Koolide vaatest on rahastusprobleem terav ja pikaajaline. Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Jüri Käosaar ütles ERR-ile, et ehkki koolides leidub ka uusi ja korralikke õppevahendeid, ei ole neid siiski piisavalt, sest õppevahendite ostmiseks pole koolidel piisavalt raha.

"Lihtsalt arvestades, kui suur on õpilaskond ja kui palju on viimase kümne aasta jooksul hinnad tõusnud, samal ajal kui riigi poolt õppevahenditeks eraldatud raha on püsinud muutumatuna, siis sealt need käärid tulevad," selgitas Käosaar.

Käosaar rõhutas, et õpikud, kuigi mitte alati kõige paremas seisukorras, on neil ikkagi olemas. "Mõnes aines on paberõpikud koolis kohapeal kasutamiseks. Minu teada ei ole meil kedagi, kes oleks täiesti ilma õpikuta. Mitmel juhul võiks õpikute värskus parem olla. Nad on olnud 10 aastat aktiivses kasutuses ja paratamatult jätab see raamatule oma jäljed," rääkis koolijuht.

Käosaare sõnul oleks kõige lihtsam lahendus õpikumurele muidugi raha, aga ta mõistab, et seda ei ole lihtne tekitada. "Koolid, sealhulgas meie, proovivad leida parimaid variante, " sõnas ta.

Käosaar ei osanud öelda, kui suur oleks täpselt nende koolile õpikute ostmiseks vajalik summa, kuid see on kindlasti suurem kui neljakohaline.

"Arvestades, et ühe õpiku hind on 20–30 eurot ja õpetatavaid aineid on igas lennus kümme või rohkem ning meil on 12 lendu ja vähemalt neli paralleeli. Siin kahjuks neljakohalise summaga ei tee mitte midagi," arvutas Käosaar.

Kirjastaja: kulud tõusevad

Õpikukirjastuse Studium juht Aavo Kennik nõustus koolide murega ja kinnitas, et õpikute eluiga on koolides veninud üha pikemaks.

"Kui kümme aastat tagasi oli õpiku kasutusiga võib-olla viis-kuus aastat, siis nüüd on ta ikkagi mõned aastad kindlasti pikem," lausus Kennik, lisades samuti, et siin on peamine põhjus see, et riik eraldab koolidele liiga vähe raha.

Kennik tõi välja, et õpikute hinnad on kasvanud koos üldise elukallidusega, hõlmates autoritasusid, toimetamist, kujundamist, trükihinda ning ka kirjastuse kasumimarginaali. Rääkides kasumist ütles Kennik, et see on viimastel aastatel õpikukirjastustel pigem pisut langenud kui tõusnud.

Ehkki kirjastused püüavad hinda all hoida – näiteks trükkides töövihikuid õhemale paberile –, on sellelgi kokkuhoiul piirid.

"Seda ei anna ka lõpuni nõukaaegse paberi peale teha, siis hakkavad ju trükk ja illustratsioonid läbi kumama. Samuti oleme harjunud, et õpikud on meil värvilised," rääkis kirjastaja ja lisas, et liigse kokkuhoiu peale hakkab kannatama kvaliteet, mille peale õppijad "tõusevad tagumistele jalgadele".

Ministeerium: fookuses on õpetaja palk ja digilahendused

Haridusministeeriumi õpetajapoliitika ja haridusjuhtimise osakonna juhataja Haana Zuba-Reinsalu sõnul eraldab riik aastas õppevaratoetust kohalikele omavalitsustele kogusummas umbes kaheksa miljonit eurot, mis teeb arvestuslikult 57 eurot ühe õppija kohta.

Zuba-Reinsalu tunnistas, et see summa ei kata kindlasti kõiki kulusid ja riigipoolset toetust ei ole pikki aastaid muudetud.

"See on olnud valitsuse otsus, et õpetajate palgakasv on suurem probleem ja muud kulud on pigem vähem järele tulnud," nentis Zuba-Reinsalu. Ta lisas, et läbiv prioriteet eelarveläbirääkimistel on jätkuvalt õpetaja hoidmine koolis, mistõttu ei saa ministeerium lubada lähiajal õpivara fondi suurenemist.

Lahendusena näeb ministeerium digitaalse õpivara jõulisemat kasutuselevõttu, viidates e-koolikotile, mis pakub riiklikul platvormil tasuta õppevara.

Zuba-Reinsalu rõhutas, et õpetajal endal on vabadus otsustada, kas ta kasutab paberkandjal või digitaalset materjali, leides, et digilahendustega on võimalik puudujääke kompenseerida, kui koolipidaja ehk omavalitsus, kool ja õpetaja seda soovivad.

"Ma astuksin siin sammu koolipidajate poole: peame tegelikult mõtlema ka sellele, millise õppevaraga õpetaja tänapäeval töötab. Õpetajal on valikuvabadus, kas see on paberkandjal või digitaalselt, millises seisukorras see on ja kuidas on juurdepääsud," lausus Zuba-Reinsalu.

Digiõpikud pole võluvits

Koolide ja kirjastajate vaatest ei ole digilahendused aga kõikvõimsad.

Käosaar nentis, et kuigi nad on tänu omavalitsuse toele võtnud kasutusele digiõpikud, on paberõpikutel koolimajas endiselt kindel koht, mistõttu senikaua, kuni koolidele eraldatav toetus jääb samaks ja elukallidus tõuseb, on olukorda defitsiit sisse kirjutatud.

Kirjastaja Aavo Kennik suhtus digipöördesse veelgi skeptilisemalt. "Mina ei oska ennustada, kaua paberiõpikud veel käibel on. Ma arvan, et teatud õppeainetes need jäävad veel väga pikaks ajaks," tõdes ta.

"Umbes 10 aastat tagasi oli haridusministeeriumi eesmärk, et 2016. aastaks oleks suur osa õppematerjalidest digitaliseeritud. Siis see lükkus edasi vist 2020. aasta peale. Nüüd on see jutt ära kadunud, sest digitaliseeritud õppematerjalide puudus pole ainus mure – kõigil koolidel ei ole ka võimekust [digivahendeid kasutada]," lausus kirjastaja.

Kuigi ministeerium soovitab õppimiseks kasutada rohkem digilahendusi, on riik loobunud digiõpikute litsentsitasude kompenseerimisest, sest mitte kõik digiõpikud pole tasuta saadaval.

Eesti koolijuhtide ühenduse juhatuse esimehe ja Tartu erakooli direktori Urmo Uibolehe sõnul tõusis e-õpikute kasutus kõvasti koroonaajal ning siis juurdusid need nii õpetajate kui ka õpilaste õpiharjumustesse. Lisaks maksis haridusministeerium siis ka nende litsentsitasud kinni.

"Nüüd on toimunud aga tagasipööramine," ütles Uiboleht.

Uiboleht märkis, et asi on ka selles, et eri veebikeskkondade litsentsitasud pole niivõrd palju odavamad kui paberõpikud, sest koolijuhi sõnul maksab keskeltläbi ühe õpilase kasutusõigus aastas 30 eurot. See moodustab aga suure osa 57-eurosest riiklikust toetusest õpilase kohta.

Uibolehe sõnul on e-õpikute kasutust rohkem märgata põhikooli teises astmes, ehk seitsmendas kuni üheksandas klassis. Varem ja hiljem eelistatakse siiski paberõpikuid.