord on see mitmest osast koosnev tervik.

Just siin jõuabki arutelu tagasi väikeste rahvaste jaoks eriti tundliku teemani: kuidas hoida tasakaalu avatuse ja enesekaitse vahel.

Kui rahvuslikku identiteeti mõtestatakse liiga kitsalt, võib see muutuda suletud ringiks, kuhu on raske juurde pääseda. Kui seda mõtestatakse liiga avatult, tekib hirm, et rahvuslik eripära võib hajuda. Seepärast elavad väiksemad rahvad sageli kahe vastandliku hirmu vahel. Ühelt poolt on hirm kadumise ees, teiselt poolt hirm liigse suletuse ees.

Integratsiooni arutelud liiguvadki sageli just nende kahe piiri vahel. Küsimus ei ole ainult selles, kes kuulub või ei kuulu, oluline on seegi, kuidas ühiskond suudab leida tasakaalu oma järjepidevuse ja avatuse vahel.

Elada vastuolu sees

Hiljuti sattusin nägema kunstniku Carlos Bunga näitust pealkirjaga "Inhabit the Contradiction". Tema loodud ruumid ei ole püsivad. Kartongist hiiglaslikud konstruktsioonid meenutavad kord puutüvesid, kord sambaid. Need ei kasva, vaid on justkui juba nihkunud või kokku varisenud. See loob tunde, et tegemist ei ole alguse, vaid seisundiga pärast muutust.

Sama loogika kandub üle inimesele. Näituse skulptuurides kordub kujund inimesest, kes kannab maja oma pea asemel. Mõnikord on see seal, kus peaks olema pea. Teisel juhul on maja maapinnale asetatud ja inimene näib sellest välja kasvavat, pea alaspidi.

See loob mulje, et inimene ei ela majas, vaid liigub koos sellega. Ta kannab oma kohta endaga kaasas, asetab selle ümber ja otsib viisi, kuidas selles olla. See ei mõju sümbolina, vaid olukorra kirjeldusena.

Kui ühiskond ei toeta inimese soovi kuuluda, võib ta jääda sellesse seisundisse. Ta ei tea, kuhu oma "kodu" asetada. Ta proovib, nihutab, otsib, kuid ei leia kindlat kohta. Sellises olukorras ei ole vastuolu erand, vaid püsiv seisund. See ei ole neutraalne kogemus. See on ebamugav ja väsitav.

Selline killustatus ei puuduta ainult arutelusid, vaid ka arusaamu. Ühine arusaam sellest, kuidas integratsioon ja identiteet toimivad, ei ole alati iseenesestmõistetav.

See puudutab ka haridust, kus need teemad ei pruugi olla piisavalt nähtaval. Kui ühiskond neid süsteemselt ei mõtesta, on keeruline oodata, et igapäevased olukorrad kujuneksid teistsuguseks. Võib-olla just siin tekibki küsimus integratsioonist kui süsteemist: kas see aitab inimestel oma kohta leida või jätab nad nende vastuolude keskele.