Meelis Kiili: kui projekt hakkab juhtima strateegiat

Strateegiline juhtimine on võimu teostamine ja võim tähendab vastutust. Riigi huvid peaksid määrama projektide eesmärgid, sest vastasel juhul hakkavad projektid ja nende ümber koondunud huvid määrama riigi strateegilisi otsuseid, kirjutab Meelis Kiili.
"Mis ei ole hea mesilasperele, ei ole hea ka mesilasele." Marcus Aurelius
Kõik, mis tundub loogiline, ei ole alati enesestmõistetav. Või nagu professor Peeter Lorents on öelnud, peavad kestvatel rumalustel olema mingid targad põhjused.
Püüan järgnevalt mõne näite varal avada oma nägemust ja mõttekäiku sellest, kus ja miks võivad otsustusloogikad lahkneda riigi huvidest.
Oluline on mõista, et strateegilised dokumendid kujundavad prioriteete ja ressursside kasutamist. Sestap peab otsustamise järjekord olema selge kus poliitika määratleb riigi huvid ja soovitud lõppseisundi, strateegia eesmärkide saavutamise viisid ning projekt valitakse pärast alternatiivide hindamist. Kui projekt valitakse enne strateegiat, muutub dokument paratamatult tehtud otsuse õigustuseks.
Eesti julgeolekupoliitika alustes nähakse ette investeeringuid strateegilisse taristusse, nimetades eraldi Rail Balticut. Kuid Rail Baltic on konkreetne projekt ehk vahend, mitte iseseisev julgeolekupoliitiline eesmärk.
Riigikogu riigikaitsekomisjonis pakkusime välja vajaduspõhise sõnastuse, mis lähtus majanduse toimimisest, varustuskindlusest, sõjalisest liikuvusest ja transporditaristu läbilaskevõimest, andmata ühelegi projektile ette eelisseisundit. Ettepanekut ei arvestatud. Rail Baltic võib olla strateegiliselt oluline, kuid kas selle tähtsus tuleneb alternatiivide analüüsist või annab strateegias nimetamine projektile eelisseisundi?
Sama vastuolu ilmneb energiajulgeolekus. Riigi lähtekoht peab olema energiasüsteemi ja just süsteemi toimimine rahuajal, kriisis ja sõjas ehk varustuskindlus, juhitavad tootmisvõimsused, reservid, sõltuvus välisühendustest ning taristu kaitstus ja taastamisvõime. Alles seejärel saab valida sobiva tehnoloogilise lahenduse.
Kuid valitsuse tekst seab eraldi eesmärgiks taastuvenergia integreerimise kiirendamise. Taastuvenergia ei ole probleem, kuid selle arendamine ei taga iseenesest elektrivarustust välisühenduste katkemisel või tootmisvõimsuste kahjustumisel.
Komisjonis tegime ettepaneku siduda taastuvenergia arendamine salvestuse, juhitava reservi ja julgeolekuriskide hindamisega ning rõhutasime siseriiklike juhitavate tootmisvõimsuste vajalikkust. Ka seda ei arvestatud. Lisaks juhtisime tähelepanu, et energiataristu planeerimine ei tohi kahjustada radarite, signaalluure ega passiivseire toimimist. Ühe valdkonna kasu ei tohi nõrgestada riiki tervikuna.
Kes strateegilisi valikuid kujundab? Julgeolekupoliitika alused koostab valitsus ja kinnitab riigikogu, kellel pole võimalust teksti üksikuid valikuid vahetult muuta. Sisuliselt on see "võta või jäta" menetlus. Ettepanekute tagasilükkamine ei tõenda eksimust, aga peab olema kontrollitav, kes otsustas, millise analüüsi põhjal ja miks alternatiivid kõrvale jäeti.
Tuleb eristada tõenduspõhist poliitikakujundamist ja poliitiliste otsuste õigustamiseks tõendite valimist või kujundamist. Esimesel juhul sünnib otsus analüüsi tulemusena, teisel juhul otsitakse juba tehtud otsusele sobivaid põhjendusi. Sellise otsustusloogika taga võib olla puudulik strateegilise juhtimise pädevus, teadlik poliitiline eelistus või ka era- ja grupihuvide mõju. Neid võimalusi peab suutma eristada.
