Energeetika- ja keskkonnaminister Erkki Keldo selgitas hiljutises arvamusloos "Hektar on otsus, tihumeeter on tulemus", kuidas riigimetsa raiemahu kehtestamine toimub ning miks riik reguleerib RMK uuendusraieid eelkõige hektarite, mitte tihumeetrite kaudu. Avalikkuses aga räägitakse raiemahust enamasti just tihumeetritest ehk seetõttu, et rahaline tulu tuleb pigem tihumeetritest, mitte hektaritelt.

Ministri selgitus raiemahu tehnilisest arvestusest on tänuväärne ning aitab avalikus arutelus terminoloogilist selgust luua. Samas jätab ministri käsitlus kõrvale metsapoliitika sisulise küsimuse, kes ja mille alusel otsustab, kas meie metsa kasutus on jätkusuutlik ning millist rolli saab riik etendada metsade majandamise reeglite kujundamisel. Samuti jätab minister kõrvale riigi vastutuse Eesti metsamajandamise iseloomust ja kvaliteedist.

Keldo näib kirjeldavat riiki eelkõige paratamatu turuolukorra pealtvaatajana, mille otsealluvuses on vaid umbes kolmandik turule jõudvast puidust, väites, et raie piiramine riigimetsas nihutaks nõudluse enam erametsadesse ja et riik erametsades üldse ei saagi raiet piirata.

Selline käsitlus näitab riigi käes olevaid hoobasid tegelikust kunstlikult pisemana, jättes kõrvale seadusandja võimalused reguleerida raietegevust kõigis Eesti metsades. Riik ei ole metsanduses pelgalt raielubade väljastaja või kolmandiku toorme pakkuja, vaid riigimetsa kaudu ligi poole Eesti metsamaa omanik ning seadusandja, kelle roll on sätestada kogu ühiskonnale kehtivad metsade raie- ja hoidmise ning kvaliteedi tagamise reeglid. 

Ministri loogikas käsitletakse metsa majandamise reegleid – raievanuseid, lubatud maksimaalseid raiepindalasid ja kaitsealasid – justkui fikseeritud fooni, mille raames majandamine iseenesest toimub. Tegelikkuses on kõik need regulatsioonid olemuslikult meie ühiskonna väärtusruum, seadusega kehtestatud keelud ja piirangud.

Väide, et riik seadusandjana saab kontrollida vaid riigimetsa raieid ning erametsades toimuv sõltub üksnes puidu hinnast, nõudlusest, küpse metsa hulgast ja omanike eesmärkidest, vajab selgitust. Minister ütlus, et "riik seab reeglid: millal on mets raieküps, kui suur tohib olla lank ja kus kehtivad kaitsepiirangud" ongi täpselt riigi kui seadusandja tööriist. Lisaks muidugi ka riiklikud toetusmeetmed. Alles seejärel saab tõepoolest iga omanik ise otsustada, kas ja millal (ja tegelikult ka, kuidas) ta raiub.

Seaduses ja rakendusaktides sätestatud nõuded määravad otseselt, millal ja kuidas metsast puitu võtta tohib ja milline peab olema tööde kvaliteet. Toon mõne näite.

• Küpsusdiameetri alusel uuendusraie lubamine (ja selle võimaluse lõpetamise vajadus). 2008. aastal metsaseadusesse viidud muudatus lubab metsi raiuda siis, kui puistus enamuspuuliigi keskmine rinnasdiameeter on saavutanud lageraiet lubava diameetri, mis viljakamal pinnasel juhtub tihti kehtestatud raievanusest oluliselt nooremana.
  Näiteks männikuid saab küpsusdiameetri kohaselt raiuda tihti ka 60-aastaselt või lausa 55-aastaselt seaduses sätestatud 90 aasta asemel. Selle tagajärjel on keskealiste metsade osakaal drastiliselt langenud. See vähendab tulevikus kvaliteetse ja hinnalt kallima okaspuupalgi kättesaadavust.
• Kaalutud keskmise vanuse alusel uuendusraie lubamine (ja selle võimaluse lõpetamise vajadus). Kui segametsas kasvab koos kiiresti kasvavaid liike (nt haab, kask, hall lepp) ja aeglaselt kasvavaid liike (nt mänd, kuusk), tõstavad kiiresti kasvavad puud puistu matemaatilist keskmist vanust.
  Näiteks kui esimeses rindes kasvab 50 protsenti haaba ja 50 protsenti kuuske (esimene boniteet ehk viljakas pinnas) ja kuuse raievanus on 60 ning haaval 40, siis on nende keskmine vanus 50 aastat. Kuuse raievanus 60 aastat on aga niigi madal (vt järgmist punkti) ja sellise skeemiga veelgi madalam. Seetõttu tuleks loobuda uuendusraiete lubamisest puistu kaalutud keskmise vanuse alusel ning lubada puistu uuendusraiet vaid enamuspuuliigi vastava raievanuse täitumisel.
• Raievanused ja nende tõstmise vajadus. Okaspuumetsade üleraiumise peatamiseks on keskkonnaühendused teinud ettepaneku taastada ehk tõsta männi minimaalne raievanus 90 aastalt 110 aastani ja kuusel 60 aastalt 80 aastani. Selliselt oleks võimalik tagada puidutööstusele stabiilne ja kvaliteetne toore pikemas perspektiivis.
  Paslik on meenutada, et raievanuste langetamine on olnud varasemalt üks viis, kuidas nn küpsete metsade osakaalu suurendada. Samal ajal on raievanuste tõstmisel sisuline mõte muidugi vaid juhul kui küpsusdiameetri ja kaalutud keskmise alusel raieid nooremates kui nn raieküpsuse saavutanud metsades teha lubatud ei ole.
• Langi suurused ja hajutatus. Kui seadus lubab 2–7 hektari suurusi lageraieid ning loeb poolemeetrised puuistikud juba "uuenenud metsaks", tekivad metsamaastikule mitmekümnete hektarite suurused liitraiesmikud.
  Majandusmetsades on lagedate ja alla 1,3 meetri kõrguste noorendike osakaal tõusnud juba 34 protsendini. Langi pindala piiramine näiteks 1–2 hektarini ning uuenemise kvaliteedi ja kõrgusnõude märgatav tõstmine on olemuslikult piirangud, mis kaitsevad metsa ökoloogilist ja maastikulist sidusust ja ennetavad madalate võsamaastike kujunemist.
• Pesitsusrahu. Kuupäevalise kevad-suvise pesitsusrahu tagamine kõigis metsades on samuti piirang, mis kaalub kiire lühiajalise kasu üles avaliku hüve, puidu kvaliteedi ja elurikkuse hoidmisega.
  SA Erametsakeskuse, Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse ja Turu-uuringute AS-i koostöös tehtud küsitluse järgi oli 95 protsenti vastanud erametsaomanikest valmis vabatahtlikult pidama metsas lindude pesitsusajal raierahu, niisamuti toetab pesitsusrahu pidamist lausa 93 protsenti ühiskonnast. 

