Kuidas hankeid korraldatakse, et need oleks läbipaistvad, kiired ja kasulikud Eesti riigile? Teie eelkäija Magnus-Valdemar Saar ütles, et Ukrainale mürskude ostmise tehingud ei olnud tavapärased, nendega olid seotud riskid ja need olid poliitiliselt laetud.

Saar mainis, et kõik tehingutega seotud kaasnevad materjalid said terviklikult kaitseministrile ja kaitseministeeriumi kantslerile üle antud. Milliste lepingute või tehingutega minnakse ministri juurde ja küsitakse luba või nõu see leping allkirjastada?

Tõepoolest on meil kaitseministeeriumi valitsemisalas kokku lepitud protsess, kuidas hanked läbi viiakse. Alustan pisut kaugemalt: kaitseväe juhataja esitab oma sõjalise nõuande. Sõjalisele nõuandele järgneb rahaline vaade, kuidas seda plaani, et sõda võita, on võimalik ellu viia. Sellest tulenevalt esitab kaitsevägi ettepanekud, mida on vaja hankida. Neid nimetatakse lühendiga MMR (minimum military requirement) ja selle alusel alustab RKIK oma tegevusi. See on planeeritud kokku nelja aasta peale, meil on kasutada nelja aasta eelarve ja kogu aeg pluss üks, mis on selline jooksev eelarveplaneerimine.

Kuidas RKIK toimib? Me alustame turu-uuringut, leiame võimalikud lahendused ja võimalikud ettevõtted, kes seda kaupa üldse tarnivad. Teeme ära esmased taustauuringud nii, nagu riigihangete seadus seda võimaldab, ning vajadusel pöördume kaitsepolitsei või luurekeskuse poole. Seejärel esitame ettepanekud algul kaitseministeeriumi kantslerile, kus on silmapaarid, kes vaatavad need üle. Otsustuskoosolekule jõuab kõik, kus eelarve ületab 250 000 eurot. Me esitame tegevusvariante kaitseministrile ja otsustuskoosolekult saame rohelise või punase tule. Kui saame rohelise tule, siis alustame hankemenetlust. Selline on üldine protsess, kuidas suuri hankeid tehakse.

Veel kord, RKIK üksi ei otsusta, te annate ikkagi need lepingud vaadata ministeeriumile ja ka ministrile endale. Neid on ju võib-olla sadu või tuhandeid üle 250 000 euro, neid võib päris palju olla. Kuivõrd minister ja ministeerium sellesse süvenevad?

Ei, minister ja ministeerium ei loe lepingut. Lepingu koostab RKIK, lepingu allkirjastab RKIK-i peadirektor. Lepingute läbirääkimised viib läbi RKIK oma meeskonnaga, on ta siis hankeekspert või näiteks relvaliigi ekspert. Vajadusel kaasame õigusnõu väljastpoolt või kaitseväe selle ala eksperdid.

Lepinguid meie ei kooskõlasta, meie esitame nõndanimetatud märgukirja. Märgukirja raames on tehtud ära kõik eelnevad tegevused: taustauuringud ja turu-uuringud, leitud kindlus, et raha on olemas ning planeeritud. Ja mitte ainult ostuks, vaid raha on vaja planeerida ka elutsükli hoidmiseks, mis tähendab seda, et on vaja tagada hooldus peale seda, kui vahend on olemas, ning tagada väljaõpe, mida teostab kaitsevägi. See on komplektne tegevus.

Veel kord, ka ministeerium võib vajadusel vaidlustada, neil on info olemas?

Ministeerium ei vaidlusta lepingut, vaid kuulab ära meie ettepanekud, mida RKIK-i juht esitleb. Tegevusvariandid, mille lahutamatu osa on ka ettevõtete nimed, summad ja tarneajad. Kindlasti kuulab kaitseminister alati ära kaitseväe juhataja selles küsimuses, samuti kaitsevõime asekantsleri ja kantsleri. Sealt tuleb põhiliselt kaks otsust, võib ka kolm olla, aga üldiselt on kas roheline või punane tuli.

Te alustasite juttu sellest, et te hakkate otsima müüjaid. Kuidas te nad leiate või kontrollite müüjate ja hiljem hankevõitjate tausta? Kas osade puhul tuleb võtta risk, et sealt ei pruugi õigeks ajaks kaup kohale jõuda või see on äkki puudulik või ebakvaliteetne?

Alustan taas kaugemalt: on suur vahe, kas ostame toidupakke või hangime suuri relvasüsteeme ja laskemoona, mille vajadus on Eestis ja ka välisriikides väga suur. Siin meie tegevused pisut erinevad. Suures plaanis on meie käitumine järgmine: me tunneme relvamüüjaid ja laskemoonamüüjaid, me tunneme neid inimesi ja asutusi teistes riikides, sest samasugused RKIK-id on olemas ka meie naabritel Soomel, Lätil, Leedul ning suurtel riikidel nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, kes on ise tootjad ja NATO riigid. Meil on oma NATO formaat, kust me infot saame. See on esimene kiht, me teame, et nemad seda teevad.

