"Fakt on üks kangekaelsemaid asju maailmas," teatas saatan Woland Bulgakovi romaanis "Meister ja Margarita" Berliozi äralõigatud peale. Järgnevalt mõned faktid.

Sõda Ukrainas on fakt. Sellest lähtuv Eesti kaitsekulutuste kiire kasvatamise vajadus samuti. Riigieelarvele tähendab see miljardeid eurosid kulupoolele ja Euroopa Liidu lubatud eelarvedefitsiidi ärakasutamist. Küsitlused näitavad, et Eesti inimeste kaitsetahe on kõrge. Seega on nende kulutuste tegemiseks valijate tugev mandaat.

Ühtlase tulumaksu kehtestamine ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmine oli Reformierakonna valimislubadus, mis tõi rohkem kui kolmandiku riigikogu kohtadest. Iga palgasaaja võib järele vaadata, kui palju ta sellest tänavu oma pangaarvele võitnud. Taastunud majanduskasv, muuhulgas taastunud tarbimine, on faktid, mis sellel suvel ka kahtlejatele paistma hakanud. Sama nägime kunagi ammu ettevõtte investeeringute tulumaksu kaotamisega, kahtlejaid oli palju, tulemus pidas vastu ajaproovile.

Toss tapab

On fakt, et maksud ei meeldi kellelegi. Automaksuga seonduv on aga piinlik. Varamaksud on Eestis madalad. Neljarattalist tossu välja ajavat sõpra ei tohi puutuda? Äkki ikkagi saab eelarveraha seinast... Ent Eestis on piirkondi ja ühiskonnagruppe, kelle jaoks auto igapäevane vajadus. Õppetund, mida kaasa võtta on see, et automaksu kehtestamisel alahinnati inimeste tunnetuslikku õigluseootust.

Sellega haakub kliimaseadus. Kuumenev maailm on mõistmas fakti, et globaalne tossutamine toob õnnetuse. "Tujurikkuja" mehed küll vaimustusid kivist, mis põleb, aga Eesti märk pole tossav elektrijaamakorsten.

Kiirrong ja kalamarjavõileib

Rail Baltic. Kas need, kes mäletavad noorepõlvekäike Leningradi ja Moskvasse, on praegu liiga kohmetud, et lääne poole reisida? Vahest on mõtteselguse saamisel abi Rein Siku meenutusest, kuidas president Lennart Meri sai Tapa raudteejaama piletikassas Pariisi piletit küsides vastuseks küsimuse: "Što?!" Lätlaste sahmerdamine ei väära fakti, et kiire ühendus läänega on vajalik ja selles projektis on Baltimaad kõik koos.

Rahandusminister võib sotsiaalmeedias randmenikastuseni selgitada, kuidas toiduainete käibemaksu madalamaks loitsiv trummipõrin vaatab mööda faktist, et jõukamad söövad rohkem ja kallimat toitu ning ei vaja maksusoodustust, kuid näib, et paljude poekülastajate südames elab igatsus maksta kassas kinni oma isiklik kaupluse ruutmeeter. Maksulangetus kõigile ei toeta abivajajaid parimal võimalikul moel.

Rikkuse eesmärk

Eesti õnneks ei ole meie riigis 35 aasta jooksul tekkinud liiga mõjukat oligarhide gruppi, kes järjepidevalt suudaks poliitika oma ärihuvides erastada. Nüüdki paistab see tasakaal paigas. On traditsioonilisse majandusse uskuvad aastakümneid toimetanud ettevõtjad, kellest mõni peab vabrikut, mõni panka, mõni koguni ajalehte. Ja on veidi nooremad, kes veebis võrsunud tulevikumajandust edendades liikunud jõukate edetabeli tippu.

Hoiame pöialt, et see rikkust kogunute pisut vastandlik vaade viib riiki tervikuna edasi, sest meil kõigil peab olema ühine eesmärk: tulevikus parem Eesti.

Sportlase eesmärk on olümpiavõit. Oleme korduvalt tõdenud, et väikeriigi jaoks ei ole esimesena poodiumilt välja jäänu ebaõnnestuja. Tublisti trenni tuleb kindlasti teha, tulemus ei ole garanteeritud. Andrus Ansip julges kakskümmend aastat tagasi seada Eesti eesmärgiks jõuda viie jõukama riigi hulka Euroopas. Sellest ajast on meie elu palju paranenud. Olude kiuste.

Arukas Eesti

Peaminister Kristen Michal mõtleb kiiresti ja on vahel oma väljaütlemistes teravalt otsekohene. Kõigilt, kes tundsid end puudutatuna mõttest "loll on raske olla", tahaks sõbralikult küsida, kas meie ühine eesmärk on arukas Eesti või rumal ja vali kisa. Pensionisambast seibide saagimine õnne ei too.

Usun, et valitsust juhtiva Reformierakonna plaan tehisaru toel majandust kümne aastaga poole võrra kasvatada tabab globaalset trendi täpselt ja saab olla üks vastus küsimusele, kuidas eelpool viidatud põhjustel kujunenud mõõdukat eelarvemiinust kahandada nii, et riik püsiks ja elujärg kõigil jätkuvalt paraneks. Vabaduse ja julgeoleku saame kauba peale.

Haige näpuga valija juhtum

Reformierakonna liikmena olen korduvalt nautinud privileegi olla oma erakonna suhtes kriitiline. Arvan, et Reformierakonna plaan on Eestile parim. Erakondade paljusus ja vaheldumine võimul on demokraatias tavaline. Valimiskasti juures on solvumine, viha ja kättemaks aga halvad nõuandjad.

Pika plaani suurejoonelisus ja suure pildi nägemine on tulevikku liikumisel tähtis, kuid ei tohi unustada, et see pilt klapitakse kokku igapäevaelu pisidetailidest. Valija soovib tunda, et tema hääle küsija suhtub temasse lugupidavalt ja ei nääguta tema kallal. Ka siis, kui valija mureks on kuuma potikaanega ära kõrvetatud näpp.

Valija ootab, et poliitik mõistaks, lohutaks, paistes näpu peale puhuks. Otsitakse ju sellist presidentigi... Ühel hetkel võib valust tuikava näpuga inimeste koondotsus kujuneda ratsionaalsetest argumentidest suuremaks.

Valijatel on õigus olla kriitiline ka siis kui Jürgen Ligi sotsiaalmeediapostituste juurpõhjuseks on kirglik kurbus selle üle, et inimestele kuud näidates ei vaata paljud paistes sõrmest kaugemale.

Valijat tuleb mõista ka siis, kui tal on Reformierakonnast kõrini. Siiras lootuses, et kõik saavad kohe koos ja käibemaksuvabalt torti süüa, ei maksa ometi unustada, et keegi peab kunagi pesema taldrikud.