Üks programmeerijast ja disainerist sõber tundis hiljuti muret, kuidas jagada rikkust maailmas, kus tehisaru teeb ära peaaegu kogu töö.

Küsimus on põhjendatud, kuid suurem ümberjagamise surve ei teki ilmselt veel niipea, sest TI võib digitaalse töö väärtust kiiresti vähendada, ent füüsilise maailma automatiseerimine nõuab endiselt tohutult kapitali, energiat, materjale ja aega. Jutud, et tehisaru võtab maailma üle ja teeb ära kogu töö, on mõnevõrra liialdatud, sest bitid liiguvad kiiresti, aga molekulid märksa aeglasemalt.

Üldises plaanis tarbivad inimesed toitu, materiaalseid kaupu ja väga erinevaid teenuseid juuksurist tervishoiu ja meelelahutuseni. Ka teenuste puhul on piir materiaalse ja mittemateriaalse vahel hägune, kuna suur osa neist tugineb hoonetele, seadmetele, transpordile, energiale ja muule füüsilisele kapitalile.

Tehisintellekti levik ja automatiseerimine ei tähenda seetõttu tingimata, et inimtöö lihtsalt kaob, pigem nihkub see sinna, kus inimese kasutamine jääb masinast odavamaks või paindlikumaks.

Mõnikord võib tegu olla väga lihtsa ja isegi veidra teenusega. Varlam Šalamov kirjeldab näiteks Gulagi kriminaalse hierarhia tegelasi, kellel olid teised vangid kõige triviaalsemate isiklike teenuste osutamiseks. Majanduslikus mõttes pole põhimõte kuigi erinev: kui inimtöö on odav ja masin kallis, siis kasutatakse inimest.

Füüsilise maailma automatiseerimine erineb siin oluliselt puhtalt informatsioonilise töö automatiseerimisest. Tarkvara saab põhimõtteliselt kopeerida peaaegu nullilähedase piirkuluga, kuid ekskavaatorit, veoautot või robotkätt mitte. Iga füüsiline masin nõuab terast, vaske, pooljuhte, energiat, tehaseid, transporti ja hooldust. Teisisõnu tuleb füüsilise majanduse muutmiseks ka füüsiline kapital ümber ehitada.

Seetõttu võib isegi väga kiire areng tehisintellektis kanduda reaalsesse majandusse märksa aeglasemalt.

Maailmas on tohutu kapitalipark nagu autod, veoautod, traktorid, tehased, laod, sadamad ja ehitusmasinad. Selle asendamise kiirus sõltub mitte ainult uue tehnoloogia olemasolust, vaid selle hinnast, töökindlusest, kapitali kättesaadavusest, taristust ja regulatsioonidest. Mõnes rikkas ja kõrgete tööjõukuludega majanduses võib automatiseerimine edeneda kiiresti, samal ajal kui mujal jääb inimene veel pikaks ajaks odavamaks ja praktilisemaks alternatiiviks.

Siiski ei ole täielikult universaalse ja ennast taastootva roboti tekkimine suure majandusliku murrangu vältimatu eeltingimus. Piisab sellest, kui järjest pikemad tootmisahelad muutuvad autonoomseks ja robotid valmistavad robotite komponente, automatiseeritud kaevandused toodavad toorainet, autonoomne transport veab seda tehastesse ning masinad ehitavad ning hooldavad suure osa vajalikust taristust. Mida väiksemaks muutub inimese osa sellises ahelas, seda kiiremini võib füüsilise kapitali hulk hakata kasvama.

Nii tekivad aga uued pudelikaelad. Kui inimtöö enam tootmist oluliselt ei piira, muutuvad tähtsamaks energia, tooraine, maa, tootmisvõimsus ja kapital. Robotid ei kaota füüsika piiranguid, sest ka täielikult automatiseeritud majandus peab kaevandama maaki, sulatama metalli, tootma elektrit ja liigutama miljardeid tonne materjale.

Seetõttu tasub eristada kahte revolutsiooni. Informatsioonilise töö automatiseerimine võib toimuda väga kiiresti, sest selle levitamine nõuab suhteliselt vähe uut füüsilist kapitali. Füüsilise maailma automatiseerimine võib küll sellest saada tohutu tõuke, aga selle tempo sõltub paratamatult sellest, kui kiiresti suudame juurde ehitada masinaid, energiatootmist ja taristut.

Nii et maailm, kus autonoomsed masinad suudavad inimese vähese sekkumisega kavandada, varustada ja valmis ehitada järgmise Rail Balticu mõõtu infrastruktuuriprojekti, ei ole tingimata ulme. Ent tee sinna on tõenäoliselt märksa pikem kui tee tehisintellektini, mis suudab sellise projekti projekteerida. Bitid liiguvad kiiresti, molekulid märksa aeglasemalt.