Kõik need ja teisedki regulatsioonid kujundavad otseselt metsade majandamist. Raiepiirangud ei ole rünnak metsaomaniku ja ettevõtlusvabaduse vastu, vaid ühiskondliku vastutuse võtmine looduse taluvuspiiride, tulevikumetsade kvaliteedi ja tulevaste põlvede ettevõtlusvõimaluste ees. Samamoodi on olemas näiteks mahukas reeglistik hoonete ehitamiseks, mida me ju ei käsitle ei omandi kasutamise ega ettevõtlusvabaduse piiramisena.

Riigil kui Eesti suurimal metsaomanikul ja poliitika kujundajal on võimalus seada strateegilised raamid. Kui riik lõpetab lageraiemajandust soosivad metsatoetused, toob see kaasa Eesti metsade majandamise ja puidusektori struktuuri ümberkujunemise.

Praegu makstakse pärast lageraie teostamist maaomanikele toetust nii maapinna ettevalmistamiseks, istikute ostmiseks kui ka metsakultuuri hoolduseks. Turumajanduse loogika kohaselt tuleks need tööd teostada hoopis raietulu arvelt.

See süsteem aga toetab rahaliselt lageraiepõhist metsamajandust, mis senises mahus on kahjustanud Eesti loodusmaastikke, kohalike elanike toimetulekut ja metsatagavara, tasandades ühtlasi ära lageraiepõhise majandamise peamised ja märkimisväärsed kulud. Uuringud näitavad, et püsimetsandus on võrreldes lageraiepõhise majandamisega majanduslikult tasuvuselt võrreldav just uuendamisega seotud kulude puudumise või minimaalse mahu arvelt.

Seega pärsib nende tegevuste eest toetuse maksmine otseselt püsimetsakasvatuslike võtete kasutamist, muutes püsimetsanduse kunstlikult vähem tasuvaks. Metsauuendus- ja hooldustoetuse asemel võiks maksta rangete majandamispiirangutega metsaomanikele suuremat kompensatsiooni metsa säilitamiseks ja/või osta kaitsealuseid metsi omanikelt välja. 

Puitu on meil vaja ka tulevikus, kuidas siis on õiglane või ettevõtlust toetav raiuda praegu rohkem, kui see tulevikus võimalik on? Metsa tagavara langus näitab paratamatut raiemahu langust tulevikus, mis näitab omakorda, et oleme piirid ühiskonnana liialt lõdvaks lasknud ning võimaldanud vastutustundetult raiumist tuleviku arvelt. 

Pealegi on eriti erametsades üleraie tõttu raie reeglite muudatused hädavajalikud. Ja mitte eraomaniku kiusamise või turu reguleerimise pärast, vaid majandusmetsad tõesti on väga intensiivse raiega väga palju nooremaks raiutud, ja nõnda on ka nende tagavara drastiliselt langenud.

Mida väiksem metsa tagavara (ja nooremad metsad), seda väiksem võimalus tulevikus raiuda. Jah, kui aastakümned oodata, siis metsa tagavara taastub ja metsad kasvavad vanemaks, kuid see tähendab siiski väga väikest raie võimalust pika aja jooksul.

