The Times märgib, et Himaalajas käib omamoodi sõda, relvadeks ei ole aga hävitajad ega suurtükid, vaid võimsad tunnelipuurimismasinad. 

Hiina on Himaalaja piirkonna taristu arendamisel Indiast pikalt ees ning on viimastel aastakümnetel rajanud Tiibetisse raudteeliine ja tunneleid.

Hiina üks tähtsamaid projekte on 2006. aastal valminud Qinghai–Tiibeti raudtee, mis ühendab Tiibeti pealinna ülejäänud Hiinaga. Peaaegu 2000 kilomeetri pikkune raudtee kulgeb suurel kõrgusel ning selle kõrgeim punkt asub rohkem kui 5000 meetri kõrgusel merepinnast. Projekti rajamisel tuli lahendada igikeltsa, hõreda õhu ja tundliku keskkonnaga seotud probleeme.

Hiina on seejärel raudteevõrku laiendanud. Jätkub raudtee ehitus, mis peaks tulevikus ühendama Tiibeti veelgi tihedamalt Hiina sisemaaga. Eriti keerulistes mägipiirkondades tähendab see sadade kilomeetrite pikkuste tunnelite ja arvukate sildade rajamist.

India püüab nüüd vahet vähendada, kavandades suuri maantee- ja raudteeprojekte, sealhulgas uut kõrgmäestikus kulgevat raudteed.

India seisab samas silmitsi uue takistusega. Hiina domineerib tunnelipuurimismasinate turul ja võib kasutada seda oma poliitilise relvana. 

Hiinast on saanud maailma suurim selliste masinate tootja ning India sõltub neist nii Himaalaja taristuprojektides kui ka linnade metroovõrkude laiendamisel. Seadmeid võib India hankida ka Saksamaalt, kuid osa sealsete kaubamärkide masinaid toodetakse samuti Hiinas ning ka varuosade puhul sõltutakse suuresti Hiina tarnetest. 

India proovib Hiina arengumudelit kopeerida, kuid tunnelipuurimismasinad on kõigi nende projektide puhul üliolulised. Pole veel selge, kuidas Hiina hakkab nende masinatega seotud ekspordipiiranguid rakendama.

India valitsus on lubanud, et kui Hiina lõpetab masinate tarnimise, hakkab riik neid ise tootma. 

"India ei ole riik, mis järele annaks," ütles India kaubandusminister Piyush Goyal.