Tiit Maran: kliimaseaduse kõlav nimi ei asenda sisu puudumist

Tulevikus peaks kliimaseaduse asemel kaaluma, kas oleks mõistlikum luua hoopis uus kestliku arengu raamseadus, kirjutab Tiit Maran.
Kliimamuutuse olemasolus kahtlemine on meelevaldne. Tasub vaid meenutada suvist põrgukuumust Lääne-Euroopas või Himaalaja piirkonda viimastel kuudel tabanud katastroofide jada.
Veel selgemalt toob olukorra esile ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) uus kliimaaruanne. Üleilmse soojenemise piirdumine vaid 1,5 kraadiga pole enam saavutatav ning maailm liigub 2,6–2,8 °C soojenemise poole.
Hoolimata blogosfääris levivatest alusetutest väidetest valitseb teadlaste seas soojenemise inimtekkelisuse teemal konsensus. Üks aruande oluline järeldus on, et heitkoguseid tuleb vähendada võimalikult kiiresti. See ei ole võimalik ilma sellise õigusliku raamistikuta, mis reaalselt toimib ja selle taustal tundub kogu kliimaseadusega toimunu arusaamatu ja vastutustundetu jandina.
Mis juhtus kolme ja poole aasta jooksul?
2024. aastal valmis pärast pikka ootust mahukas eelnõu, millest saanuks kohendades toimiva kliimaseaduse. Uue koalitsiooni moodustamise ja sotsiaaldemokraatide valitsusest väljajäämise järel pandi see sahtlisse.
Reformierakonna varasem hoog seaduse loomisel vajus lössi ja asendus kahtlustega seaduse vajalikkuses. Seda seisukohta väljendas tänavu kevadel ka keskkonnakomisjoni esinaine Yoko Alender. Siiski polnud kõik reformierakondlased venitamise ega kliimapoliitikas tagasitõmbumisega rahul.
Ühtäkki, pärast mitmeaastast tegevusetust, saatis valitsus eelnõu riigikokku. Eelnõu põhines varasemal tekstil, mida oli kiirustades muudetud. Tekstis oli arvukalt vasturääkivusi ning sellest oli välja roogitud peaaegu kogu sisuline osa.
Kliimavaldkonda reguleerivat seadust eelnõus enam leidunud. Taganetud oli isegi riigile varem võetud kohustustest ja riigi enda strateegilistes dokumentides kokku lepitud eesmärkidest. Pool heitkoguste vähendamise kohustusest lükati ajavahemikku 2040–2050. See tähendab, et meie laste põlvkonnale otsustati jätta üle jõu käiv ülesanne.
Eelnõu oleks seadnud lõksu ka järgmised valitsused. Valitsus peab täitma rahvusvahelisi kohustusi, need on siseriikliku õiguse suhtes ülimuslikud.
Kuidas neid kohustusi täita, kui tegevusvabadust saab piirata üksnes seadus, aga just selliseid võimalusi esitatud eelnõu ei paku? Ei saagi täita. Kui aga tulevane valitsus seda siiski prooviks teha, siis oleks tagajärjeks lõputud kohtuvaidlused ettevõtjate ja täitevvõimu vahel koos sellega kaasneva mõttetu ressursikuluga nii ettevõtjatele kui ka valitsusele. Kohe kindlasti ei aitaks see kaasa kestliku majanduse arengule Eestis. Ebaselgus ulatuks ka pankadesse: millised laenud on mõistlikud ja millised mitte?
Mis on juhtus eelnõuga enne sügisest istungjärku?
Keskkonnakomisjonis jäi sotsiaaldemokraatide esindaja eelnõu suurde saali saatmise üle otsustades erapooletuks. Samuti ei teinud sotsiaaldemokraadid vaatamata sellele, et eelnõu tekst ei kannatanud mingit kriitikat, eelnõu menetlemise katkestamise ettepanekut. Miks?
Reformierakonna vastus on, et sotsiaaldemokraadid ohverdavad sisu, kartes kaotada oma valijaid, ning lõpuks hääletavad halva seaduse poolt (kui palju neid ikka on, kes eelnõu teksti süvenevad?). Sotsiaaldemokraatidel vastus on teine: teeme veel viimase pingutuse Eestile sisulise seaduse loomiseks.
Lootust viimaseks tugevdas Reformierakonna jutt, et valitsuse sees pole vastuolude tõttu võimalik sisulist seadust teha ning seepärast teeme seda koos riigikogus. Selle ettevalmistamiseks pidime ühiselt töötatama suvi läbi. Paraku sõnadele tegusid seaduse juhtmenetlejalt Reformierakonnalt ei järgnenud.
Lõpuks tegid sotsiaaldemokraadid enne tähtaja kukkumist arvukalt sisulisi ettepanekuid eelnõu muutmiseks, et oleks midagigi, millega sügisel edasi minna. Miks ei vaevunud Reformierakond suvel eelnõu parandamisega pingutama? Vastus on lihtne, selleks polnud vajadust, kuna eesmärk oli vaid nimi, aga mitte sisuline seadus. Olemasolev tekst loodeti riigikogu häälteenamusega läbi suruda. Reformierakonda tabas halb üllatus, sügiseks polnud koalitsioonil enam enamust ja vähemusvalitsuse mängumaa osutus väga ahtaks.
Mis juhtus eelnõuga sügisesel istungjärgul?