Hüpoteetiline kaasus: kaks aegrida
Kujutame ette demokraatlikku riiki, kus poliitik tõuseb järjest mõjukamatele valitsuspositsioonidele, mõjutades energeetikat, taristut, Euroopa Liidu rahastust, planeeringuid ja investeerimiskeskkonda. Tal on ka seaduslik majanduslik seos investeerimisettevõttega, mis iseenesest pole õigusvastane.
Asetame nüüd kõrvuti kaks aegrida. Esimesel on avaliku võimu otsused ehk strateegiliste prioriteetide muutmine, toetusskeemide loomine, Euroopa Liidu vahendite suunamine, regulatsioonide muutmine ning suured taristu- ja energiaprojektid. Teisel aga poliitikuga seotud majandustegevus ehk millistesse sektoritesse kapital liigub, millal investeeringud tehakse ning kuidas muutuvad varade maht, käive ja investeerimisportfelli struktuur.
Oletame, et valitsus tõstab ühe energiatehnoloogia strateegiliseks prioriteediks, muudab regulatsioone ja suunab sinna toetusi ning taristuinvesteeringuid. Samal ajal suureneb poliitikuga seotud investeerimisstruktuuri aktiivsus ettevõtetes, mille väärtust need otsused mõjutavad.
Kas see tõendab ametiseisundi kuritarvitamist? Otseselt mitte. Ka poliitik kui investor võib lähtuda avalikust teabest ning poliitika võib olla riigile kasulik, kuid kas investeering järgnes avalikule otsusele või oli investoril ligipääs teistele turuosalistele kättesaamatule teabele või võimalus mõjutada investeerimiskeskkonda endale soodsas suunas?
Peidetud väärtusahel
Suure taristuprojekti strateegias nimetamine suurendab selle poliitilist kindlust ja võib parandada maa, ehituse, logistika, finantseerimise ning alltöövõtuga seotud ettevõtete väljavaateid. Seega ei pruugi võimalik majanduslik kasu tekkida projektist endast, vaid selle ümber kujunevas väärtusahelas.
Seetõttu ei piisa ainult projektiga otseselt seotud osaluste uurimisest, vaadata tuleb ka kaudseid majanduslikke seoseid ning seda, kas kahe aegrea vahel on ajaline ja valdkondlik kokkulangevus. Säärane kokkulangevus ei ole iseenesest tõend, kuid võib anda põhjuse küsida täiendavaid selgitusi.
Kolmas mõõde on otsustusvõrgustik. Poliitikul on õigus valida usaldusväärseid nõunikke, aga kui sama väike ring liigub temaga ühest ministeeriumist teise ning kontrollib strateegilist planeerimist, regulatsioone ja investeeringute suunamist, tuleb hinnata tegelikku mõju, mitte üksnes ametinimetusi. Lisakiht tekib siis, kui võtmeisiku kaasamiseks muudetakse kvalifikatsiooninõudeid või asutuse struktuuri. Kes muudatuse algatas, miks seda tehti ja millised olid tagajärjed?
Ükski neist asjaoludest eraldi ega ka nende koosesinemine ei tõenda veel korruptsiooni, kuid kontrollitavad seosed võivad õigustada parlamentaarset järelevalvet. Nii ongi seatud, et võimalikke õigusrikkumisi uurivad pädevad asutused, parlament aga kontrollib otsuste põhjendatust.
Selleks vajamegi strateegilistes dokumentides selget eesmärkide ja vahendite eristamist, realistlike alternatiivide võrdlust, kontrollitavat otsustusahelat, majanduslike huvide ja tegelike mõjutajate läbipaistvust ning sisulist parlamentaarset kontrolli.
Riigikogu komisjonide regulaarsed valdkondlikud raportid aitaksid võrrelda eesmärke tulemustega ja kujundada institutsionaalset mälu. Kontroll ei peaks algama alles siis, kui probleem jõuab ajakirjandusse või õiguskaitseorganite huviorbiiti.
Meelis Kiili on parteitu riigikogu liige, kes on andnud teada, et kandideerib 2027. aasta riigikogu valimistel Keskerakonna nimekirjas.
Toimetaja: Kaupo Meiel




