Karist nimetatakse kloonimise temaatika Eestisse toojaks ja 1990ndatel töötas ta selles vallas nii Saksamaal, Suurbritannias kui Hollandis. Tema oli ka selle transgeense labori üks loojaist, kust nüüd kasvas välja kloonvasikas Juuni, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".

Karis ütleb, et diskussioone selle üle, kui palju võib laboris elu luua, on käinud aastakümneid ja meelsused ajas muutuvad. Ka nimetatud transgeense labori algne eesmärk oli teha alusteadust.

Karis toob näiteks katseklaasiviljastamise, mille algusaegadel käis kõva vaidlus, kas tegemist pole liialt loodusseadustesse sekkumisega. Tänapäeval võetakse aga seda tegevust kui tavalist nähtust.

"Eelkõige on alati küsimused, mis on järgmine samm /.../. Ma võin ju näite tuua kasvõi organdoonorlusest. Nüüd on ju teatavad katsed, mis tehakse, et loomorganismi muuta selliseks, et on võimalik temalt organeid võtta ehk humaniseerida, et ta ei tõukaks organeid ära, sest inimesed vajavad neid pidevalt. Ameerika riigis üksinda on kümneid ja kümneid tuhandeid organeid vaja," nentis Karis.

Enim hirmutab mõte inimese tehislikust loomisest

Tõepoolest, maailmas on teadlaste rühmi, kes püüavad luua näiteks sigu, kellelt saaks inimestele võtta doonorsüdant, maksa, kopsu või kõhunääret. Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi direktor professor Toivo Maimets ei pea taunimisväärseks, et sel moel luuakse laboris elu, kellelt hiljem inimeste hüvanguks elu võtta.

"Seda on kogu karjakasvatus teinud ju aastatuhandeid! Me loome elu, et see elu lõpetada enda huvides," tõi Maimets välja.

Küll aga tekib eetiline küsimus, kas sealt võetud südamega inimene on enam inimene.

"Süda on võibolla halb näide, sest süda on ju ainult mootor, aga kindlasti mõne organi või organi tüki puhul tekib küsimus. Nädalatagune uudis on see, et katseklaasis on võimalik juba miniaju teha. Ta pole küll päris aju, ta näeb välja nagu aju, esialgsed soovid on lihtsalt vaadata, kuidas mingid neuronid töötavad, kuidas teatud geenid töötavad, aga mõtleme natukene edasi. Kõik areneb ja eks neid koetükke on ju võetud ühelt liigilt teisele. On ju vuti ajutükke pandud kanale ja kanal tekib tutikene pähe ja teeb laulu nagu vutt. See tähendab, et sellised manipulatsioonid on võimalikud," rääkis Karis.

Mõistagi hirmutab enim mõte inimese tehislikust loomisest. Karise sõnul tekib kloonimise puhul küsimus, et kui näiteks on soov saada endale kloonvend või kloonlaps, siis kes ta tegelikult on, noorem vend või kloon?

"Oletame, et see pärislaps jääb haigeks ja siis tekib kohe küsimus, et mul on ju siin kloon kodus, ega ta ju päris oma laps ei ole, võiks ju sealt hakata tükke võtma, et seda pärislast parandada. Palju on selliseid küsimusi, kes nad siis tegelikult saavad olema, kui me nii kaugele jõuame," tõi Karis võimalikke dilemmasid välja.

Kaheksa aastat UNESCO rahvusvahelise bioeetika komitee liige ja ka selle asepresident olnud professor Toivo Maimetsa ala oli selles ametis just tegeleda inimkloonimise teemaga, sest tema sõnul on see siiani suhteliselt lõdvalt reguleeritud.

Maimets: seni pole kokkulepet, mis hetkest algab elu

On riike, nagu näiteks Saksamaa ja Itaalia, kus on keelatud igasugune inimembrüoga manipuleerimine, samas kui Suurbritannias tohib teaduse huvides tekitada inimese viljastatud munarakk, kuid seda võib inkubeerida ainult kaks nädalat, misjärel tuleb see hävitada.

On ka arengumaid, kus pea igasugune regulatsioon puudub. Lisaprobleemina toob Maimets välja tõsiasja, et üheselt pole kokku lepitud, mis hetkest algab inimese elu.

Alar Karise sõnul pole vaja hirmu tunda selle pärast, kui kaugele geenidega mängimisega minnakse, vaid selle pärast, kelle kätte need oskused satuvad. Ta toob võrdlused aatomi lõhustamisega, mille algne eesmärk polnud sugugi tuumapommi loomine. Toivo Maimets isiklikult on inimkloonimise vastu. Seda esiteks juba eelpool mainitud põhjusel, et pole võimalik luua kaht identset elusolendit.

"Ja teine, mida on öelnud suhteliselt kalambuurselt Nobeli preemia laureaat Sidney Brenner, aga hoolimata kalambuurist on seal väga sügav tõde sees. Nimelt on ta öelnud, et inimeste tegemine vanamoodsal moel on oluliselt odavam, oluliselt vähem riske sisaldavam ja oluliselt lõbusam tegevus. Ja selles on ka oma sügav tõde sees," nentis Maimets.