Seadust pole õnnestunud sisuliseks muuta. Sotsiaaldemokraatide kesksetest ettepanekutest võttis Reformierakond seadusesse vaid ühe, sõltumatu kontrollmehhanismi loomise seaduse eesmärkide täitmise üle.
Kontrollmehhanismist paraku üksi ei piisa, sest mida sa kontrollid, kui pole siduvaid eesmärke ega terviklikku süsteemi. Terviklikult toimiva süsteemi loomine, sealhulgas eesmärkide asjakohaseks muutmine (üldeesmärgid kooskõlla kohustustega, valdkondlikud eesmärgid seadusesse), samuti nn teekaartidele juriidilise rolli andmine polnud Reformierakonnale vastuvõetav.
Väideti, et vajalik on paindlikkus ning kohe tulevad uued tehnoloogiad, mis kõike muudavad ja siis saavad seadusesse kirjutatud eesmärgid suureks takistuseks. See väide on vale. Tehnoloogiad ei sünni ega muutu rakendatavaks üleöö, selleks on vaja aastaid, enamasti aastakümneid. Seega on küllaldaselt aega seadusesse kirjutatud eesmärkide vajadusel kasvõi mitmekordseks muutmiseks.
Kõrvalpõikena mainin, et dilemma jäikuse ja paindlikkuse vahel on olemas. Ühel poolel on risk fikseerida kõike liigselt, teisel pool risk teha kogu süsteem sedavõrd paindlikuks, et eesmärkide täitmine osutub teostamatuks. Praegu on menetluses olev eelnõu kaldunud viimases suunas äärmusesse. Paindlikkus ja selgeid seaduses fikseeritud eesmärgid pole üksteist välistavad.
Reformierakonnale sai välja pakutud kompromiss, et lisame valdkondlikud eesmärgid seadusesse koos mehhanismiga, millega neid vajadusel muuta. See ei sobinud.
Mis seis on eelnõuga praegu?
Tekkis vastasseis. Ühelt pool poliittehnoloogia, mille eesmärgiks oli läbi suruda mitte millekski kohustav seadus. Miks? Aga selleks, et kolme ja poole aasta pikkuse pusserdamise tulemusel saaks Reformierakond rinda panna kassikullaga kaetud plastordeni ja väita, et tegid kliimaseaduse ära, sest vähe on ju neid, kes seadust loevad ja petukauba ära tunnevad.
Teisel poolel on sotsiaaldemokraatide soov saada Eestile sisuline seadus. Kuni nende kahe pooluse vahel kokkulepet ei leita, pole midagi arutada keskkonnakomisjonis ega ka suures saalis.
Kas Reformierakonna poolt soovitud kliimaseaduse puudumine teeb midagi halvemaks? Pigem ei. Parem on, kui pole toimiva seaduse illusiooni. Kehtima jäävad varasemad adekvaatsed rahvusvaheliste kohustuste ja strateegiliste dokumentidega sätestatud üldeesmärgid. Investeerimiskindlus ei parane ja ei lähe halvemaks. Kahjuks.
Mida oleks kaasa toonud sotsiaaldemokraatide poolt soovitu? Eelkõige õigusselguse ja ettevõtjatele arusaamise, kuhu on mõtet investeerida ja kuhu mitte, selge kohustus valitsusele ja sõltumatu teadusliku kontrolli eesmärkide täitmise üle. Proportsionaalse kohustuse võtmine praegusele põlvkonnale, mitte selle lükkamine laste põlvkonnale.
Kas praegu oleks veel võimalik koostada sisuline seadus? See on kahtlane, sest sektoraalsete eesmärkide lõplikuks läbi arvutamiseks ja kontrollimiseks on jäänud äärmiselt vähe aega. Liiga palju on mõttetult aega raisatud.
Kas sotsiaaldemokraatidel on midagi võita tekkinud olukorrast? Ei, ainult kaotada. Soovitud sisulist seadust ju ei tule.
Kas see tähendab, et kliimamuutustega kohanemine ja olukorra leevendamine jääbki Eestis tegemata? Kindlasti mitte.
Kui järgmiste valimiste tulemused seda võimaldavad, saab seaduse loomisega edasi minna, kuid pole kindel, kas kitsalt kliimaga piirduv seadus on üldse mõistlik lahendus. Nii võivad varju jäävad keskkonna kobarkriisi teised ilmingud ning tekib oht lahendada üht kriisi ilmingut teise arvelt.
Eestis võeti 1995. aastal vastu oma ajast ees olnud säästliku arengu seadus. Kahjuks seda ei rakendatud ja suurem osa sätetest eemaldati säästva arengu seadusest järk-järgult. Alles on tühi kest, mis meenutab praegu menetluses olevat kliimakindla majanduse seaduse eelnõu ehk ilusa nimega sisutu seadus.
Tulevikus tuleb kaaluda, kas pole mõistlikum luua hoopis uus kestliku arengu raamseadus, mis hõlmaks kõiki keskkonna kobarkriisi tahke nagu näiteks kliimamuutust, elurikkuse säilimist, veeringet, mulda, kestlikku metsandust, keskkonnaharidust, keskkonnajulgeolekut ja toidujulgeolekut. Mõistagi peavad selle koostamisse olema kaasatud huvirühmad. Arvestama peab inimeste ja kogukondadega üle põlvede, sest ühiskonna toimimise reeglid luuakse ju eelkõige neile.
Toimetaja: Kaupo Meiel




