Eesti sideettevõtjad tervitavad justiits- ja digiministeeriumi algatust sideandmete säilitamise ja kasutamise nõuete muutmiseks. Loodame, et uus eelnõu pakub tasakaaluka ja praktikas teostatava lähenemise, milliseid sideandmeid tuleb säilitada, kui kaua ja kuidas toimub järelevalve uurimisorganite poolt sideandmete kasutamise üle. Oleme neid muudatusi oodanud aastaid.

Hetkel jääb meediast kohati mulje, et Eesti sideettevõtjatelt oodatakse korraga kahte asja: täitke seadust ja ärge täitke seda. Kui ettevõte säilitab sideandmeid nii, nagu kehtiv seadus ette näeb, süüdistatakse teda liigses koostöös riigiga. Kui ta seda ei tee, siis küsitakse, miks takistatakse uurimist ja kurjategijate tabamist.

Probleem ei ole uus. Eesti riigikohus kinnitas 2021. aastal, et üldine ja vahet tegemata sideandmete säilitamine pole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ja vaja on seadusemuudatusi. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) on oma telekomidest liikmetega poliitikutele ja ministeeriumides järjekindlalt tõstatanud vajadust uuendada sideandmete säilitamises kasutamise nõudeid. Hoiatasime, et see vaidlus jõuab ühel hetkel valusalt avalikkuse ette. Nüüd jõudiski.

Kui hiljutise riigi, aga ka arusaamatul kombel Telia vastu kohtusse pöördumise eesmärk oli motiveerida riiki lõpuks ometi teemaga kiiremini edasi liikuma, tundub see vilja kandvat. Küll aga ei ole õige, et riigi tegemata jätmise tõttu tekkinud olukorras satub rünnaku alla oma igapäevatööd tegev ja seaduses toodud kohustusi täitev eraettevõte.

Telekomid on täitnud seadust

Avalikus arutelus on jäänud kõlama ekslikud noodid, justkui oleksid sideettevõtted ise loonud süsteemi, et uurijad saavad inimeste sideandmeid kriminaalmenetlustes kasutada. Nii see ei ole.

Elektroonilise päringukanali olemasolu on kirjas elektroonilise side seaduses ja valitsuse määruses. Sideettevõtted ei ole neid õigusakte kirjutanud, nad täidavad neid. Seejuures korduvalt meelde tuletades, et seadus vajab tehtud kohtuotsuste valguses muutmist.

Sideettevõte pole seadusandja, prokuratuur ega kohus. Kui ettevõttesse tullakse läbiotsimisorderiga, ei hakka ettevõtte juht ise otsustama, kas uurijal on piisavalt hea põhjus dokumente küsida. Nii nagu ükski autojuht ei saa ise luua liikluseeskirja või teha järelevalvet selle täitmise üle, ei saa ükski ettevõtja ise vastu võtta uut seadust ega teha järelevalvet uurimisasutuste üle.

Eraldi tasub mainida, milliseid andmeid telekomid ärilistel eesmärkidel säilitavad. Need on andmed, mis on vajalikud teenuse osutamiseks, näiteks arvete koostamiseks, klienditeeninduseks, võrgu kvaliteedi tagamiseks ja pettuste vastu võitlemiseks.

Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta välja käidud mõtete järgi jätabki eelnõu õiguskaitsele võimaluse kasutada uurimisel just neid ärilisel eesmärgil säilitatud andmeid. See on üks võimalik õigusriigile kohane lähenemine, mis väärib kaalumist. Veel parem lahendus oleks, kui sideandmete säilitamise selged reeglid ja tähtajad on sees otse seaduses.

Privaatsus ja turvalisus ei ole vastandid

Sideandmed ei tähenda telefonikõnede sisu, WhatsAppi vestlusi ega e-kirjade tekste, need on peamiselt tehnilised metaandmed: kes kellele helistas, millal, kui kaua ja millise mobiilimasti kaudu ühendus toimus. Ka sellised andmed võivad privaatsust riivata, mistõttu tulebki nende kasutamist uurimisasutuste poolt rangelt reguleerida. Aga see otsus kuulub seadusandjale, mitte mobiilioperaatorile.

Kuritegevus ja julgeolekuohud on liikunud digikeskkonda: küberpettused, organiseeritud kuritegevus ja vaenulik mõjutustegevus toimuvad sidevõrkude kaudu. On loomulik, et ka uurimisasutused saavad tegutseda digimaailmas, näiteks küberpettuste uurimisel, kadunud inimeste leidmisel ja julgeoleku tagamisel. Ühiskond peabki avatult arutama, milline on mõistlik tasakaal privaatsuse ja turvalisuse vahel. Sideettevõtjad on selles arutelus partnerid, mitte vastaspool.

Eelnõu kiire menetlus on tervitatav ja vajalik. Samal ajal peab kiirusega kaasnema põhjalik töö õiguskindluse nimel. Lahendus, mis pole tehniliselt realiseeritav või vajab mõne kuu või paari aasta pärast uut parandust, paneb sektori, aga ka uurimisasutused tagasi samasse olukorda, kust me parasjagu püüame välja tulla.

Eesti riik on astumas nüüd otsustavat sammu, et lõpuks sideandmete säilitamise ja kasutamise reegleid uuendada. Sideettevõtjad saavad aidata näiteks tehniliste lahenduste läbi mõtlemisel, aga nad ei saa korraga olla sideoperaator, uurija, järelevalveasutus, kohus ja seadusandja.

Loodame, et just selliste vastakate ootuste konfliktist pakub eelnõu väljapääsu. Eesmärk on jõuda selleni, et inimeste põhiõigused on kaitstud, õiguskaitsel on tööriistad kuritegude uurimiseks ja ettevõtjad saavad keskenduda oma põhitööle ilma, et seaduskuulekas tegutsemine tähendaks etteheiteid või kahjunõudeid. Aeg on seadused korda teha.