Riigikontrolli värske analüüs maalis Eesti esmatasandi tervishoiust murettekitava pildi: inimeste arv ühe kindla ja püsiva perearstita nimistutes on tõusnud juba ligi 110 700-ni. Nelja aasta eest oli selliseid inimesi 72 500.

Perearstide seltsi juhi Elle-Mall Sadraku sõnul ei ole küsimus tegelikult selles, nagu puuduksid Eestis kvalifitseeritud spetsialistid, kuid neid pole alati seal, kus neid vaja oleks.

"Süsteemis on arste tegelikult olemas, sest umbes 780 nimistu peale töötab riigis ligi 900 perearstikutsega inimest," lausus Sadrak. Tema hinnangul tuleb neid lihtsalt paremini motiveerida töötama piirkondades, kus puudus on kõige teravam.

Ühe peamise leevendusena näeb Sadrak riigikogus menetluses olevat eelnõud, mis seadustaks riski- ja kriisipiirkondade erimeetmed.

"Riik on juba täna tegemas seda, et meil peaks varsti välja tulema eelnõu, kus käsitletakse riski- ja kriisipiirkondi, et seal saaks ajutise kriisi leevendamiseks kasutada teisi lahendusi," selgitas Sadrak.

Sadraku sõnul võib see tähendada näiteks perearsti paindlikumat töökorraldust: "Võib-olla ongi lahenduseks lubadus teha teatud piirkondades mingil määral tööd kaugelt. Arst ei pruugi olla kindlasti kohal kõigil viiel päeval nädalas, vaid võib-olla kolmel või neljal päeval."

Perearstide vaimset tervist tuleb kaitsta

Samuti rõhutas Sadrak vajadust kaitsta perearste ülemäärase koormuse ja pingete eest, et vältida olemasolevate arstide lahkumist süsteemist. Tema sõnul vajaks tervishoiusüsteem selget moodust arstide kaitsmiseks.

"Vaja oleks mehhanismi, millega saaks nimistust välja arvata patsiendid, kes on perearsti suhtes vaimselt või füüsiliselt vägivaldsed – neid mehhanisme täna ei ole. Ma tean, et mõned perearstid on nimistuga tööst loobunud sellepärast, et nende nimistus on patsient, kes neid terroriseerib," sõnas Sadrak.

Arstide koolitamise ja noorte süsteemi meelitamise teema on kriisi lahendamisel samuti kesksel kohal.

Sotsiaalminister ja perearst Karmen Joller viitas sellele, et praegune perearstide puudujääk on pikaajalise otsustamatuse tagajärg, sest arstide koolitusmahtusid ei suurendatud omal ajal piisavalt kiiresti.

Tänavu võeti residentuuri vastu rekordilised 46 uut perearsti residenti, kuid noorte väljaõpe võtab aega. Samuti ei pruugi nad kohe peale residentuuri oma nimistu soetamiseni jõuda.

"Perearstide väljaõpe kestab neli aastat, ehk kiireid lahendusi meil ei ole," tõdes Joller.

Arstide Liidu juht Katrin Rehemaa märkis perearstide puudusest rääkides, et mitte kõik need perearstid, kes residentuurist tulevad, ei võta endale nimistuid, vaid liiguvad erasüsteemi.

"Neil noortel perearstidel ei ole kohustust seda teha. Ma arvan, et see ei peagi olema mingisugune käsk, keeld või  kohustus, aga süsteem peaks olema piisavalt motiveeriv, et nad seda teeksid. Ju siis see süsteem seda nii palju ei soosi. Kui erasüsteemis on võimalik töötada perearstina nii, et sul pole nimistut ega kindlat inimeste hulka, kelle eest sa vastutad – teed lihtsalt oma vastuvõttu –, siis on see kahtlemata lihtsam töö," rääkis Rehemaa.

Joller väitis aga, et noorte arstide liikumine erameditsiini ei tähenda nende kadumist riiklikust perearstisüsteemist.

"Oma nimistu võtmine ei toimi noore perearsti puhul tõepoolest kohe pärast lõpetamist. Väga sageli elab kooli lõpetanud noor inimene kaks-kolm, mõni isegi viis aastat sisse. Kui ta näeb, millist keskust ta ise tahaks või milline töörütm talle sobib, siis võetakse sageli ka nimistu," lausus Joller.

Lahendusena näeb riik olemasolevate perearstide paremat tasustamist ja kaasaegsete vahendite rakendamist.

Joller tõi näiteks välja, et tervisekassa on suurendanud pearaha keerulisemate haigetega tegelevatele perearstidele ning töös on digitaalsed abimehed.

"Just nüüd, novembris, alustati projektiga, kus tehisintellekt aitab perearstidel kiiremini ja paremini dokumenteerida," tõi Joller näite bürokraatiakoormuse vähendamisest, mis peaks lubama rohkem tegelemist patsiendi endaga.

Samuti tegeletakse sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi tihedama lõimimisega, mis vähendaks patsientide sattumist haiglatesse ja erakorralise meditsiini osakondadesse.

Kas perearstisüsteem on oma aja ära elanud?

Kui Joller ja Sadrak loodavad senise perearstisüsteemi jupikaupa parandamisele, siis Rehemaa leiab, et aastakümneid tagasi loodud nimistupõhine mudel vajab kohandumist reaalsusega – või üldse väljavahetamist.

"See mudel, mis meil 1990ndate alguses tehti – et igal inimesel on oma perearst, kes tegeleb nii tema kui ka ta pereliikmetega ja tunneb oma patsiente – kahjuks enam hästi ei tööta," nentis Rehemaa.

