Eestit armastatakse kirjeldada kui üht Euroopa kõige usuleigemat maad. Seda kuulutatakse vahel lausa uhkusega. 29. juunil 2026 siseministeeriumi poolt esitletud uuringu "Eesti elanikkonna usuline identiteet" esmased tulemused näitavad oluliselt mitmekesisemat ja keerulisemat pilti eestimaalaste, nii eesti- kui venekeelsete, inimeste kohta. Eesti ja tema inimesed ei ole usust tühjad, vaid Eesti on endiselt usuliselt rikas paik, kus usul ja usukommetel on väga kindel koht kultuuris, meie rahvapärimuses, iga perekonna ja kohalikes tavades, meie rahvuslikus mälus. Ka meie kaasaegne muusika, kujutav ja visuaalne kunst, rääkimata kirjandusest on täis religioosseid teemasid. Ka uuringu raport ise ei kirjelda Eestit lihtsalt usutühjana. Raporti kokkuvõte ütleb, et traditsiooniline kiriklik religioossus on pigem vähenenud, kuid samal ajal püsib ühiskonnas märgatav huvi vaimsete tegevuste ja uskumuste vastu. Raporti järgi on ristitud lausa 56 protsenti ja leeritatud 16 protsenti Eesti elanikest. Need numbrid viitavad sellele, et kristlik usk ja praktika puudutab endiselt väga suurt osa rahvast.

Eesti rahvas palvetab ja käib kirikus üllatavalt usinalt

Väga paljude Eesti inimeste jaoks on usk nende igapäevase elu loomulik osa. Värske uuringu tulemustest selgub, et 44 protsenti ei usu Jumala olemasolu, 29 protsenti eestimaalastest usub Jumala olemasolu, 19 protsenti kuulub või tunneb ennast osana mõnest kogudusest, 11 protsenti palvetab regulaarselt ja 7 protsenti käib vähemalt korra kuus jumalateenistustel. Rohkem kui neid, kes regulaarselt palvetavad, on saanud oma palvetele vastuse lausa 18 protsenti inimestest.

Statistikaameti järgi elas Eestis 2026. aasta 1. jaanuari seisuga 1 360 745 inimest. See tähendab, et Jumalasse uskujaid on rahvaarvule teisendatult ligikaudu 395 000. Veel kõnekam on aga see, et ligi 367 000 inimest ei oska Jumala olemasolu küsimuses seisukohta võtta. On see julguse, teadmatuse või usu küsimus, seda ei tea. Seevastu 150 000 inimestest palvetab regulaarselt ja 95 000 käib vähemalt korra kuus jumalateenistustel ja oma palvetele on vastuse saanud lausa 245 000 inimest.

Kui tahta millegagi neid numbreid võrrelda, siis sobib ehk viidata alates 2023. aastast läbi viidavale Emori teleauditooriumi mõõdikuuringule, milles reastatakse iganädalaselt 30 vaadatavamat saadet Live + VOSDAL. Vaadatavuse arvu poolest oli eelmisel nädalal (22.-28.06.2026) esikohal "Aktuaalne kaamera" (ETV) 110 000 vaatajaga. Üks kord nädalas eetrisse minevate erinevate kanalite saadete keskmine vaadatavus jäi vahemikku 40 000–60 000 vaatajat. Selle kõrval on 150 000 regulaarselt palvetajat ja 95 000 igakuist kirikuskäijat väga konkurentsivõimelised näitajad. Kõik see kinnitab, et inimeste usulised praktikad ega vaimsed otsingud ei ole kuhugi kadunud ning on võrreldavad inimeste muude regulaarsete ja igapäevaste tegevustega.

Uuringu järgi nimetab end kristlaseks 37 protsenti vastanutest (503 000), mõne muu usu või religiooni järgijaks 4 protsenti (54 000), ühegi usu või religiooni järgijaks ei pea end 54 protsenti (735 000) ning 5 protsenti (68 000) ei soovi vastata. Eesti keeles vastanute seas peab end kristlaseks 27 protsenti, venekeelsete vastajate seas 63 protsenti. See ei ole üllatav, kuid seda ei tohi ka ignoreerida. See annab tunnistust, et usklikkus ei kvalifitseeru Eestis ainult pühapäevase kirikuskäimise või koguduse liikmeks olemise järgi, vaid ka emakeele, rahvuse, ajalookogemuse ja kultuurilise mälu järgi.