Teine on seotud esmase taustakontrolliga. Esmane taustakontroll on välisettevõtte puhul üsna keeruline, kuid kui meil tekib mingisugunegi kahtlus või me ei ole selle ettevõttega varem kokku puutunud, saame taotleda taustakontrolli tegemist kas ettevõttele kui juriidilisele isikule või juriidilise isiku otsustusinimestele ehk juhatusele või tegevjuhtidele.

Järgmisena on meil võimalus, et kui oleme juba lepingus ja see leping puudutab väga spetsiifilisi osasid, näiteks ehitushangete puhul nõrkvoolutöid, siis kontrollime inimeste tausta läbi riigisaladuse loa. Hankelepingu lahutamatu osa on, et ettevõte peab ise omama riigisaladuse luba või tal peavad olema inimesed, kellel see on olemas.

Kas ettemaksed on sellistes lepingutes tavapärane praktika?

Ettemaksed on tavaline praktika, maksed on kõik fikseeritud lepingus. Ettemaks on tegevus, milleta suur osa relvastusettevõtlusest ei toimi.

India päritolu ettevõttega sõlmitud lepingust võib olla jäänud mulje, et me ei ole midagi saanud, aga tegelikult selgitas ka minister Pevkur neljapäeval erikomisjonis, et teatud kraam on ladudes. Eesti pool lihtsalt ei ole rahul olnud, sest see on ebakvaliteetne ja seda ei saa kasutada.

Vastab tõele. Ettevõte, kes on meiega lepingus ja kellele on ettemaksu makstud, India ettevõte küll toodab ise, aga lepingus oleme Itaalia ettevõttega, on ilmselgelt oma lepingut rikkunud. Lepingu lahutamatu osa on kvaliteet ja on täpselt kirjas, kuidas me seda kvaliteeti mõõdame.

Milles see ebakvaliteetsus seisneb?

Olen neid pilte näinud ning seda ekspertiisi ja kohaloleku kokkuvõtet ise lugenud. Need mürsud on täidetud lõhkeainega, mis ukrainlasi ilmselgelt ei rahulda. Eesti riigina, kes me oleme lubanud Ukrainat aidata, et nad saaksid sõja võita, ei ole meil mitte mingit võimalust tarnida neile laskemoona, mis tegelikult pauku ei tee. See ei ole aus ning seetõttu ei ole me kaupa vastu võtnud.

See, mida kõik Eesti inimesed said meediast lugeda, kus selle ettevõtte esindaja siin Eestis selgitab, et nemad on suures usus olnud valmis kõike kogu aeg meile tooma, tegelikult ei vasta tõele. See on klassikaline kaitsetaktika ja ma saan neist aru. Aga meie oleme valmis oma huvisid kohtus kaitsma ja teeme seda võimalikult hästi.

Aga lepingus ei olnud sellist punkti, et enne järgmise makse tegemist vaadatakse üle, mis kaup on saadetud ja kui kvaliteetne see on? Oskate selgitada, miks firmale ikkagi mitmel korral maksti?

Mul on raske seda öelda, ma ei olnud siis seal. Ma ei olnud nende inimeste juures ega töötanud kaitseministeeriumi valitsemisalas. Praegu on mul neid dokumente lugedes keeruline kõiki nüansse meedias avada, sest me oleme oma õigusi kaitsmas kohtus ning peame oma kaitseargumendid esitama kohtus, mitte ainult meedia kaudu.

Aga annan teile kindluse, et need järjestikused ettemaksud olid sõna otseses mõttes RKIK-i otsustada. Kõik need ettemaksutehingud ei käinud läbi kaitseministeeriumi, see jäi RKIK-i majja ning sealt tehti otsused ja ka maksti.

Minister Pevkur viitas või vihjas neljapäeval erikomisjonis Itaalia firma poolsele võimalikule kelmusele ja ka kriminaalasja algatamise vajalikkusele. Seda peaksite teie RKIK-is tegema. Kas te näete selleks vajadust või miks te seni ei ole seda näinud?

Kriminaalmenetlus on alati äärmuslik vahend. Relva ostulepingut vaidlustatakse kohtus ja seda me praegu teeme. Kui riigiprokuratuur olemasoleva riigikontrolli auditi või meilt välja nõutud materjalide raames arvab, et on alust alustada kriminaalmenetlust kelmuse paragrahvis, siis see on nende otsus.

Kuidas on hangete läbirääkimistes välistatud korruptsioonivõimalused, et tingimused võivad olla kellelegi konkreetselt sobivad või kellegi pakkumised osutuvad just parimaks? Kas need korrad ja mehhanismid on ikkagi selgelt lahti kirjutatud, läbipaistvad ja kas neid dokumenteeritakse, sest sellele viitas kolmapäeval oma kriitikas ka riigikontrolör?

Vastab tõele, et riigikontroll on teinud RKIK-ile väga selge etteheite, et meie rahalised otsused ei ole taasesitatavas vormis jälgitavad. Sellega tuleb nõustuda. Praeguseks oleme seda protsessi selgelt täpsustanud. Me teostame oma otsused päris mitme silmapaari all. See on esimene meede.

