Pruunkaru on Eesti metsade kroonimata kuningas ja suurim kiskja. 60 protsendi ulatuses taimset ja 40 protsendi ulatuses loomset toitu tarbiva imetaja suuremad isased isendid võivad kasvada kahe ja poole meetri pikkuseks ning kaaluda tublisti üle 300 kilo, olles samal ajal võimelised nii ujuma, puu otsa ronima kui ka spurtima kiirusega 50-60 km/h. Euroopa Liidus, sealhulgas Eestis on karu olnud pikalt rangelt kaitstav liik.

"Meil oli Euroopa Liiduga liitumise ajal Eestis 500-600 karu ringis. Täna me räägime 1100 karust, ja seda kõike küttimise juures," tõdes kliimaministeeriumi jahindusvaldkonna juht Aimar Rakko.

"Iga-aastaselt me ju küttisime selle juurdekasvu piires – natuke vähem, sest muidu juurdekasvu poleks olnud –, ja me suutsime selle käigus ära hoida kahjustusi, mida karud teevad. Selle käigus ka ühiskond leppis karuga paremini, sest kui populatsioon väga järsku kasvab ja me midagi ette ei võta, siis tuleb see pahameel ühiskonna poolt./…/ Et me võime oma eduloo siin tegelikult maha mängida," rääkis Rakko.

Ühelt poolt peetakse karupopulatsiooni taastumist looduskaitse edulooks, aga mesikäpa maine on hakanud  murenema ja tekkinud on terav konflikt küttimise ja kaitsmise pooldajate vahel. Vastuolu algab juba sellest, kui palju karusid Eesti metsades ikkagi praegu elab.

"Probleem on selles, et me Eestis tegelikult ei tea, kui palju karusid on. Meil on Eestis väga tugev hinnanguline arvamus, aga sellel ei ole teaduspõhist kinnitust," ütles suurulukite kaitsjana esinev Eleri Lopp.

"Minu teada Eestis sellist loendusmeetodit ei kasutata, mis annaks häid ja usaldusväärseid tulemusi. Ametlikud andmed on üle tuhande, 1100 või sinnakanti. Tegelik arvukus on, ma arvan, teadmata," lisas Tartu Ülikooli teadur Egle Tammeleht.

Praegu põhineb ametlik statistika keskkonnaagentuuri seirel, mille käigus loendatakse poegadega emakarusid. Selle põhjal arvutatakse umbkaudne populatsiooni juurdekasv, mis on viimasel ajal olnud 150-200 isendit aastas. Nii Lopp kui ka Tartu Ülikooli zooloog Tammeleht väidavad, et see on väga ebatäpne, et mitte öelda õhust võetud number kasvõi sellepärast, et see ei arvesta võimalikku poegade hukkumist ja lubab loendada sama karuema ja tema poegi mitu korda järjest.

"Nii kaua, kuni ei ole märgistatud karusid, ega karudel ei ole nagu ilvestel mingit mustrit, et neid saaks alati väga hästi üksteisest eristada, siis peaks olema mingi märgis, kas geneetiliselt tuvastatav või raadiosaatja või kõrvamärgis või mis iganes," pakkus zooloog täpsemat meetodit.

Ometi jõuab viimasel ajal avalikkusse üha rohkem ja üha reljeefsemaid teateid ning videoid karudest, kes lõhuvad mesitarusid, möllavad maisipõldudel, lustivad koduõuedel ja ronivad sõna otseses mõttes verandale.

Jahimeeste seltsi nõunik Marko Vinni ja kliimaministeeriumi jahindusvaldkonna juht Aimar Rakko möönavad, et ühelt poolt võib videote hulka selgitada sellega, et tänapäeval on mobiile ning valve- ja rajakaameraid rohkem kui varem. Aga teisalt on nende sõnul nähtuse taga lihtsalt öeldes see, et karudel – eriti noorloomadel – ei jätku metsas enam territooriumi ega toitu.

Kui karude hulga üle vaieldakse, siis üks konkreetne mõõdupuu on keskkonnaameti registreeritud karukahjud. Et põllumehed ja mesinikud saavad karude tehtud kahjude eest kompensatsiooni, siis on viimase kümne aasta juhtumid vähemalt suuremas osas kirja pandud. Kõik oma kahjusid ei registreeri, sest näiteks viljatallamist riik ei hüvita. Siiski on viimase kümne aasta jooksul olnud näha karukahjude tõusu olukordades, kus mesikäpad on silopalle, mesitarusid ja põlde hävitanud. Keskmiselt hüvitab riik aastas 150 000 euro väärtuses karukahjusid.

Osa põllu- ja jahimehi kritiseeris juba ammu, et Eestis antakse välja liiga vähe karu küttimise lubasid, kuid nüüdseks on karude arvukuse piiramine sisuliselt üldse kokku kuivanud. Selle taga on MTÜ Eesti Suurkiskjad ja selle kirglik eestkõneleja Eleri Lopp.

"Minu meelest on ebanormaalne, et amet jätkuvalt ja aastast aastasse annab ebaseaduslikke korraldusi välja ja sellele ei osutata tähelepanu ei meedia poolt ega ka riik ei muuda oma praktikat. See on nagu päriselt probleem," ütles Lopp.