Eestis on suurima liikmete arvuga luteri kirik

Kui räägime, milline kristlik konfessioon on Eestis suurim, ei saa piirduda 2021. aasta rahvaloenduse üldise usuküsimusega. Just siin tuleb teha oluline täpsustus. Kui rahvaloendusel küsiti, millist usku inimene omaks peab, siis 2026. aasta uuring küsib ka kuulumist kogudusse või usuliikumisse ning eristab ametlikku kuulumist ja kuuluvuse tunnetamist. Need on erinevad mõõdikud. Avalikus arutelus tuleks seda vahet hoolikamalt teha.

Rahvaloenduse keeleandmete järgi räägib eesti keelt emakeelena 67 protsenti ja vene keelt emakeelena 29 protsenti rahvastikust. See annab ligikaudu 912 000 eesti emakeelega ja 395 000 vene emakeelega inimest. Tõsi, uuringu slaididel on kategooriad "eestikeelsed" ja "venekeelsed" vastajad, samal ajal kui rahvastikuandmed räägivad emakeelest. Samuti on uuring tehtud täisealiste seas, samal ajal kui absoluutarvude ligikaudseks aluseks on kogu rahvastik (kuigi ka rahvaloendusel ei küsitletud alla 15-aastaseid). Seetõttu on järgnev arvutus ligikaudne, kuid suurusjärkude hindamiseks on see siiski piisav.

Ametliku kuulumise põhjal on eestikeelsete elanike seas luterlikku kirikusse kuulujaid umbes 6,6 protsenti (60 000), kellele lisanduvad 2,2protsenti (20 000) ennast luteri kiriku osana tundvad eestikeelsed inimesed. Kokku siis luterliku identiteediga eestlaste seas 8,8 protsenti (80 000) ja kogu rahvastikust umbes 6 protsenti. See on väga lähedal 2021. aasta rahvaloenduse tulemustega (86 000). Oluline on siin rõhutada, et venekeelsete seas oli luterluse näitaja uuringus nullilähedane.

Õigeusku kuulujaid on eestikeelsete seas 1,2 protsenti (11 000) ja venekeelsete seas 3,7 protsenti (15 000), kokku ligikaudu 26 000, mis teeb kogu rahvastikust 2 protsenti. Kui lisame kuuluvustunde põhjal õigeusklikud, saame liita eestikeelsetele 1,3 protsenti (12 000) ja venekeelsetele 10,7 protsenti (42 000) ehk kokku 54 000 inimest, mis moodustab rahvastikust 3,9 protsenti. Kokku on siis identifitseerib ennast õigeusklikuna uuringu kohaselt 5,9 protsenti (80 000).

Koos kuuluvustundega jäävad luterlaste ja õigeusklike näitajad värske uuringu tulemusel samasse suurusjärku, kuid luterlaste liikmelisus ehk kuulumine kirikusse on suurem kui õigeusklike oma. Pressikonverentsil tõdes ka siseministeeriumi esindaja Ringo Ringvee, et luterlik kirik uuringu järgi jätkuvalt Eesti suurima liikmeskonnaga kirik. Keeruline on vaielda luterliku pärandi üle nagu ka vaidlustada seda, et just luterlus on kujundanud eesti kirjakeelt, kooliharidust, laulutraditsiooni, kirikupühade kalendrit, matuse- ja leinakultuuri, suhtumist töösse, sotsiaalset vastustunnet ühiskonnas ja tugevat kihelkondlikku kogukonnatunnetust.

