Eesti iseseisvus on võimalus ja kohustus parimateks otsusteks. Meie inimesed. Keel. Kultuur. Loodus. Ettevõtlus. Vabadus ja vastutus. Tugevad, usaldusväärsed liitlased, kellel on põhjust ka meid usaldada. Rahu.

Eesti suurim varandus on siinsed inimesed. Peame tegema kõik võimaliku, et eesti keele ja kultuuri kandjaid oleks palju. Et need, kes on sündinud, saaksid parima elu, parima hariduse ja kasvaksid headeks inimesteks.

Eesti peab olema parim koht elamiseks, laste kasvatamiseks ja vanaks saamiseks; leiutamiseks ja luuletamiseks; teaduse ja äri tegemiseks. Vaba, lahe, õnnelik, põnev, elus ja arenev. Kõikidel peab olema võimalik tunda, et nad ise ja nende elu, töö ja looming on väärtus.

Aliis Aalmanni slämmluuletus president Alar Karise roosiaia vastuvõtul kõneles minu meelest usaldusest. Täpsemini selle puudumisest:

"õpetaja peab olema missioonitundeline kõiketegev olend, kes on suuteline

elama – ei, mitte õhust ja armastusest –, vaid pidevast kahtluse alla

seadmisest ja enesetõestamisest

rõhutatakse vajadust õpilasi suunata ise mõtlema, justkui varem poleks keegi

sellega tegelenud

rõhutatakse vajadust arendada õpilaste pädevusi, justkui varem poleks keegi

sellega tegelenud

on need, kes teavad, mis on õige, ja ülejäänud on õpetajad."

See kõlas omamoodi kokku selle aasta iseseisvuspäeva õhtul Teodor van Dijki lauldud Genialistide "Õpetajaga":

"Kus oled minu õpetaja hea?

Miks sa ei õpetanud mind elama?

Miks läbi ei löö naeratusega?"

Ettevõtlikkust, loovust ja osavust, ja ka sedasama õpetajat kammitsevad juhised, reeglid ja aruandekohustus ning kontroll kõnelevadki ju umbusust. Need pole tulnud tühjalt kohalt. Ometi võiks ja peaks usaldama.

Vajame palju rohkem usaldust. Me kõik oma eludes. Ärgem tahtkem, et keegi ülevalt annab elamise, mõtlemise ja tundmise kohustusliku retsepti. See pole ju nii, see pole võimalik, et riik teab kõige paremini, kuidas elada ja hingata, kuidas ette võtta. Ettevõtmist tunnevad need, kes ette võtavad.

Usaldagem õpetajat ja arsti. Usaldagem last ja noort. Aednikku. Teadlast. Ajakirjanikku. Politseinikku. Kokka. Maa- ja linnainimest. Naabrit. Rahvaesindajat. Usaldagem üksteist. Ja andkem selleks alati ka põhjust.

Hea haridus võiks anda tulemuse, et siin elav inimene saab olla ühtaegu tehnoloogia kasutamise virtuoos ja väga hea oma ametialal, ent saab oma kätega tehtud raamaturiiuli ja peenra, kotleti ja kindad, kui tahab ja on tarvis. On kodus ka maailmas, sest ilmapilt on lai ja keeled suus, mitte ainult eesti ja inglise, vaid rohkem. Muidugi kodus omal maal, metsas ja merel, sest see on meie kallis paik maamunal.

Väike riik ja tark rahvas saab uuenduste eestvedamisest riikide koostöös kõigile kasu luua ja ka ise kasu saada. Kasu tähendab ka vajalik ja teadvustatud olemist. See on üks julgeolekutagatis.

Väikese rahvana peame hoidma ühte. Tulevikusihi ja sinna viivate teede üle peamegi kirglikult vaidlema. Vastuste ja lahenduste tarbeks! Nii nagu seda tegid Eiki, Siim, Mart, Edgar, Marju, Tunne, Liia, Jüri ja paljud teised. Kui vaja, jäägem väärikalt eriarvamusele, kuid hoidkem üksteist. Oma Eesti ju, oma inimesed.

