August lapse õuekombinesoonis algas sündmuste ahel, mis kasvas lumepallina seksuaalse väärkohtlemise kahtluseks. Ehkki neli päeva hiljem tunnistati asi väärtõlgenduseks, on perel enda sõnul märk küljes ja nende elu pea peale pööratud.

Keskkonnakaitsja ja õpetaja Siiri ning Soomest pärit IT-spetsialistist Anton kohtusid 17 aastat tagasi sukeldumispeol, kus tundsid kohe hingesugulust. Muu hulgas mõtlesid nad ühtmoodi laste teemal.

"Sellel esimesel õhtul me rääkisime nii palju ja nii sügavatest asjadest, et me jõudsime ka selle teemani, et me kumbki ei taha oma lapsi, vaid et ühel päeval, kui on kõik olemas, et siis me anname kellelegi kodu," lausus Siiri. 

"Põhimõtteliselt terve elu on olnud selline mõte, et meil siin planeedi peal on nii palju inimesi, et miks mitte anda kodu kellelegi, kes seda vajab?" ütles Anton. 

"Kui me nüüd olime 15 aastat koos olnud, kõik asjad ära teinud, oma karjäärid, kodu valmis ehitanud, palju reisinud, kahekesi palju koos olnud, siis me tundsime, et nüüd on see aeg," lisas Siiri. Kuna vanust oli mõlemal selleks ajaks tublisti üle 40, ei tahtnud nad riskida vastsündinu üleskasvatamisega. Pärast ametlikke kontrolle, koolitusi ja ooteaega anti nüüdseks kaks aastat tagasi nende hoole alla kaks ühest perest pärit mudilast, kelle bioloogilised vanemad olid sõltlased ja kes olid sünnikodus näinud üksjagu koledusi, kogenud väärkohtlemist ja jäänud hooletusse.

Lapsed ei teadnud midagi isiklikust hügieenist, ei osanud noa ja kahvliga süüa ning ka sõnavara oli puudulik. Seni palju vägivalda kogenud lapsed ei osanud ka ise teisiti käituda.

"Põhimõtteliselt esimesed kuud me rääkisime niimoodi, et me selgitasime lahti sõnu, näiteks misasi on "äge". Nad ei olnud käinud kunagi teatris, kinos, nad ei olnud mitte kunagi bussiga sõitnud," lausus Siiri. 

"Nad ikkagi olid probleemse käitumisega, igasugust valetamist, varastamist, löömist juhtus," ütles Anton. 

Siiri ja Anton käisid lisakoolitustel traumeeritud laste kasvatamist õppimas, mudilased saavad tänaseni teraapiat ning kodus kehtestati reeglid, mis aitavad neil heal ja halval vahet teha.

Osalt just nende põhimõtete rakendamine kujundas järgnevaid sündmusi, millega vanemad eelmise aasta detsembris justkui hakklihamasinasse kisti. Kõik algas lasteaia tähelepanekust, et lapse õuekombinesooni põlves on auk.

"Et poiss on õnnetu, et tal on kombekas augud. Ja siis, et päkapikk ei käinud, ja et ei ole lapsele lehvitanud," meenutas Siiri. 

Perega lasteaed neid tähelepanekuid ei jaganud. Kuna aga eelneva põhjal tekkis lasteaial kahtlus, et laps on uues kodus hooletusse jäetud, pani eripedagoog poisi perepilti joonistama. Ja see käivitas temas häirekella.

"Perepildi peal siis oli noormees joonistanud meie jalgade vahele karvad ja taevasse siis eripedagoogi tõlgendusel mehe suguelundi kujulise pilve. Tõsiasi on see, et me oleme näinud noormeest meil joonistamas pilve. Aga seal peab ikka väga hea tahtmine olema, et seda välja lugeda. /…/ Et on kahtlus, et last on väärkoheldud seksuaalselt," lausus Siiri. 

Vanemad ise seda pilti näinud ei ole. Veelgi enam, kuigi pilt andi järgnevatele sündmustele saatusliku tõuke, koorub asjaosalistega rääkides, et ainsana ongi seda pilti näinud lasteaia eripedagoog, kes on selle aga nüüdseks hävitanud. Siiski pidi ta pildil kujutatut nii tõsiseks, et võttis ühendust Rae valla laste heaoluspetsialistiga, kes andis asjale ametliku käigu. 

Selleks avas ta eripedagoogi pöördumise alusel 15. detsembril riiklikus sotsiaalteenuste andmebaasis STAR juhtumi kohta toimiku, kus loetles üles nii aukliku riietuse, pahanduse pärast tulemata jäänud päkapiku kui ka lehvitamata jätnud lapsevanema, mis last kurvastas. Joonistuse kohta tehtud sissekanne on aga korraga nii ebamäärane kui ka ränki järeldusi tegev.

"Menetluse protsess peab olema faktipõhine, sest et ilmselt iga sõna, mis sülg suhu toob, ei saa ka panna kirja andmebaasi, mis heal juhul minimaalselt säilib 75 aastat. Ilmselt väga paljud pered  ei teagi, mis on nende kohta kajastatud sinna," ütles MTÜ Igale Lapsele Pere juht Jane Snaith. 

Järgmisel päeval helistas heaoluspetsialist vanematele ja rääkis märkamistest, kuid ei öelnud selgelt, et seksuaalses väärkohtlemises kahtlustatakse just neid. Aga kuna kahtlus oli kantud andmebaasi ja spetsialistid räägivad sellest ka omavahel, läksid jutud kiiresti ringlema ning jõudsid läbi teiste inimeste ka Antoni ja Siirini.

