Argo Ideon: Moskva ametliku maailmapildi vastu piimajoomine ei aita

Venemaal toimuva poliitilise mõttevahetuse jälgimine on üsnagi kahtlase väärtusega hobi, kuna ajuti tuleb kontrollida, et endal katus sõitma ei hakka, kirjutab Argo Ideon.
Võtame näiteks väljaandes Rossiiskaja Gazeta tänavu 15. juunil ilmunud Nikolai Patruševi pikema intervjuu pealkirjaga "Kui sõda on ukse ees".
Patrušev on kauane Vene kõrgem riigiteenistuja, endine julgeolekuteenistuse FSB juht. Oma 74 eluaastaga tuleb ta Vladimir Putiniga samast põlvkonnast. Praeguse ametikoha järgi on ta Putini abi ja Venemaa merenduskolleegiumi esimees.
Kui mõni Euroopa riigitegelane teataks ajalehes, et meie toetus Ukrainale on sama ajaloolise Vene-vaenulikkuse tulemus, mis väljendus ka Teises maailmasõjas sõdinud Waffen-SS üksuste rahvuslikus koosseisus, siis esimene küsimus talle oleks: "Ega te pole unustanud hommikul tablette võtta?"
Venemaal sellist küsimust ei teki, kuna Euroopa ja seda enam Ukraina riigi natslik olemus asub sealses peavoolu käsitluses väljaspool kahtlust. Antud maailmapildis asub Venemaa pidevas eksistentsiaalses konfliktis Läänega, ning seal pole erilist vahet: Hitler, Zelenski, von der Leyen, NATO või keegi muu.
Sõda Ukrainas on niisiis üks sellesama sõja lahingutanner, mis algas 1941. aasta 22. juunil ja Ukraina elanikud tuleb vabastada neonatsliku okupatsiooni käest.
Patrušev oma jutus tõstab esile mõningaid vastava käsitluse detaile: "Euroopa osaleb taas teadlikult slaavi rahvastiku hävitamises, seekord ukraina neonatside käte läbi. Sisuliselt teevad Euroopa neonatsid praegu kõik, et muuta Euroopa Liit omamoodi Neljandaks Reichiks."
Tõepoolest, sarnase pikema teksti lugemise järel tuleks juua vähemalt kaks klaasi piima, nagu vanasti anti töölistele, kes puutusid kokku toksiliste kemikaalidega. Kahjuks on tänapäeval selgunud, et piima joomine eriti abiks ei ole.
Ilmselt on parim kaitse kõikvõimaliku sõnalise jama vastu siiski huumorimeel. Olles varustanud end eestipärase jonnaka sarkasmiga, võib lugeda ka FSB veterani soovitusi Balti riikidele. Ta toob eeskujuks Soome marssal Mannerheimi ja Rumeenia kuningat Mihai I, kes ühel hetkel loobusid Nõukogude Liiduga sõdimisest.
"Tänapäeva eurooplastel oleks vaja neilt vähemalt tervet mõistust õppida. Praegu arenevad sündmused teise stsenaariumi järgi, kusjuures mõnel Euroopa riigil on lausa kärsitus. Võib-olla ütlen veidi karmilt, kuid kui ma vaatan, kuidas Balti hiired sikutavad vurrudest kassi, kellel on tuumaküünised, siis tekib mul just selline mulje."
Patruševi erilist tähelepanu pälvib seekord miskipärast Leedu. Võib-olla seetõttu, et tema meelest tahavad Leedu poliitikud rünnata Kaliningradi ning lugeja peab justkui mõistma, et tegu on sündinud faktiga, mis üle tõendamist ei vaja. "On selge, et Leedu poliitikud tahavad tõugata kogu Euroopat sellesse avantüüri. Aga nad ei saa ju ometi mitte mõista, et agressiooni korral saab kõigepealt otsa Leedu rahulik muretu elu ja tema suveräänsus. Ja ikkagi tormab Vilnius peaga vastu seina."
Sellega tema manitsused Balti riikidele veel ei lõpe, vaid Patrušev hoiatab nii Brüsseli eest, kes tahab meie kandis luua oma kolooniad, kui ka inglaste eest, keda ta kutsub rassismi rajajateks, kes Baltikumi elanikke üldse inimesteks ei ole pidanud. "Arvate, et midagi on muutunud? Mitte kunagi ei pea Briti Etoni kooli vilistlane eestlast või lätlast endaga võrdseks."
Siit justkui peaks tulenema väljaütlemata tees, et Vene suurriiklik ambitsioon, vastupidiselt etoonlastele, loeb Balti rahvaid oma võrdseteks partneriteks. Kuid sellist muljet ei jää ei antud Nikolai Patruševi ülesastumisest Rossiiskaja Gazetas ega ka Venemaa n-ö patriootlikust debatist laiemalt.
Venekeelses keskustelus on Balti riikide kohta laialdaselt kasutusel halvasti tõlgitav väljend "трибалтийские вымираты" või lihtsalt "вымираты". Seda meie kandi nappi rahvaarvu halvustavat ütlust, umbes "väljasurevad Balti rahvad", võib leida nii endise presidendi Dmitri Medvedevi sotsiaalmeediast kui ka paljude Vene sõjablogijate repertuaarist. Nii palju võrdluseks Etoni kooli vilistlastega, kelle seast ju näiteks Boris Johnson külastas Eestit korduvalt, nii Ühendkuningriigi välisministri kui peaministrina.
Kõikvõimalike Vene allikate lugemine, olgu riigi häälekandja või ühismeedia, annab eelkõige aimu suhtumisest kõigesse, mis pole Venemaa kontrolli all, mitte niivõrd sellest, kas Moskvas on parajasti plaanimisel mõni sihilik Balti riikide vastane sigadus.




