Viimastel nädalatel on Eesti Ekspressis ja Delfis avaldatud lugudes kõlanud Rahvusooper Estonia aadressil tõsised süüdistused. Neist kõige enam tähelepanu on pälvinud väited, nagu tõrjuks rahvusooper välismaal elavaid Eesti soliste ning et rahvusooperi kunstiline tase oleks viimastel aastatel märgatavalt langenud.

Kuna olen ühtaegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor ning Rahvusooper Estonia nõukogu liige, pean vajalikuks nendele väidetele reageerida. Mitte selleks, et kedagi kaitsta või rünnata, vaid selleks, et avalikus arutelus ei kaoks silmist faktid.

Viimase viie aasta jooksul on Rahvusooper Estonia laval esinenud Monika-Evelin Liiv 13-l, Mirjam Mesak kümnel, Katrin Targo kuuel, Ain Anger kuuel, Kai Rüütel viiel ning Lauri Vasar neljal korral. Lisaks on rahvusooper kutsunud regulaarselt esinema Eestis tegutsevaid vabakutselisi soliste, nagu Juhan Tralla, Elina Nechayeva, Maria Listra, Oliver Kuusik, Tuuri Dede, Annabel Soode ja mitmed teised.

On seda palju või vähe, on hinnangu küsimus, kuid antud juhul ei saa mitte kuidagi  öelda, et rahvusooper tõrjuks välismaal elavaid eesti soliste. Pigem vastupidi, kui kalender ja repertuaar on võimaldanud, on neid rõõmuga kaasatud ja oleme kõik saanud Estonia lavalt nende kunsti nautida.

 Kas talendid elavad ainult välismaal?

Kuna Rahvusooper Estonia on nn repertuaari- ehk trupiteater, mis tähendab, et peaaegu iga õhtu peab olema publikul võimalik külastada mõnd muusikateatri etendust, siis on rahvusooperil oma palgaline ooperitrupp. Eriti valus  oli lugeda Postimehest hea sõbra, helilooja Jüri Reinvere väidet, nagu Estonias ei olevat talente vaja. Kas see tähendab, et talendid elavad ainult välismaal? Kes on siis need 20 teater Estonia koosseisulist solisti, kellest 18 on eesti lauljad, kes on läbi konkursi pääsenud meie rahvusooperi truppi ja kellest suurt osa kasutab oma produktsioonides ka Vanemuine. Tihti olen olnud tunnistajaks nende suurepärasele esinemisele ning tänuliku publiku  ovatsioonidele kodusaalis. Kas nemad polegi anded?

Samuti ei jaga ma hinnangut, nagu oleks rahvusooperi repertuaari ja kunstiline tase viimastel aastatel märgatavalt langenud. Olen teater Estoniat külastanud alates aastast 1972, aastatel 1978-80 seal isegi töötanud pianist-kontsertmeistrina, seega ajaline vaateulatus on mul päris lai. Lisaks olen näinud lugematul hulgal ooperi- ja balletietendusi maailma tippteatrites. Estonia teater on selle pika aja jooksul elanud läbi erinevaid etappe, on olnud paremaid ja halvemaid perioode, kuid mingit märgatavat kvaliteedi langust ma just praegusel perioodil küll täheldanud ei ole. Mäletan muusikaliselt ja kunstiliselt palju nõrgemaid aegu.

Loomulikult on repertuaarivalik ooperiteatri üks olulisemaid kunstilisi otsuseid. Sellest sõltuvad publikuhuvi, solistide arenguvõimalused, kogu loomingulise kollektiivi professionaalne kasv ning võimekus tuua lavale ka kunstiliselt nõudlikke teoseid. Repertuaar peab olema mitmekesine, et kõnetada erinevat publikut, pakkudes samal ajal arenguvõimalusi ka teatri oma koosseisulistele artistidele. Selle kujundamisel tuleb leida tasakaal kunstiliste ambitsioonide, oma trupi võimekuse, publiku ootuste ja teatri võimaluste vahel.

Tegelikkus ei tundu allakäiguna

Teatri mängukavas on "Madama Butterfly", "Othello", "Orpheus põrgus", "Võluflööt", "Pelléas et Mélisande", "Carmen", "Peter Grimes", "Väike kaval rebane", "Charon" jt, kas need on halvad ooperid ja operetid?

Eks igaühel meist on oma ettekujutus ideaalsest mängukavast. Ka mina unistan, et võiksin Estonia laval näha näiteks Rossini "Armidat" või Bellini "Normat", aga ma lepin, sest see pole paraku praegu võimalik.