"Residentuurikohti on suurendatud. Süsteemi muutmist pole välja pakutud, sest perearstide selts ja sotsiaalministeerium on veendunud, et nimistute süsteem peab jääma. Ideaalmaailmas olekski ta ilmselt hea, aga meil pole seda ideaalmaailma," lausus Rehemaa.

Rehemaa näeb lahendust eelkõige tööjaotuse ümberkorraldamises ja kõrvaltegevuste eemaldamises arstide õlgadelt.

"Perearstidel on kohustusi, mida võiksid teha teised. Osa tööd saab ära teha õde, assistendid või tugipersonal, kes võtavad mingid kohustused ära, et arst saaks tegeleda ainult konkreetselt arstipädevust nõudva tööga. Kui lisaülesanded saaks perearstide õlgadelt rohkem ära võtta, jääks neil päevas rohkem aega patsientidega otseselt tegeleda," selgitas Rehemaa.

Joller pole Rehemaa kriitikaga nõus – perearstisüsteem on tema hinnangul parim võimalikest variantidest.

"Kui ma ministriks sain, saatsin ühele meie tervishoiueksperdile küsimuse, mida saaks tervishoiusüsteemis ja muuhulgas ka perearstisüsteemis paremaks teha. Ta ütles, et meie perearstisüsteem on peaaegu täiuslik. Oleme rakendanud kõik WHO soovitatud meetmed selleks, et inimesed saaksid paremat abi. Teadusuuringud on näidanud, et inimesed, kellel on pikaajaline suhe oma perearstiga, elavad kauem ja on tervemad," sõnas Joller.

Omavalitsused: riik ei võta meid partnerina

Nagu mujalgi maailmas, on ka Eestis kõige enam perearstide puudusega kimpus väikesed maakohad.

Linnade ja valdade liidu tegevjuhi Veikko Luhalaiu sõnul on maakohtade esmatasandi meditsiini kättesaamatuse taga väga pikaajaline süsteemne viga, millega on kohalikud omavalitsused jäetud riiklikus juhtimises sageli kõrvale, kuigi probleemid avalduvad just kohapeal.

"Kui me vaatame üldiselt suurt süsteemi, siis meditsiin laiemalt, sealhulgas perearstid, on riigi vastutusala. Perearstide patsiendid on omavalitsuse elanikud ja siin tekibki surnud ring," selgitas Luhalaid.

Luhalaid tõi näite oma vallas toimunust, kus remonditud arstipunkti ei tulnudki uut perearsti, sest patsientide vabast valikust tulenevalt eelistas enamik inimesi käia teiste piirkondade või suuremate linnade arstide juures.

Luhalaiu sõnul ei pea riik omavalitsust partneriks. "Riik ei tunneta omavalitsuse olemasolu. Meditsiinisüsteem tegutseb pearaha, patsientide arvu ja tervisekassa lepingute järgi, mitte selle järgi, kus on parajasti auk või puudus konkreetsest perearstist," sõnas Luhalaid.

Seda probleemi on tema sõnul ühe lausega keeruline lahendada.

"Kui me vaatame põhjanaabreid, siis seal on meditsiinisüsteemi esimene tasand omavalitsuse organiseerida. Näiteks Taanis on ka haiglasüsteem omavalitsuse ülesanne – riik küll rahastab pearahaga, aga omavalitsused või maakonnaliidud reguleerivad seda. See on üks variant," arutles Luhalaid Eesti võimalusi.

Joller lükkab Luhalaiu süüdistused tagasi. Ka esmatasandi meditsiiniteenuste korraldamise jätmist omavalitsuste hoolde ei pea minister heaks ideeks.

"Omavalitsus on kindlasti partner. Piirkondades, kus omavalitsus panustab, on ka palju perearste. Sinna lähevad tööle nii noored kui ka juba vanemad arstid, kui omavalitsus pakub näiteks remonditud tööruume. Kus omavalitsus panustab, on perearstiabi tugevam, ja riik on siin omavalitsustega ka koostööd teinud," sõnas Joller.

Minister meenutas, et tegelikult oligi perearstiabi kunagi omavalitsuste juhtida ning tulemuseks oli see, et abi kättesaadavus ja kvaliteet oli ülimalt ebaühtlane.

"Tugevamad omavalitsused suutsid seda paremini korraldada, väiksemad ja vähema ressursiga aga kehvemini," lausus Joller.

Ka Luhalaid nõustub, et praegu ei saaks kõik omavalitsused meditsiiniteenuste organiseerimisega hakkama. Tema sõnul nõuaks see aega ja suurt paradigmanihet selles, kuidas üldse riiki korraldada.

Riigikontrolli värskelt avaldatud analüüsist selgus, et perearstide keskmine vanus kasvab ning juba üle poole nimistuga perearstidest on vähemalt 60-aastased.

Riigikontrolli hinnangul tuleks sotsiaalministeeriumil kujundada perearstiabi korraldus, mis arvestab pikaajalise tööjõupuudusega ning milles inimene teab, kust ta abi saab ja kes vastutab tema ravi järjepidevuse eest.

Riigikontroll märkis ka, et tervishoiutöötajate puudust ei saa lahendada üksnes rohkem arste ja õdesid koolitades – sama oluline on hoida praeguseid töötajaid ja kasutada nende oskusi paremini.

Tervishoiutöötajate arv ja koolitusmahud on võrreldes 2022. aastaga kasvanud, kuid tööjõupuudus ei ole oluliselt leevenenud. Ületundide maht püsib suur ja on võrreldes 2020. aastaga kasvanud.