Näitusel on irooniline pealkiri "Õnn tuli meie õuele! Au kolhoosikorrale!" See on tsitaat 1951. aasta mängufilmis "Valgus Koordis" kõlanud laulust. Päris elus asjad nii ei olnud. Elu pani inimesed hoopis uude olukorda, mis ei sarnanenud varasemale elule, ütles näituse kuraator Maret Tamjärv.

"See tegelik toimetulek oli väga vaevaline nii nendel algsetel kolhoosidel kui ka kolhoosnikul, kes pidi siis oma majapidamise ja oma eluga toime tulema, olles samal ajal nagu kahe pooluse vahel. Ühelt poolt see reibas propaganda ja teiselt karm elu ja tegelikkus 1950-ndatel," lausus Tamjärv.

Iseseisvalt mõtlema ja otsustama harjunud taluinimene pidi hakkama alluma kolhoosis asjatundmatutele ja jaburatele korraldustele.

"Selle ühe kümnendi jooksul – need 1950-ndad on need, kui talurahvast saab kolhoosirahvas ja see on väga oluline muutus nii nende igapäevaelus kui ka mõtlemises ja suhtumises asjadesse," ütles Tamjärv.

Näituse koostamise aluseks oli Heiki Pärdi raamat "Stalini aeg Eesti külas: maast lahti, kõigest lahti". Selle koostamisel luges autor läbi hulgaliselt dokumente: nii neid, mis puudutasid kolhooside asjaajamist, kui ka kolhooside parteiorganisatsioonide protokolle.

Kõige huvitavamad olid aga päevikud, millest üks kuulus vanale mehele

"Kes oli 70-aastane, käis iga päev tööl, võttis aeg-ajalt viina ja kirjutas üles kõik, mis elus juhtus – ka oma purjutamised. Ta kirjutas tõesti iga päev päevikut, aga mida ta ei puudutanud, oli poliitika," rääkis Pärdi.

Inimesed kartsid sellest kirjutada. Kolhooside moodustamine algas kohe pärast 1949. aasta märtsiküüditamist ja kolhoosi astuma ajendas inimesi hirm Siberisse saatmise ees. Sama võis juhtuda ka poliitikast ausalt ja ilma propagandistlike loosungiteta rääkides.

"Ei olnud teist teed – ära linna. Noored põgenesid linna, aga vanemad loomulikult ei tahtnud oma kodust lahkuda, isegi kui oli väga raske," ütles Pärdi.

Näitus Vabaõhumuuseumi Pulga talu aidas jääb lahti sügiseni.