Millal juhtus, et enam ei võideldud Eesti parima tuleviku pärast, vaid sageli üksteise vastu, saagu tulevikust mis saab? Juhtus, mis juhtus, edasi tuleb minna paremini. Ärgu kehtigu "kus viga näed laita, mine ja laida", vaid vanarahva tarkuse järgi ja oma riigile kohaselt: mine ja aita!

Tuleb teha parim, et neid, kellel on põhjust end halvasti tunda, keda on ebaõiglaselt koheldud, kodus, koolis või töökohal kiusatud, alandatud, kes on ilma ja maha jäänud, oleks vähem. Parim, kui üldse mitte. See peaks olema igaühe ülesanne – märgata, aidata, toetada ning luua tugevust ja Eesti suurust. Et need, kel on raske, ei jääks üksi, vaid neilgi aidataks tiibu sirutada.

Meil siin Eestis on iga hing arvel ja kuldaväärt.

Nalja, naeru, pealehakkamist ja elamise kergust saagu rohkem. Pruugib vaid arvuti sulgeda, telefon käest panna, algoritmide kujundatud maailmast välja tulla.

Kindlasti olete märganud, et leidub okupatsiooni ja hirmsad vintsutused üle elanud naisi ja mehi, kelle elurõõm jätkuvalt nakkab.

Särasilmsed noored meie ülikoolides ja välismaa laborites; ja kutsekoolides, kust saab tulevikus nii vajaliku osavuse. Noorte põnev popkultuur ja stiil.

Küla rahvatantsuring, suguvõsa laulukoor – ja nii hästi, et õkva laulu- ja tantsupeole!

Lüllemäe küla jalkapoisid – õpiti Youtube'ist ja telekast nähtud meistritelt, nüüd võidavad treeneri toel turniire.

Talunikud, kes näitavad, et vaata, kui uhked lambad, siitkandi parimad veised ja kanad. Vaata, millised viljaväljad! Näe, kuldroheline tomat kasvab täitsa õues!

Narva Victoria bastion. Suurepärased giidid. Ja talviti rahus magavad nahkhiired.

Kaitseliitlased. Naiskodukaitse. Vabatahtlikud päästjad. Noored kodukaitsjad.

Merike Estna Veneetsia biennaalil.

Nina Petrõkina ja Baruto. Arvo Pärt ja Jaan Tallinn. Vaid pisike valik, see nimekiri on pikk.

Väikeriik on nagu tippsportlane või suur kunstnik, kes ei ole kunagi tüüpprojekt, vaid alati rätsepatöö. Väikeriigi tüürimine tippu ligi 200 riigi ja enam kui kaheksa miljardi inimese konkurentsis on üks vägev eesmärk. Mina seda väljakutset ei pelga ja tean, et enamik meist samuti mitte.

Valitsusvastutuse kandmine nõuab usaldusväärsust, ettenägelikkust, õiglust. Teisiti ei püsi me elus ja koos. Eesti rahva olnud, olevad ja tulevad põlved väärivad seda.

Õiguskantsleri ametkonnas lõpetame iga tööpäeva teades, et oleme lahendanud inimeste muresid, lahendanud halduskiusu juhtumid, andnud head nõu ja teinud Eestit paremaks ning väliskoostöös suuremaks. See töö koos mu võrratute kolleegidega on andnud põhjaliku Eesti tundmise ja usu sellesse, et koostöös on võimalik enamik muresid lahendada ja tarbetut vimma vähendada.

Jah, Eesti on kogu Euroopa, kogu vaba lääne julgeoleku eesliin. Aga see liin püsib, sest eelkäijail oli tarkust taastada iseseisvus, kiirustada vabale maailmale järele, luua korruptsioonivaba, turvaline riik.

Jätkus haaret ja nupukust tüürida Eesti Euroopa Liitu ja NATO-sse. Mitte niisama tiksuma, vaid ühist tulevikku ehitama. Vaatan ja kuulan siira tänu ja kodanikuuhkusega meie politseinikke ja kaitseväelasi, diplomaate ja riigimehi. 

Ma tunnen austust ja aukartust.

Ma tunnen vastutust meie inimeste ees.

Ma tunnen vastutust Eesti ees.

Olen kindel, et üheskoos suudame teha Eesti suuremaks, õnnelikumaks ja tugevamaks.

Olen valmis kandma riigipea vastutust, kui teie, austatud riigikogu liikmed, selle mulle usaldate.