"Mis maa see on," küsiksin Volkonski sõnadega. "Kas tõesti üksnes orjaks ainult kõlbab inimene siin?"

Loomevaldkonna eripära ei õigusta kehva kohtlemist

Kindlasti on näitlejaid, kes on oma rolli eest osutanud lavastajale erilisi teeneid; muusikuid, kes on ebaeetiliselt saanud soovitud orkestrikoha; on ettemängimisi, millele seatakse ühed kriteeriumid ja lõpuks võidab selle keegi, kes nendele kriteeriumitele ei vasta, aga on noorem, kõhnem, omapärasema välimusega, või vastupidi, tavalisem. Ebavõrdne kohtlemine on loomevaldkonnas levinud, et mitte öelda: sissekirjutatud. Osalt on see ka arusaadav, sest palju on kaalul – otsustajatel on tugev võimupositsioon, palju on kaotada enda karjääri mõttes ja iga otsus tundub olevat määrav.

Ometi olen veendunud, et organisatsioonikultuuri osa peab olema inimeste hoidmine. Rollide jagamine, ettemängimine, atesteerimine on osa sellest tööst ning selleks peab olema loovisikul oskuste pagasis äraütlemistega toimetulek. Aga tark kultuurivaldkonna organisatsioon saab ka omalt poolt teha samme, et protsessid oleks läbipaistvad ning et inimesi koheldaks väärikalt.

See pole ainult Eesti tunne

Probleem on ka rahvusvaheliselt kaardistatud. Suurbritannia muusikute katusorganisatsioon ISM on süstemaatiliselt diskrimineerimist uurinud. 2022. aasta andmed viitavad, et 66 protsenti küsitlusele vastanutest on kogenud tööl diskrimineerimist, 78 protsenti diskrimineerimisest pandi toime naiste ja 16 protsenti meeste vastu. Uuringu kokkuvõttes rõhutati, et diskrimineerimist kasutatakse sageli selleks, et näidata võimu teiste üle, kes on sageli nooremad, naised ja püüavad alles oma muusikukarjääri kujundada.

Soome samalaadse uuringu läbiviija Inklusiiv leiab, et vaid 12 protsenti vastanutest ei ole ebavõrdse kohtlemisega kokku puutunud. Kõige sagedamini kogetud või märgatud probleemideks on ebasobivad kommentaarid (50 protsenti), ebavõrdne tasustamine sarnase töö eest (47 protsenti), aga ka näiteks läbipaistmatu kommunikatsioon (39 protsenti). Seksuaalne ahistamine, kiusamine ja diskrimineerimine nii soo, seksuaalse orientatsiooni kui ka välimuse põhjal on märkimisväärsed.

Vaikimine ei tähenda, et probleemi pole

Tean omast käest - olles täitnud kultuuriasutuses usaldusisiku rolli -, kui keeruline on loovisikul enda eest välja astuda. Isegi kui väärkohtlemise tunnused on selged ning diskrimineerimine on tõendatav, jõuab ametliku kaebuseni vaid mõni üksik, sest väärkohtlemist kogenul on kaalul liiga palju: tema maine, töökoht, edasine karjäär, suhted teistega, sh võimalike tööandjatega. Eesti väiksuse tõttu võibki olla vaid kaks organisatsiooni, kus inimene oma valdkonnas saab töötada. See kõik tingib olukorra, kus lepitakse oludega, probleemidest ei räägita ja halvad juhtimisotsused ning -kultuur vaid toodavad toksilist tööõhkkonda.

Eelnimetatud Suurbritannia uuring kinnitab sedagi trendi. Uuring leiab, et kõige levinumad põhjused kaebuse mitteesitamiseks olid väited, et "see on lihtsalt muusikavaldkonna kultuur" või et "pole kedagi, kellele teada anda" ja et kannatanul on "hirm kaotada töökoht".

Mida organisatsioonid saavad ette võtta?

Rahvusvahelised näited kinnitavad, et ka kultuurivaldkonna organisatsioonis on võimalik ette võtta konkreetseid samme pakkumaks töötajatele toetavat tööõhkkonda. Kultuuriorganisatsioonil võiks olla paigas üldised süsteemid heaolu toetamiseks: konkreetne tööaeg, võimalused valdkonnaspetsiifiliseks töötervishoiuks ning psühholoogiliseks nõustamiseks. Näen järjest enam vajadust ka selgete kaebuste esitamise süsteemide järele: olgu selleks tööriistaks taastava õiguse konfliktivahendus, dialoogiring või mingi muu probleemilahendusviis, peab see olema osa protsessist, mitte kiire lahenduskäik kriisiolukorra ilmnemisel. Kindlasti tuleb kasuks konkreetsete usaldusisikute seadmine ning juhtival positsioonil töötajate koolitamine. Oluline on tagada, et töötaja tunneks, et tema pöördumisi võetakse tõsiselt ning see ei muuda tema olukorda veel hapramaks.

Tööheaolu kui kõrgkultuuri eeldus

Esinemispsühholoogia ütleb, et kui inimene tunneb turvalisust ja hoidmist, on tal võimalik ka paremini esineda ning loominguga tegelda. Esinemisvaldkonna teaduskeskus Ühendkuningriigi kuningliku muusikakolledži juures kinnitab: spetsiifilised stressorid, millega esinejad oma töös kokku puutuvad, võivad avalduda esinemisega seotud valu ja ebamugavustundena, esinemisärevusena ja tööalase stressina, mis kõik kahjustavad heaolu ja mõjutavad esinemise kvaliteeti.

Nii ei ole tööheaolu kaunis kõrvaltoode, vaid kõrgkultuuri ning heade tulemuste eeldus. Ja tulles klassikaks kujunenud sõnade juurde: mis maa see on? Eesti võiks olla maa, kus loovisik saab teha enda tööd armastusega, aga kogeda ka ärakuulamist ning eneseväärikust.