Samas on rahvusooper nii-öelda tavarepertuaari kõrval toonud lavale ka harva esitatavaid ja väga nõudlikke teoseid. Olgu näiteks Debussy "Pelléas ja Mélisande" või Janáčeki "Väike kaval rebane", mille kavva võtmine nõuab igalt teatrilt  suurepärast truppi, suurt julgust ja kunstilist ambitsiooni.

Vaatamata väidetavale taseme drastilisele allakäigule andis rahvusooper sel hooajal hulgaliselt etendusi oma majas, edukalt läksid külalisetendused Leedu Rahvuslikus Ooperi- ja Balletiteatris, järgmiseks hooajaks on meie ooper saanud kutsed külalisetendusteks Läti Rahvusooperis ja suvel legendaarsele Savonlinna ooperifestivalile Soomes. Lisaks on kasvanud ka rahvusooperi rahvusvaheline haare ja kontaktid. Alles mõni kuu tagasi kogunesid Rahvusooper Estonias Opera Europa kutsel Euroopa juhtivate ooperimajade tulevased ja praegused juhid ning ooperijuhtimise tippspetsialistid (Opera Europa Management Forum). Ei tundu kuidagi allakäiguna...

Kuid arenguruumi on alati: nii repertuaari kui ka kunstilise kvaliteedi osas. Aga kui midagi kritiseerida, siis on minu meelest alati kasulik öelda ka võimalikult konkreetselt, mida peetakse silmas ja milliseid lahendusi nähakse või soovitakse.

Sisekontroll, mitte arvamused ja uskumused

Kõige olulisem süüdistus puudutab väidetavat raha eest rollide saamist Estonias. Selliste väidete puhul ei piisa oletustest ega kuulujuttudest. Rahvusooper on algatanud tõsise sisekontrolli ning kaasanud selle objektiivsuse tagamiseks ka sõltumatu audiitori. Õigusriigis tuleb sedavõrd  tõsiseid süüdistusi hinnata kontrollitud asjaolude, mitte arvamuste või uskumuste põhjal. Lähipäevil toimub Rahvusooper Estonia nõukogu erakorraline koosolek, kus kõiki tõstatunud teemasid arutatakse ning hinnatakse edasiste sammude vajadust.

Kõik eelnev ei tähenda, nagu probleeme ei oleks.

Nõukogu liikmena olin teadlik, et rahulolematust ja pingeid on organisatsioonis olnud juba pikemat aega, kuid ma ei taandaks praegust olukorda üksikutele sündmustele ega isikutele. Rahvusooperi ees seisvad probleemid on kujunenud pikema aja jooksul ning nende peamine põhjus on minu hinnangul olnud teatri rahastuse järjepidev mahajäämus võrreldes nii kultuurivaldkonna keskmise kui ka Eesti üldise arenguga.

Kasvav rahapuudus

Aastatel 2015–2024 kasvasid kultuurivaldkonna riiklikud tegevustoetused keskmiselt 68 protsenti, avalik-õiguslike kultuuriasutuste tegevustoetused 42 protsenti ning Rahvusooper Estonia tegevustoetus samal ajal 37 protsenti. Võrdluseks kasvas riigieelarve maht samal perioodil ligikaudu 116 protsenti ning Eesti majandus tervikuna umbes kaks korda.

Selline areng tähendab, et rahvusooper peab täitma üha suuremaid ootusi ja seadusest tulenevaid ülesandeid suhteliselt tagasihoidlikuma ressursiga. See mõjutab kogu teatrit, soliste, koori, orkestrit, balletitruppi ja tugipersonali ning seab paratamatult piirid ka repertuaari kujundamisele ning külalissolistide hulgale.

Rahvusooperi nõukogu poole on pöördunud probleemidega nii balleti- ja orkestriartistid kui ka solistid seoses neile asetatud ülikõrgete professionaalsete ootuste ja samas äärmiselt madalate palkadega. Loomulikult tekitab see artistides muret toimetuleku pärast ja tunnet, et Eestis neid ei hinnata. Nii et sama kultuuripoliitika jätkudes võib olukord muutuda veelgi emotsionaalsemaks.

Proportsionaalselt järjest kokkukuivav finantseerimine mõjub frustreerivalt nii solistidele, koorile, balletiartistidele, orkestriartistidele kui ka tugipersonalile, asetades ka piirid välissolistide kasutamise võimaluste ette.

Kahetsusväärselt mõjutab teatrit ka eestilik puntratants ümber juurdeehituse, kus lootus saada ükskord ometi normaalne ooperi- ja balletisaal kord kerkib ja siis jälle vajub kas riigikogu otsust ignoreerinud täitevvõimu tõttu või eri tüüpi demagoogia kobrutavates voogudes.