Nimelt kehtib Euroopas juba 1992. aastast loodusdirektiiv, mille kohaselt karu on rangelt kaitstud liik ja teda võib küttida vaid erandkorras, kui see on populatsiooni kontrolli all hoidmiseks vajalik. Eestis tähendas see aastaid keskmiselt sadat luba aastas. Numbri pakkus välja keskkonnaagentuur. Selle alusel väljastas keskkonnaamet siis maakondadele küttimislube. 2025. aastast on küttimine taandunud nuhtlusisenditele, kelle puhul peab olema tõestatud, et nende laskmine on hädavajalik ja kõik muud abinõud on ammendunud. Ka neid lube on MTÜ Eesti Suurkiskjad hakanud metoodiliselt kohtus vaidlustama. Mõned vaidlused on veel pooleli, aga üsna sageli on loomakaitsjaid kohtus saatnud edu ja load on peatatud.

"2025. aastal kohus siis pani kinni selle karude küttimise korralduse, mille keskkonnaamet andis, lubades küttida väga üksikuid isendeid, kes ühes või teises piirkonnas olid või põhjustasid kahjustusi, mida ei olnud võimalik muudmoodi vältida. Sel aastal on samamoodi mõned ükskikud load antud," ütles Rakko.

"Ma arvan, et kui see küttimine oleks selline, nagu ta eelnevatel aastatel on olnud, selline 10 protsenti asurkonnast, siis see lahendaks kindlasti selle probleemi täna ära, mis meil ühiskonnas on tekkinud," sõnas Marko Vinni.

Karujaht on viimased kaks aastat sisuliselt seisnud. Kui varem lasti sadakond karu aastas, siis tänavu on praeguse seisuga lastud 23 isendit. Asjassepuutuvate sõnul käib tihti omamoodi võidujooks, kus keskkonnaamet väljastab nuhtlusisendi laskmise loa reedel ja jahimehed püüavad selle realiseerida nädalavahetusel, enne kui MTÜ asja esmaspäeval kohtus vaidlustab. Näiteks selle nädala alguse seisuga oli keskkonnaameti ja MTÜ Eesti Suurkiskjad vahel pooleli kaks sellist haldusvaidlust, millest kummagi sees on mitu ameti antud korraldust. Kõik jõustunud kohtuotsusega vaidlused on MTÜ võitnud.

Rakko hinnangul on tegemist natuke tobeda vaidlusega, kuna vaieldakse liigi üle, mille isendeid on hästi palju. "Ja me kulutame sellele meeletult palju energiat ja ressurssi. /…/ Keegi peab ju kohtule need vastused kokku kirjutama, keegi peab need pikad korraldused kokku kirjutama – see on meeletu töö. Me võiksime seda ressurssi riigina kasutada nende liikide jaoks, kellele päriselt oleks vaja abi anda," märkis jahindusvaldkonna ekspert.

"Karu ei ole kindlasti see liik, kes täna abi vajaks. Karu on olnud Eesti pinnal kütitav loom enne EL-iga liitumist, selle järel ja praegu mulle tundub, et see vaidlus on täiesti tühja koha pealt – see ei päästaks mitte midagi. Inimeste vaates teeb seda hullemaks, sest karu on rohkem, on ka rohkem konflikte ja probleeme," lisas Rakko.

Eleri Lopp leiab aga, et karu nimetatakse probleemseks liiga kergekäeliselt. "Tegelikult karud käituvad täpselt nii nagu kõik karud ja see on loomulik käitumine, et kui kuskil vedeleb toit ja kuskil on kaitsmata toit, siis loomulikult karu leiab selle üles ja läheb ja sööb. Kui ennetust ei ole, siis on ka probleemid. Täna me nagu liiga palju – meedia ka – liiga palju räägib sellest arvukusest. Tegelikult me peaksime rääkima konfliktide vähendamisest," on Lopi seisukoht.

Kui Lopp ja zooloog Tammeleht räägivad, kuidas põllumehed-mesinikud peaksid ehitama rohkem aedu ja tegelema nuhtlusisendite tõhusama peletamisega, siis jahimehed hoiatavad, et praeguse trendi jätkudes on ainult aja küsimus, mil mõni inimene karu käppade vahel viga saab.

Kliimaministeerium kaalub ühe võimalusena Eesti jahiseaduse muutmist või erandi taotlemist Euroopa Komisjonilt, mis liigutaks karu meie territooriumil kõige rangemalt kaitstavate ehk neljanda kategooria liikide seast leebemasse, viiendasse kategooriasse. Nagu tehti hiljuti hundiga, kes ohtralt kariloomi kimbutas.

Vinni sõnul on jahimehed oma ideed riigile välja käinud ja seiretöörühm on kokku kutsutud. "Me väga loodame, et see toob mingisuguse tulemuse ja me lepime riigiasutuste ja jahimeeste ja ülikoolidega kokku, mis on see seiremetoodika, mis peaks meile siis enam-vähem populatsioonide üldarvukuse hinnangu andma. Väga loodan, et see lõpuks töösse läheb ja jõustub. Aga kas seda kolmas osapool aktsepteerib, me ei tea ju," rääkis Vinni.

Eleri Lopp vastas seepeale: "Päeva lõpuks on kogu loodus poliitiline otsus. Ei suuda mina teda üksi kaitsta ega teie, ja kui otsustataksegi nii, et kütimegi, siis kütitakse ja nii on ja loodus peab alla andma. See on inimestes kinni, kui tolerantsed me oleme tegelikult."