1988. aasta aprillikuu kahel esimesel päeval toimunud loomerahva ühispleenumil võetigi isamaa palgel olevad valed juba üsna tõsiselt ette ja mis edasi juhtus, seda me kõik teame. Eesti inimeste massilisel toel loodi Rahvarinne, organiseeriti kodanike komiteed, valiti Kodanike Kongress ja iseseisvusmeelne ülemnõukogu ning kõige selle tulemusel taastati Eesti iseseisvus.

Selle nädala teisipäeval meenutati riigikogu saalis 25 aasta eest toimunud loominguliste liitude ühispleenumit. Ja ehkki elame täna hoopis teistsuguses riigis kui tookord, tõdesid paljud üritusel osalenud oma sõnavõttudes või pressile antud kommentaarides, et mitmed murekohad on jäänud kas endiseks või siis taas aktuaalseks muutunud.

Ometi oli ju pärast põhiseaduse referendumit, Eesti krooni kehtestamist ja VII riigikogu valimist tekkinud tunne, et valed ongi nüüd isamaa palgelt lõplikult maha pühitud ja edasi saab minna ainult paremaks. Rahvas oli valinud oma parimad pojad ja tütred riigivõimu teostama ning Eesti elu pidi sellest hetkest peale nende vastutustundlikul ja targal juhtimisel kiiresti arenema hakkama.

Hakkaski. Kuid millegipärast kippus võimulolijate seas aasta-aastalt jääma vähemaks neid, kes oleksid seadnud esiplaanile rahva vajaduste ja huvide teenimise ning suurenes nende osakaal, keda suunasid omakasupüüdlikud motiivid ja kannustas eesmärk võimu juures püsimist põlistada. Isamaa palgele hakkasid kuhjuma uued valed - kuni neid kogunes lõpuks nii palju, et eelmisel aastal tulid Eesti inimesed taas tänavatele loosungite all "Aitab valelikust poliitikast!"

Kommentaari alguses tsiteeritud Runneli luuletus jätkub ridadega: "Valet me tunneme, tõesti kõik teame, ent kas just meie need pühkima peame?" Jah, paraku, nii tülikas ja aeganõudev kui see ka pole, on isamaa palgelt valede pühkimine ikka meie endi kui kodanike ja valijate ülesanne. Valetajad ja aferistid pääsevad paraku ikka ja jälle võimu juurde, ükskõik kui kavalaid filtreid nende väljasõelumiseks ka ei leiutataks. Küll on aga vaja mehhanisme, mis aitaks neid ära tunda ja võimult minema kihutada, mitte jättes neile võimalust küüniliselt avalikkusele näkku irvitada.

Niikaua, kuni valija on iga saadiku jaoks kõige tähtsam ülemus, on asjad korras. Niipea aga, kui poliitiku tegevuses osutuvad valijate tahtest tähtsamaks partei esimehe ja peasekretäri korraldused, satumegi sarnasesse olukorda nagu 25 aastat tagasi.

Selle nädala täheks kerkis näitlejatar Mari-Liis Lill. Tema poolt loomeliitude pleenumi meenutusüritusel peetud kõne Aleksander Herzenilt laenatud juhtmotiiviga "Mis on sellel pildil valesti?" jääb ilmselt ajalukku sarnaselt 1988. aastal selles saalis kõlanud Mikk Mikiveri küsimusega: "Kui võim on rahva käes, siis kelle käes ta ikkagi on?"

Võimu võõrandumine ei ole mitte ühekordne ühiskondlik hälve, vaid loomulik protsess, mis toimub sama paratamatult nagu termodünaamika teine seadus. Mida kauem püsib võim ühe ja sama poliitilise erakonna käes, seda sügavamaks võõrandumine muutub.

Esindusdemokraatias on sellele väidetavalt lahenduseks võimuloleva eliidi vahetumine. Ent lõplikku lahendust ei paku ka see - eriti kui valikud vahetuseks on piiratud. Paigutage mõttes Reformierakond Tallinna linna juhtima ja Keskerakond Stenbocki majja ja küsige endalt, kas võimu teostamise viisis midagi põhimõtteliselt muutub?

Kindlasti on igas riigis, igas ühiskonnas pilte, kus on midagi valesti. Kuid asjad on põhimõtteliselt viltu siis, kui kodanikud küll näevad, et pilt on vale, kuid erakonnad keelduvad seda tunnistamast ja kiitlevad hoopis, et nende joonistatud pilt on parim võimalikest ning just sellise pildi peal nad tahavadki elada.

Partei või parteide ülemvõimu vastu astumine ei tähenda mitte demokraatia vastu olemist, vaid just selle eest seismist! Sest demokraatia tuum ei seisne mitte erakondade, vaid rahva võimus. On vaja sellist süsteemi, mis oleks suuteline sõnastama ühiskonna üldise hüve ning võimeline seda ellu viima. On vaja kohendada süsteemi toimimist nii, et see oleks arenemisvõimeline ning suutlik tehtud vigu parandama. On vaja, et poliitikasse tuleks värsket õhku, tekiks verevahetus - et poliitikasse tuleksid uued inimesed, uued erakonnad, uued ideed.

Kirjanike Liidu esimees Karl-Martin Sinijärv ütles teisipäeval rahvusringhäälingule antud intervjuus: "Tark riigijuht nõust ega abist ära ei ütle. Loovad inimesed nõu ega abi andmast ei keeldu. Tuleb meeles hoida, et ollakse ühe ja sama asja eest väljas. Ei tohi lasta kerkida mõttelist müüri, millest ühel pool hauguvad koerad ei-tea-mida ja teisel pool läheb karavan edasi ei-tea-kuhu. Eestisse müürid ei mahu, ka mõttelised mitte."

Homme tuleb kokku rahvakogu suur arutelupäev. Lõpetaksingi oma tänase kommentaari samade sõnadega, millega lõpetas ka Mari-Liis Lill: "Vaatame, mis sellest rahvakogust saab ..."

Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täismahus võib kuulata SIIT.