"Et ka meie olime sellesse kahtlusesse pandud, see lõi meid ikka jalust täielikult ära," ütles Siiri. 

Lapse joonistatud pilti toimikusse lisatud ei ole. Tagantjärele hinnates leiab järelevalve, et kuivõrd joonistus on nii oluline asitõend, tulnuks see kindlasti säilitada.

"Kui selle pildi alusel on läinud teatis laste heaolu spetsialistile ja nüüd seda pilti enam ei ole ja keegi teine pole seda näinud, siis ei saagi enam täna ükski teine spetsialist hinnangut anda," märkis sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse teenuse juht Brit Kolpakova. 

"Me kindlasti ei tohi võtta pilti üksi oleva tõendusmaterjalina, see kindlasti ei tohiks nii olla, vaid selle juures peab olema lapse enda lugu.  See lugu seal joonistuse juures ongi see kõige tähtsam osa," lausus laste psühhoanalüütik ja kunstiterapeut Helen Tartes. 

Nii 16 aastat kasuperesid traumateadlikuks koolitanud Jane Snaith kui ka kunstiterapeudi väljaõppega laste psühhoanalüütik Helen Tartes ütlevad, et laste joonistused on traumatöö oluline osa, kuid nende tõlgendamine on spetsiifiline oskus, mida õpitakse aastaid, vastasel korral on oht jõuda valede järeldusteni. Siiri ja Antoni lapsed on juba pikalt enne kõnealust kahtlust Tartese juures teraapias käinud. Kuna teenuse eest on tasunud vald, on sealsetele heaoluspetsialistidele läinud ka regulaarsed ülevaated laste edenemisest. Seetõttu imestab ta, et vald enne asjadele ametliku käigu andmist temalt hinnangut ei küsinud. See võimaldanuks kahtlused eos summutada.

"Minu teraapiaruumis see ei ole tulnud välja (et lapsed oleksid kogenud seksuaalset väärkohtlemist). Siin teraapiaruumis need lapsed ei ole kunagi joonistanud midagi sellist, mis võiks viidata, et praegune pere oleks neid kuidagi väärkohelnud. Vastupidi, need on olnud väga rõõmsad pildid, hoolivad, nad näitavad välja armastust, turvalist kiindumust nende (vanemate) suunas. Loomulikult need pildid, mida nad on oma päritoluperest joonistanud, on olnud traumapildid, on olnud täis valu ja sellist segadust," rääkis Tartes. 

Kuigi ühelt poolt on Rae valla heaoluspetsialist küll toimikusse ränga kahtluse umbisikuliselt fikseerinud, siis teisalt ei astu ta ühtki reaalset sammu, et tõde välja selgitada.

Hoopis pere ise pöördub olukorras selguse saamiseks laste psühholoogi poole ja vahendab vallale tema hinnangu, et kahtlus on alusetu. Veel kolm päeva hiljem, alates 19. detsembrist hakkab toimikus kild-killult kooruma info, et peret seksuaalses väärkohtlemises ei kahtlustata ja selline arusaam on valetõlgendus. Ka lasteaia eripedagoog saadab vabanduskirja, mis kopeeritakse toimikusse.

Eripedagoogi selgitusel sai ta aru, et joonistusel väljenduvad vanad traumad. Heaoluspetsialisti poole pöördus ta eeskätt õpetaja murega, et kombinesoonis on augud ja lapsel pole päkapikk käinud, et küsida nõu, kuidas see info vanemateni viia, kuna laps tunneb piinlikkust. Eripedagoogi väitel on vallas tema sõnu vääriti mõistetud ja ta on šokeeritud, et asi eskaleerus seksuaalse väärkohtlemise kahtluseni. Kuigi nüüdseks on kahtlustest distantseerunud kõik osalised, siis vald endale tuhka pähe raputama ei tõtta.

Kuigi formaalselt on kõik asjaosalised kinnitanud, et neil perele etteheiteid ei ole, lisas valla heaoluspetsialist uuel aastal siiski toimikusse märkuse, et pere on jätkuva jälgimise all. See kõlab Siirile ja Antonile kui ähvardus.

"Ma tõlgendan seda niimoodi, et seekord ei suudetud tõestada, et eks vaatame edasi," ütles Siiri. 

"Üldiselt tähendab see seda, et selle perekonna suhtes on lastekaitsel kõrgendatud tähelepanu. See võib tähendada ka seda, et on tihedam suhtlus näiteks vanematega, võib-olla küsitakse tihedamini, kuidas läheb; võib-olla on seal mingisugused muud kontrolltoimingud," lausus Rae valla kommunikatsioonijuht Simmo Saar. 

Pere tunneb, et on sattunud kafkaliku masinavärgi sisse. Neid häirib, et tulevikus võib ainuüksi viide alusetuks osutunud kahtlusele taas oma elu elama hakata.

"Õiglane lahendus oleks, et see toimik tehakse tühjaks ja pannakse pannakse kinni," lausus Anton. 

Nii vald kui ka sotsiaalkindlustusamet on aga seisukohal, et seadus juba tehtud sissekandeid kustutada ei luba.

Pere on pöördunud olukorras selguse saamiseks nii andmekaitse inspektsiooni kui ka õiguskantsleri poole. Ka sotsiaalkindlustusamet on lubanud valla tegevuse juhtumikorralduses üle vaadata.