Kolmapäeval selgus, et Eesti soovis osta Ukrainale mürske ja maksis kokku 70 miljonit eurot ettemaksu indialastele, kes polnud varem ühtegi mürsku müünud. Osa summast tuli Euroopa Rahurahastust.  

Euroopa Komisjoni esindaja Christian Wigand ütles pressikonverentsil ERR-i küsimusele vastates, et praegu pole veel teda, kas Eesti peab raha tagasi maksma. Ta sõnas, et Euroopa Rahurahastu on oluline vahend Ukrainale sõjalise abi andmisel, et võimaldada neile varustuse tarnimist.

Euroopa Komisjon suhtleb Eesti ametivõimudega, et teemat täpsemalt uurida. Wigand kinnitas, et on olemas meetmed, millega tagatakse, et Euroopa Liidu raha kasutatakse nõuetekohaselt.

Neljapäevasel valitsuse istungijärgsel pressikonverentsil rääkis eile ametist tagasi astumisest teatanud kaitseminister Hanno Pevkur, et Venemaa soovis samu mürske, mida Ukraina. "Riigid, kust neid saada, polnud ilusad, nunnud riigid, kuhu sa saad minna ja elegantselt osta. Selle tegevusega kaasnes risk," sõnas Pevkur.

Pevkur: Eesti maksumaksjale ei tohiks riski olla

Ta jätkas, et kõikidest sõlmitud lepingutest on sadade miljonite eurode ulatuses jõudnud varustus ja moon Ukrainasse.

"Üldine reegel on see, et kui hoolsuskohustust on täidetud ja käitutud heaperemehelikult, ei tohiks riski Eesti maksumaksjale olla," nentis Pevkur. Ta lisas, et kui mõni ettevõte on teadlikult Ukraina rahvast petnud ja pole moona tarninud, tuleb alustada nende vastu kriminaalmenetlust.

2024. aasta augustis sõlmis riigi kaitseinvesteeringute keskus (RKIK) esimese müügilepingu Itaalias registreeritud ettevõttega Datasel S.R.L. ja saatis teele esimesed 15 miljonit eurot. Raha selleks ei tulnud mitte Eesti riigieelarvest, vaid Euroopa Rahurahastust.  

Teise lepingu sõlmis RKIK Dataseliga 2024. aasta oktoobris ning taas läks teele üle kümne miljoni euro ettemaksu. 2024. aasta lõpus sõlmiti veel kaks lepingut ja maksti ära ettemaks, mida kokku kogunes juba umbes 70 miljonit.

Kas Euroopa maksumaksja lepib, kui hooletus jääb karistuseta?

Euroopa Komisjoni kõneisik Paula Pinho ütles, et komisjon peab veel vaatama, kas see on juhtum, kus peab raha tagasi nõudma. "Me ei saa seda kinnitada ega ka välistada hetkel," lisas ta.

"Ma arvan komisjon ja Eesti peavad kõigepealt ise aru saama, mis leppe nad on omavahel sõlminud. Meil on nüüd mängus kaks erinevat lepingut. Üks komisjoni ja Eesti vahel ning teine Eesti ja ettevõtte vahel," rääkis Euractivi ajakirjanik Kjeld Neubert.

Euroopa Liidu rahakulutused on eriti praegu eelarveläbirääkimiste ajal suure avaliku kriitika all. Isegi kui komisjon võib Eesti suhtes mõistvalt käituda, ei pruugi Euroopa maksumaksja leppida, et hooletus jääb karistuseta. 

"Oluline konks, mida peab siin mainima on see, et see raha liikus vaid Euroopa Rahurahastu kaudu. See ei olnud Euroopa Rahurahastu raha. See on tegelikult Belgias Euroclearis hoiustatud Venemaa külmutatud vara pealt teenitud tulu. See võib Euroopa maksumaksjatele olla oluline, et see ei ole nende raha," täheldas Neubert.

Kui kohtu kaudu Eesti raha tagasi ei saa, võib tulemuseks olla patu lunastuseks ringiga annetus Ukrainale. 

"Küsimus on siis, mis sa teed selle rahaga. Tõenäoliselt läheb see muul viisil, mitte läbi Eesti, Ukrainasse, et seda saaks kasutada oma algseks eesmärgiks," ütles Neubert.