Kuid juurdeehituse ettevalmistamine on praeguseks jõudnud järgmisse etappi. Lähipäevil kuulutatakse välja rahvusooperi ruumiprogrammide hange ning valminud muinsuskaitse eritingimusi just kooskõlastatakse.

Millist ooperi- ja balletikultuuri me vajame?

Rahvusooperi ümber puhkenud vaidluse keskmes ei tohiks olla emotsioonid, vaid märksa olulisem on küsida, millise kultuuripoliitika on Eesti valmis looma oma kõige keerukamale ja kulukamale kunstiliigile. Kui soovime rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist ooperi- ja balletikultuuri, peavad sellele vastama ka rahastamine, töötingimused ja infrastruktuur. Vastasel juhul korduvad samad probleemid mõne aasta pärast uuesti – sõltumata sellest, kes parasjagu teatrit juhib või nõukogusse kuulub.

Loodan väga, et meie noored, loomingulistesse kõrgustesse pürgivad tudengid, tulevased rahvusooperis või maailma teatrites töötavad solistid, näevad käimasolevat arutelu laiemalt kui läbi üksikute konfliktide. Soovin, et nad usuksid jätkuvalt, et õppimine, pingutamine ja professionaalne areng on Eestis endiselt väärt ettevõtmine ning et meie ühine eesmärk on hoida ja arendada Eesti ooperikultuuri, mitte seda omavahel kembeldes põhja lasta.

Muusikateatri jaoks sobiva saali puudumine on Eesti kultuuri üks sügavamaid fundamentaalseid probleeme, mille lahendamise olulisust ja vajalikkust on riigikogu oma tahtega juba kahel korral kinnitanud.

Ma ei tahaks näha seost praeguse avalikkuses arutlusel olevate teemade pedaliseerimise ja  juurdeehitusega edasiliikumise vahel. Juurdeehitus on rahvuskultuuriline projekt, mida kavandatakse aastakümneteks, samas kui organisatsioonides tekivad ja lahenevad erinevad probleemid ajas. Juhtimis- ja töökorralduslikke küsimusi tuleb lahendada, kuid need ei saa kuidagi seada kahtluse alla Eesti riigi ja kultuuri jaoks strateegilise investeeringu elluviimist.

Hetkel võib öelda, et juurdeehitus liigub jõudsalt edasi. Lähipäevil läheb üles rahvusooperi ruumiprogrammide hange ning ka muinsuskaitse eritingimused on valmis ning kooskõlastamisel.

Ooperilaulja tööturg on väga rahvusvaheline. Loomulikult unistab iga noor laulja läbimurdest La Scala, MET-i või Royal Opera House lavale peaosi täitma. Erinevalt meie rahvusooperist pole mainitud ooperimajad trupiteatrid ja seal oma palgalisi soliste pole, kui mõned väiksemaid kõrvalosi täitvad lauljad ehk välja arvata. Igaks produktsiooniks palgatakse koosseis vabakutselistest lauljatest, mis suhteliselt kompaktsel lavastusperioodil valmistab etenduse ette ja need siis ka ette kannab. Trupiteatrites on võimalik töötada kindla lepingu alusel, mis tähendab aga vähem vabadust ja väiksemaid honorare. Üldjuhul toimub koosseisude valimine läbi ettelaulmiste ja sõelale jäävad vähesed.

Estonia peab jätkama trupiteatrina

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektorina pean Eesti tööturu seisukohalt äärmiselt oluliseks, et Estonia jätkaks trupiteatrina, et meie väljapaistvatel lauljatel oleks stabiilne töökoht, mis võimaldaks pühenduda kunstile, professionaalsele eneseteostusele ja Eesti ooperikultuuri arendamisele.

Oluline on, et Eesti saaks lõpuks nüüdisaegse ooperi- ja balletisaali, mis looks väärilised tingimused nii publikule, meie oma artistidele kui ka rahvusvahelise ooperi- ja balletimaailma tippude võõrustamiseks, milleks praegused tingimused paraku võimalusi ei paku.

See pole investeering ainult rahvusooperisse, vaid kogu Eesti riiki, meie kultuuriruumi ja tulevastesse põlvkondadesse.

Rahvusooper Estonia on oma ligi 120-aastase ajaloo jooksul üle elanud sõjad, okupatsioonid, saanud punaehted ja okupante tervitavaid rahvariietes neide kujutava laemaali, mis on riikliku muinsuskaitse all, lisaks majanduskriisid ja keerulised ümberkorraldused. Ta on alati suutnud neist väljuda tugevamana kui enne. Olen veendunud, et ka seekord leitakse tarkust, väärikust ja tahet keskenduda sellele, mis on kõige olulisem, probleemide lahendamisele, Eesti ooperi- ja balletikultuuri kestmisele ja arengule.