Muu kristliku konfessiooniga peab ennast seotuks kuuluvuse või tunnetuse alusel sama arvutusloogika järgi eestikeelsete inimeste seas 4,4 protsenti (40 000) ja venekeelsete inimeste seas kokku 4,6 protsenti (18 000), mis on 4,3 protsenti kogu elanikkonnast (58 000) inimest. See tähendab, et kristlike konfessioonidega seob ennast Eestis umbes 16 protsenti (218 000) inimestest). Sellele mis lisanduvad muude usuliikumiste ja koguduste liikmed.

Vahemärkusena on ehk sobilik viidata, et e-Äriregistri andmetel kuulub kõikidesse Eestis registreeritud erakondadesse 46 946 inimest, mis jääb alla nii luterlaste, õigeusklike kui ka muudesse kristlikesse konfessioonidesse kuulujate koondnäitajale.

Samas näitavad kõik andmed institutsionaalse kuulumise nõrgenemist. Tõsi on see, et kogudusse kuulumine ei ole enam enesestmõistetav. Samuti ei pea üha enam inimesi end ühegi usu järgijaks või on sellest loobunud. Seda tõsiasja ei saa kirik ega ühiskond eirata. Ent selle tendentsi selgitamine pelgalt usuleigusega on liiga lihtne. Pigem näeme, et formaalne kuulumine nõrgeneb, kuid kuuluvuse tunne, kultuuriline side ja vaimne otsing ei kao sama kiirusega. Inimesed ei pruugi end siduda liikmelisuse kaudu, kuid see ei tähenda, et nende side religiooni, pärandi või vaimsete küsimustega oleks kadunud.

Eesti ei ole ateistlik riik

Värske uuring näitab, et Eesti on kaugel sellest, et olla ateistlik riik. Ateiste ehk Jumala eitajaid on Eestis vaid 9 protsenti (122 000). Vaimseks, kuid mitte religioosseks peab end 20 protsenti (272 000) inimestest ja agnostikuks 14 protsenti (190 000) vastanutest.

 Kui inimene ei pea omaks ühtegi religiooni, ei järeldu sellest veel, et tal puuduvad usulised või vaimsed arusaamad. 2026. aasta uuringu järgi leidub ka nende hulgas, kes ei pea end ühegi religiooni järgijaks, vaimseid, otsivaid ja agnostilisi hoiakuid. Minu hinnangul ei ole meil tegemist usust eemaldunud või usuliselt "kuivale" jäänud riigi ega rahvaga, vaid rahvaga, kes on kaotanud oma usulise keele, millega oma vaimset kogemust, usulisi veendumusi ja kogemusi ning kõhklusi ja otsinguid väljendada. Eesti rahval, sealjuures eriti meie rahva eestikeelsel osal puudub usualane sõnavara ja kirjaoskus.

Ei saa vaadata mööda usundiõpetuse korraldamatusest

2026. aasta uuringus toetab 51 protsenti vastanutest seisukohta, et maailma usundeid ja usulist pärandit tutvustav õppeaine võiks Eesti koolides olla kohustuslik. Sellele on vastu 35 protsenti ja 14 protsenti ei oska midagi selle kohta öelda. Raporti järgi oli 2020. aasta uuringus "Elust, usust ja usuelust" toetus kohustuslikule usundiõpetusele 57 protsenti. Seega on toetus püsinud sisuliselt samas suurusjärgus. Esimest korda küsiti sel korral, millises kooliastmes võiks aine kohustuslik olla. Oli neid, kes toetasid usundiõpetuse lisamist kohustusliku ainena kõigi kooliastmete õppeprogrammi, kõige sagedamini siiski põhikooli vanema kooliastme ja gümnaasiumi programmi.

Tähelepanuväärne on, et ühiskond, mida kirjeldatakse usuleigena või usukaugena, reljeefsemalt vahel ka ateistlikuna, toetab samal ajal kohustuslikku usundialast haridust. Minu hinnangul ei väljenda see ühiskonna vastuolu, vaid näitab ühiskonna küpsust. Inimesed on usundiõpetuse ootuses ja toetuses sama järjepidevad kui usundiõpetuse korraldamises läbikukkunud koalitsioonid ja valitsused kogu taasiseseisvumisaja jooksul. Inimesed tajuvad, et religioonist ei pea aru saama ja usku mõistma mitte ainult usklikud, vaid igaüks, kes tahab mõista oma ja teiste kultuuride traditsioone, ajalugu, kirjandust ja kunsti. Jälgida ja aru saada poliitikast, sh sellest, mis toimub Lähis-Idas või Ukrainas, kaasa rääkida Euroopa ja Eesti väärtusvaidlustes, hinnata perekonna tähtsust, inimväärikust, elu pühadust ja südametunnistuse vabadust.

