Siseministeeriumi tellimusel valminud usuteemaline uuring näitas, et traditsiooniline kiriklik religioossus pigem väheneb, enamik Eesti elanikest ei pea end ühegi religiooni või usu järgijaks. Kirik ja usk olid olulised vastavalt 25 ja 33 protsendile vastanutest ning see inimeste hulk on ajas kahanenud.

Uuring näitas ka, et eestlaste ja muust rahvusest elanike suhe religiooni on erinev, nagu see on olnud ka eelnevates küsitlustes.

"Eestlased on küll keskmiselt usuleigemad, kuid nende puhul tähendab luterlasena määratlemine sageli ka kogudusse kuulumist. Muust rahvusest elanike puhul ei käi usuline enesemääratlus ja koguduse liikmelisus nii sageli käsikäes. Seetõttu on luterlik kirik uuringu järgi jätkuvalt Eesti suurima liikmeskonnaga kirik," ütles siseministeeriumi usuasjade nõunik Ringo Ringvee.

Küsimusele religioosse identiteedi kohta vastas eestikeelsetest vastajatest 27 protsenti, et peab end kristlaseks, venekeelsete vastajate seas oli see protsent aga rohkem kui kaks korda kõrgem, 63. Kõigi vastajate peale pidas end kristlaseks 37 protsenti.

66 protsenti ehk kaks kolmandikku eestlastest ei pea end ühegi usu või religiooni järgijaks. Venekeelsete vastajate seas oli see protsent 27.

Küsimusele, kas usute jumala olemasolu, vastas 44 protsenti eitavalt. See on mõnevõrra enam, kui kuus aastat tagasi tehtud uuringus, mil protsendiks oli 36. Jumala olemasolu usub uuringu järgi 29 protsenti eestimaalastest (eelmises uuringus 27 protsenti).

Ka selles küsimuses tuli välja suur erinevus eesti- ja venekeelsete vastajate vahel: kui eestikeelsete vastajate seas oli mitteuskujaid 51, siis venekeelsete vastajate seas 26 protsenti. Mitteuskujate arv on samas mõlema keelegrupi hulgas aastatega kasvanud: näiteks aastal 2010 oli eestlaste hulgas enda sõnul mitteuskujaid 39 ja venekeelsete vastajate seas 13 protsenti.

Uuringus märgiti, et traditsiooniliste kristlike uskumuste toetajaid oli üldiselt vähem kui vaimsete või üldisemate uskumuste pooldajaid. Näiteks kui kolmandik vastanutest uskus ainujumalasse, palve tervendavasse mõjusse või Jeesus Kristuse rolli lunastajana, siis umbes pool vastanutest uskus kõrgema jõu või energia olemasolusse ning inimese võimesse mõjutada oma elu mõtete või energiaga. Levinud olid ka uskumused saatusesse, taassündi ja esivanemate hingedesse.

Usaldus kiriku vastu oli venekeelsete vastajate seas samuti suurem kui eestlaste seas (vastavalt 58,8 ja 42,4 protsenti). Kui võrrelda kirikut teiste institutsioonidega (näiteks politsei, valitsus, president), siis oli kirik ainus, mida venekeelsed vastajad usaldasid eestikeelsetest rohkem.

Religioossete praktikate puhul tuli välja, et 11 protsenti vastajatest palvetab regulaarselt, seitse protsenti osaleb vähemalt kord kuus jumalateenistusel ning 18 protsenti on kogenud vastust oma palvetele. Küsitlusega selgus ka, et 34 protsenti Eesti elanikest on oma elu jooksul kogenud üleloomulikke või seletamatuid kogemusi, mida on raske mõistusega seletada.

Ringvee sõnul tuleb tõdeda, et võrreldes varasemate aastatega on usuline praktika vähenenud.

"Jumalateenistustel osalemine on vähenenud ning kasvanud on nende inimeste hulk, kes usulistes tegevustes üldse ei osale. Samuti on kahanenud huvi piibli ja kristliku kirjanduse lugemise ning kristlike raadiosaadete kuulamise vastu. Mõnevõrra enam jälgitakse kristlikku sisu sotsiaalmeedias ja taskuhäälingutes, kuid seda tehakse pigem enesearengu eesmärgil ning mitte religioosse praktikana," lausus Ringvee.

Nende küsitletute seas, kes leidsid, et kirikul peaks Eesti ühiskonnas mingi roll olema, vastasid umbes pooled, et kirik saab hästi hakkama kristliku kultuuri säilitamise ning vaesusesse ja probleemidesse sattunud inimeste aitamisega, kuid sisepoliitikas või rahvusvaheliste konfliktide lahendamisel on kiriku roll nõrk või vastuoluline.

Eesti ühiskond on pigem liberaalne

Maailmavaatelistes ja moraalsetes küsimustes iseloomustab Eesti ühiskonda pigem liberaalne hoiak, selgus uuringust. Enim aktsepteeritakse vabaabielu ning toetavamalt suhtutakse ka abordi ja eutanaasia võimalikkusse. Vähem aga aktsepteeritakse truudusetust paarisuhtes: lausa 85 protsenti vastajatest ei pea seda õigeks.

Ringvee sõnul on positiivne aga see, et kuigi Eesti ühiskond on nii religioosselt kui ka maailmavaateliselt mitmekesine, ei ole erinevate religioossete maailmavaadete vahel konflikte.

"Ehkki traditsiooniline kiriklik religioossus on nõrgenenud, on individuaalsed religioossed ja spirituaalsed tõekspidamised ning kultuuriline identiteet endiselt olulisel kohal," lisas ta. Lisaks tõi Ringvee uuringu põhjal esile, et inimesed ootavad kirikult eelkõige sotsiaalset ja kultuurilist panust. Samas nähakse kirikul vähem rolli sisepoliitikas ja rahvusvaheliste konfliktide lahendamises.

Uuringu eesmärk oli kaardistada Eesti elanike usuline identiteet, maailmavaatelised hoiakud ja religioosne praktika, lähtudes viimaste aastate ühiskondlikest muutustest.

Uuring "Eesti elanikkonna usuline identiteet 2026" jätkas Eesti Kirikute Nõukogu poolt alates 1995. aastast iga viie aasta järel läbiviidud uuringusarja "Elust, usust ja usuelust".

Uuringus osales 1550 Eesti elanikku alates 18. eluaastast ning selle viis läbi Eesti Uuringukeskus.