Teine meede on kindlasti turu-uuring – turu-uuringute läbiviimine, nende esitlemine ja kaitsmine on teine meede. Kolmas, mis ei ole samuti vähetähtis: kõik RKIK-i töötajad, kes selliste tundlike hangetega tegelevad, omavad riigisaladuse luba, mis tähendab, et nad on korruptsiooni mõttes üsna tugeva järelevalve all.

Ma väga loodan ja usun sellesse, et pädevad asutused teevad kõik endast oleneva. Mina RKIK-i juhina sellist menetlust läbi viia ei saa. Mina saan luua RKIK-is süsteemi ja luban, et teen kõik, mis viib korruptsiooni miinimumini. Kas saab lõpuni väita, et kõik inimesed on ausad? Töötan iga päev selle nimel, et meie maine oleks võimalikult hea ning riigikaitse kui selline oleks hästi korras ja hoitud.

Tsiteerin siin riigikontrolli auditit: kauba üleandmise-vastuvõtmise dokumentides ja muudes ostudokumentides on vigu. Mitmed lepingud on allkirjastamata või puudusid allkirjastajatel volitused. Dokumentides olevate vigade tõttu ei ole alati võimalik veenduda, millise lepingu alusel on kaup saadud ning millal ja kas üldse on kaup kohale jõudnud. RKIK ei veendu, et ostutehingud on tehtud lepingust lähtudes või kaup on vastu võetud lepingust lähtudes ning kas on olemas kogu vajalik dokumentatsioon. Kas see kõik on nüüdseks ajalugu?

Mina alustasin 12. jaanuaril. Veebruari lõpus ja märtsi alguses tegin kaitseministrile ettepaneku viia RKIK-is läbi finantsaudit. Samal ajal sai mulle teatavaks riigikontrolli fookus. Lepisime kokku, et me eraldi auditit tegema ei hakka ja teeme igakülgset koostööd riigikontrolliga. Anname neile võimalikult palju materjale ja võib-olla ka laiendame seda skoopi. Olen väga tänulik, et riigikontroll on tegelikult sellistele praktilistele eksimustele viidanud.

Meile on esitatud kokku umbes 36 parandusettepanekut. Enamus nendest on praeguseks korda tehtud, vaid neli on veel tegemisel. Minu ülesanne tulenevalt riigikontrolli etteheidetest on tagada, et me neid samu vigu enam ei teeks. Selleks kasutan neid samu meetmeid, mida ma enne kirjeldasin: meil on mitmed silmapaarid ning me fikseerime oma otsuseid. Fikseerime turu-uuringumaterjale, hindame riske ja kui me riski kirjeldame, siis kirjeldame ka juurde, kuidas me seda maandame.

India firmaga mürsuhanke puhul rõhutatakse palju konfidentsiaalsuse nõuet. Milliste lepingute puhul ja mis asjaoludel sellised nõuded lepingutesse jõuavad?

Praegu on see üsna tavaline. Konfidentsiaalsuslepingute arv ilmselgelt suureneb ja sellel on erinevaid põhjuseid. Esiteks kogu olukord, mis puudutab Ukraina sõda, Ukraina ja näiteks Moldova toetamist. Aga ka ettevõtete omavaheline konkurents: millist kaupa nad toovad, millises mahus ja millise hinnaga. See on nende huvi oma teavet kaitsta ning seetõttu on konfidentsiaalsustingimus üsna tihti sisse toodud nende endi poolt.

Meie vaates on sama lugu: meie huvi on samamoodi kaitsta lepingutingimusi. Ja kelle eest? Ikka oma vaenlase eest. Me ei saa teha kõiki tegevusi väga lihtsaks, et agressor Venemaa saaks täpselt teada, mida me Ukrainale viime ja mida mitte.

Aga selle lepingu tingimused ja osapooled on nüüd ikkagi ajakirjandusse jõudnud. Ma lasen teil siin ühe asja ära õiendada: hommikul oli meil saates julgeolekuekspert Meelis Oidsalu, kes väitis, et teie andsite need ettevõtete nimed Eesti Ekspressile.

Vot siis Meelis Oidsalu võiks mulle helistada ja küsida, ja ma ütlen talle, et see ei olnud mina, vaid see on hea uuriv ajakirjandus.

RKIK-i hangete maht on ju meeletu, nagu te tõesti kodulehel ütlete, nööpnõeltest soomustehnikani. Maht on kokku kaks miljardit, nagu te neljapäeval erikomisjonis ütlesite, ning teete 7000 ostu aastas ja raamhankeid 200. Kas halbu üllatusi võib siiski veel tulla?

Ma olen elu näinud inimene ja üllatusi võib ikka tulla. Uskuge, kõik ei ole laboritingimustes. Mida mina teha saan, ma saan teha võimalikult palju ümberkorraldusi selleks, et neid riske minimeerida. Seepärast ma ei julge öelda, et meil ühtegi vaidlust ei tule: me vaidleme praegu, vaidleme tulevikus ja peamegi ka vaidlema, sest see on demokraatliku riigi lahutamatu osa.