Usualaste teadmiste puudumist ja ebakindlust vastamisel näitab ilmekalt ka uuringu küsimus kiriku rolli kohta ühiskonnas. Kui 2026. aasta uuringus vastas 34 protsenti, et Eesti ühiskonnas on rida valdkondi, kus kirik peaks üsna olulist rolli mängima, siis veerand vastajatest ehk 26 protsenti ei näe kirikul mingit rolli ja üllatav hulk – tervelt 40 protsenti ei osanud kiriku rolli kohta midagi öelda. Senine kooliharidus ei ole suutnud inimeste teadlikkust kiriku rolli osas kuidagi toetada, et midagigi osataks nimetada. Kui nii suur osa rahvast ei oska öelda, kas kirikul võiks olla mingigi roll näiteks kultuuripärandi hoidmisel, hingehoiutöös, hariduslikus või kogukondlikus elus, siis ei ole see ainult kiriku probleem. See on ühiskonna usualase madala kirjaoskuse küsimus, mille lahendamise vastutus lasub otsustajatel ja poliitika kujundajatel.

Küsitletud, kes kirikul ühiskonnas rolli näevad, nimetasid kõige sagedamini kiriku vastutusena kristliku kultuuri säilitamist, vaesusesse sattunud inimeste aitamist, probleemidesse sattunud inimeste toetamist, usu- ja religioonialaste teadmiste ja hariduse pakkumist ning traditsiooniliste väärtuste eest seismist. See on kainelt võttes üsna mõistlik ootuste loetelu.

Eestis diskrimineeritakse ka usuliste veendumuste tõttu

Diskrimineerimise teema vajab 2026. aasta uuringu põhjal eriti kainet käsitlemist. Rõõmustav on see, et 69,5 protsenti vatanutest ei ole tundnud end oma veendumuste tõttu ebavõrdselt kohelduna või diskrimineerituna. Poliitilise veendumuse tõttu oli seda kogenud 6,4 protsenti, mõne muu veendumuse tõttu 3,9 protsenti ja usulise veendumuse tõttu 0,8 protsenti. 14,7 protsenti ei osanud tagakiusamise kohta midagi öelda. Rahvusepõhises võrdluses oli pilt erinev: eestlastest ütles 80 protsenti, et ei ole kogenud ebavõrdset kohtlemist, muu rahvuse puhul oli see 48 protsenti.

Siinjuures tahan viidata uuringu läbiviijale Laur Lilleojale, kes pressikonverentsil diskrimineerimise põhjuste kohta märkis, et diskrimineerimise kogemused ei jagunenud sugugi nii üheselt, nagu avalikus debatis sageli eeldatakse. Tähelepanu väärib ka see, et seksuaalse sättumuse ja traditsioonilise peremudeli toetamise tõttu kogetud diskrimineerimine oli uuringu andmetel võrreldav. See tähendab, et uuring ei kinnitanud viimastel aastatel esile tõstetud eeldust, nagu kogeksid seksuaalvähemused Eestis vähemusgrupina diskrimineerimist selgelt rohkem kui muud maailmavaatelised grupid, sh usuvähemus.

See ei tähenda sugugi seda, et seksuaalvähemuste kogemusi tuleks pisendada. Kuid see tähendab seda, et diskrimineerimise arutelu ei tohi muutuda ideoloogiliselt valikuliseks. Kui ühiskond või valitsuspoliitika pöörab tähelepanu ühele vähemusele niivõrd, et seab selle erinevate strateegiate ja kavade koostamise kaudu eripositsioonile, peab ta olema valmis kaitsma ka teisi vähemusgruppe samavõrra. Demokraatia mõõdupuu ei ole see, kas me kaitseme ainult endale meeldivat vähemust, vaid see, kas me suudame kaitsta kõiki tunnustatud vähemusi võrdsel moel. Muidu ei ole tegemist enam võrdse kohtemisega.