Teiseks ei ole mets ju tomat, et ta tuleb kohe ära tarvitada, kui on kokkulepe, et nüüd tohib. Püsimetsamajandaja Rainer Kuuba kasutab selle selgitamiseks inglisekeelseid mõisteid "ripe" ja "mature", mis eesti keeles tähendavad mõlemad "küps", kuid sisuliselt on need küpsed erinevad. Küps tomat hakkab õige pea riknema ja vajab ära tarvitamist. Kuid küps inimene või küps mets on just siis jõudnud oma parimasse elujõusse ja võiks nõnda elada pikalt, kindlasti aastakümneid ilma, et hakkaks "riknema".

Ökoloogilises vaates võib mets muidugi alatiseks alles jääda ja inimene ei pea talle üldse n-ö kirvega kallale minema, raie on inimese, mitte metsa vajadustest lähtuv tegevus. Selge, et puitu me ühiskonnana kasutame ja vajame, aga samal ajal ei ole otsest vajadust mets maha raiuda täpselt sel aastal, mil inimeste vahel kokkulepitud raievanus (või küpsusdiameeter) kukub.

Erkki Keldo rõhutab oma kommentaaris, et riigimetsa raiemahu ülempiir (ehk arvestuslank) saadakse erialase arvutuse ja keskkonnaagentuuri kontrolli tulemusena, mida minister faktipõhiselt usaldab. See väide loob mulje, nagu oleks see raiemahu ülempiir (arvestuslank) objektiivne ja ainuvõimalik matemaatiline konstant. Tegelikkuses on arvestuslank pelgalt valik ja väärtusotsus, mitte neutraalne objektiivne valem.

RMK ja keskkonnaagentuur arvutavad igal aastal välja mitu erinevat võimalikku raiemahu stsenaariumit riigimetsas. Raiemahu ülempiiri ehk siis tasakaalu otsitakse kahe n-ö tehnilise äärmuse vahel:

• Küpsuslank (optimaalne raielank) näitab, kui palju metsa oleks võimalik raiuda, kui kõik praegu n-ö küpsed ja lähiajal küpsevad puistud raiutaks ära võimalikult kiiresti (nt 10–20 aasta jooksul). Selliselt saab raiemahu ajutiselt võimalikult kõrgeks, kuid hiljem toob see kaasa järsu raiemahu kukkumise, sest metsad raiutakse selliselt palju kiiremini kui nad tagasi kasvavad, ehk keskealist, raiekõlbulikku metsa on üleraie tõttu vähe.
• Ühtlase kasutuse lank näitab raiemahtu, mida saaks kasutada pika aja jooksul (nt 100 aastat) täiesti ühtlaselt, ilma et metsatagavara väheneks või metsa vanuseline struktuur kannataks ja ilma et tulevikus raievõimalused väheneksid.

Praegune raiemahu ülempiir ehk arvestuslank kehtestatakse hinnanguga nende kahe vahel, kuid ajalooliselt on see valitud oluliselt lähemal intensiivsele küpsuslangile kui ühtlase kasutuse langile. Kui Keskkonnaagentuuri andmetel vähenes aastatel 2016–2023 majandusmetsade puidutagavara ligi 16 protsenti, siis on selge, et senine "kuldne kesktee" on viinud metsatagavara kiire kahanemiseni. Kesktee pole seega olnud üldsegi kesktee.

Arvestuslank ehk kehtestatud raie ülempiir riigimetsas võiks teaduspõhiselt olla valitud palju lähemale ühtlase kasutuse langile. Otsus raiuda ühtlase kasutuse langi arvestuse järgi langetaks koheselt aastast raiemahu ülempiiri riigimetsas, tagaks metsatagavara taastumise riigimetsas ning annaks puidutööstusele pikaajalisemalt stabiilse toormevoo.

Riik saab teha otsuse, saab teha valiku, arvestades kõiki metsa väärtusi – nii looduslikku, majanduslikku kui ka kultuurilist ja sotsiaalset väärtust – ning kogu elanikkonna vaatest eelistatud tulevikku.

Kui riik taandab oma rolli pelgalt turu pealtvaatajaks ja riigimetsas arvestuslangi tehniliseks kinnitajaks, jätkub majandusmetsa nooremaks raiumine ja tagavara vähenemine ning me jõuame paratamatult raiemahu järsu kukkumiseni. Riik saab aga suunda seada ja juba teha vajalikud muudatused, nagu näiteks:

• Kehtestada üle-eestilised rangemad raiereeglid (küpsusdiameetri ja kaalutud keskmise vanuse alusel raie kaotamine, okaspuu raievanuste tõstmine, pesitsusrahu jne), et võimaldada raiemahu pidev ja järkjärguline alanemine, mis viiks metsatagavara taastumise teele.
• Seada riigimetsa arvestuslank teadlikult ühtlase kasutuse langi lähedale, et aidata riigimetsaski majandusmetsade tagavaral taastuda.
• Lõpetada lageraiemajandust soosivate toetuste maksmine. 
• Kaitsealade piiranguvööndites, kogukonnametsades ja rohevõrgustikes metsade leebem majandamine (ehk püsimetsandus) ja uuendusraietest hoidumine.