Eestimaalaste vastuolulised moraalsed hoiakud

Eestimaalaste moraalsed hoiakud väga kõnekad. Uuringu järgi on truudusetus paarisuhtes Eesti inimeste jaoks kõige vähem aktsepteeritav nähtus. Lausa 85 protsenti peab seda mitteaktsepteeritavaks, mille üle minul uskliku inimesena on hea meel. Samal ajal on vastuoluline see, et vaba kooselu ehk vabaabielu peetakse samavõrra aktsepteerituks. See, et 82 protsenti vastajatest ei näe vabas kooselus moraalset vastuolu kristlike väärtustega sunnib meil kirikuna abielu tähenduse ja truuduse/truudusetuse õpetuslikku koosmõju tõsiselt hindama ja analüüsima. Millised on meie õpetuse ja kuulutuse viljad või fookus. Küsitluse tulemused ju näitavad, et inimesed ei kanna moraalseid õpetuslikke norme automaatselt üle oma kooselu vormile. Truudusetust ei sallita, kuid vabaabielu ei peeta iseenesest moraalselt sobimatuks. Traditsioonilisele kristlikule käsitlusele esitab see üsna jõulise väljakutse.

Samasooliste abielu puhul on ühiskond endiselt lõhki, ja isegi rohkem lõhki, kui avalikus poliitilises retoorikas sageli tunnistatakse. Uuringu moraalihoiakute slaidi järgi peab 53 protsenti vastanutest samasooliste abielu moraalselt mitteaktsepteeritavaks, 41 protsenti aktsepteeritavaks ning kuuel protsendil arvamus puudub. See ei ole tugev ühiskondlik toetus, vaid väärtuskonflikti keskpunkt. Inimeste hinnangud ei ole pärast perekonnaseaduse muudatuste jõustumist sugugi muutunud – ühiskond on löödud pooleks ja nii on see ka jäänud. Minu hinnangul kinnitab see, et seadusemuudatus oli ennatlik ja valitsus läks uut normi kiirustades kehtestades rahvast ette. Rahva moraalne hinnang ei ole järele tulnud. On mõistev, et ajapikku süveneb olukorraga leppimine ja uued põlvkonnad kasvatatakse vastavalt. Kas see on ka tegelikult olukorraga nõustumine või pigem käegalöömine, seda on raske veel öelda.

See on muuhulgas küsimus selle kohta, kuidas demokraatlik ühiskond käsitleb väärtuskonflikte. Kui ühiskond on mingis küsimuses pooleks, ei saa üht poolt kuulutada ajaloo paratamatuks võitjaks ja teist mahajäänud vähemuseks. Selline suhtumine toodab ainult trotsi, mitte ühist arusaamist. Sellega peab eelseisvate riigikogu valimiste eel arvestama iga erakond, kes soovib võtta oma programmi mõne järgmise seni veel seadusega keelatud küsimuse. Olgu selleks siis assisteeritud enesetapp, eutanaasia või surrogaatemadus, mille osas uuring andis selgelt polariseeruvad tulemused.

Kokkuvõttes näitavad 2026. aasta uuringu "Eesti elanikkonna usuline identiteet" tulemused, et Eesti religioosne olukord on palju rikkam ja vastuolulisem kui levinud arusaam eestlaste usuleiguse kohta. Minu arvates, tuleks lõpetada pealiskaudne ja usualast kirjaoskamatust kinnitav jutt Eestist kui uskmatust või aina usuleigemast maast. Tegelikult ei ole Eesti probleem usu vähesus, vaid teadmiste vähesus usu kohta. Kui rahvas ei oska enam oma vaimseid juuri nimetada, ei tähenda see, et juuri pole, vaid seda, et keegi peab aitama uuel põlvkonnal need juured uuesti üles leida.