Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Heinz Valk: Rahvarinde esimene meeleavaldus võinuks lõppeda verevalamisega
Täna 25 aastat tagasi ideena välja pakutud Rahvarinne heidutas kohalikku kommunistliku partei liidrit Karl Vainot nii palju, et too tahtis "natsionalistide märatsemise" Rahvarinde esimese meeleavalduse ründamisega ühe hoobiga lõpetada, ütleb üks Rahvarinde asutajatest Heinz Valk. Ta leiab ERRi uudisteportaalile antud intervjuus, et Rahvarindel oli toonastest jõududest kõige parem reaalpoliitika. J
Tundub, et Rahvarinne on teatud mõttes... ei saagi öelda, et isata laps, pigem on tal mitu isakandidaati. Aastate jooksul on selle isaduse üle vaieldud. Kes idee isa siis lõpuks on?
Algidee - nii palju kui mina tean - tuli tollaselt Žiguli teeninduse asedirektorilt [Ülo Mäelt -toim], kelle perekond oli rängalt kannatanud Nõukogude võimu tõttu. Osa tema esivanematest oli Siberisse saadetud jne, mistõttu mees kandis südames kogu aeg hirmsat viha selle süsteemi vastu. Nii oligi tal tekkinud idee asutada sobival hetkel üks võimas massiliikumine nimega Rahvarinne, et koondada sinna valdav osa tegusast ühiskonnast.
Ta oli oma ideed alguses tahtnud pakkuda Jaak Allikule, et too selle loomeliitude pleenumil [9. aprillil 1988 -toim] välja käiks. See oleks olnud sobiv koht, kuna see sündmus oli suure tähelepanu all ja idee oleks jäänud kindlasti ühiskonnas sobivalt kõlama. Aga ma ei mäleta, mis põhjusel - kas Jaak Allik ei haakunud sellega või ta ei saanud Jaaguga kokku - oli ta pakkunud seda Edgar Savisaarele, kes oli oma autoga ka aeg-ajalt seal [Žiguli teeninduskeskuses] käinud.
Savisaar kui nobeda mõtlemisega mees oli sellest kohe kinni haaranud ja leidnud, et idee on väga paljutõotav. Ma olen kuulnud, et ta oli seda tutvustanud vaid mõnele inimesele enne telemajas [13. aprillil 1988] toimunud saadet ["Mõtleme veel"].
Millal teie Rahvarinde loomise ideest esimest korda teada saite?
Täpselt siin telesaates. See oli selles mõttes sobiv telesaade, et käsitles rahvaalgatust perestroika raames.
Saate esimene pool läks laialivalguvalt. Kokku oli aetud ligi paarkümmend inimest ja tavaliselt on nii, et kui nii palju inimesi on kokku tulnud, siis asi hajub, kaob kontsentreeritus. Mina igatahes olin turris ja vaheajal (see oli kolossaalselt pikk saade, umbes kolm tundi) kõndisin fuajees edasi-tagasi ning vandusin omaette, et kurat, pidin ma siia tulema, midagi siin ei ole öeldud ega tehtud. Et nüüd on oma sõprade ees sellise mökutamise pärast piinlik.
Järsku tuli Savisaar minu juurde (me polnud varem kohtunud) ja ütles, et mis te Valk arvate, kui teeks ettepaneku Rahvarinde asutamisest. Ta pakkus, et "ma teen väikse sissejuhatuse ja siis viskan palli teile küsimusega, et kuidas loovharitlased sellesse ideesse suhtuvad."
See kõlas juba paljutõotavalt ja mina haarasin sellest kinni. Ütlesin, et see on suurepärane ja just õiget hetke tabav mõte, sest alles äsja oli toimunud loomeliitude pleenum, kus kõlasid päris käredad sõnad, mida polnud ENSV-s veel kunagi kuuldud. Pärast pleenumit hakkas erinevatelt kollektiividelt tulema massiliselt kirju, mida saadeti suurte ajalehtede toimetustesse ja kus toetati loomeliitude pleenumil kõneldut. See näitas, et rahvas on tegutsemiseks valmis, ainult ootab võimalust, kuidas.
Nii et teatud mõttes võib tõmmata paralleele 25 aasta taguse ja praeguse aja vahele? Kui mõelda eelmise aasta peale, siis olid Eesti ühiskonnas justkui samasugused tendentsid: oli rahvas, rahulolematust ja tegutsemisiha, mis siis vormus lõpuks rahvakogu ja selle arutelupäeva näol.
Mõningat sarnasust selles on, kuigi lähtetasand on sootuks erinev. Meil oli tol ajal ikka silmus ümber kõri nii koomale tõmmatud, et tekkis lämbumistunne. Oli hirm rahva säilimise pärast migratsioonitulva all ja olme, mis oli erakordselt armetu.
Toona oli meil lihtsalt vajadus. Olin tollal juba keskeas mees ja teadsin, et kui me nüüd midagi ära ei tee, siis on hilja. Pärast me enam ei jaksa ega ole sobivat olukorda ka. See sobiv olukord oli 1988. aasta kevadel tekkinud ja mis kõige tähtsam - rahva hulgast oli hirm kadunud.
Ma just tahtsin küsida, et kui te mainisite sõna "hirm" seoses rahva tulevikuga, siis alles mõni kuu varem, 2. veebruaril 1988 oli miilits Tartus rahva [Tartu rahu mälestusmeeleavaldusel] koertega laiali ajanud. Viimastest füüsilistest repressioonidest ei olnud väga kaua aega möödas. Kas see hirm, et saadetakse siseväed, miilits või KGB peale, oli Rahvarinde idee väljakäimise hetkeks täiesti kadunud?
Siis juba oli kadunud.
Veel pisut varem, enne [1988. aasta] 24. veebruari, iseseisvuspäeva, kui me tegime jalutuskäigu vormis meeleavalduse Tammsaare pargis, liikus kohutavalt kuulujutte ringi - et Tallinnasse on toodud KGB eriväeosad, mis paigutatakse kesklinna hoovidesse ja ametiasutustesse, et sealt rahvast rünnata. Kõik inimesed ei julgenud tol õhtul isegi Tammsaare parki tulla. Nägin, et suur hulk inimesi seisis teisel pool Pärnu maanteed Musumäe nõlval ja vaatas, mis seal nüüd siis toimuma hakkab, kas läheb veristamiseks või mitte. Paljud, kes parki tulid, tormasid sealt kiire käiguga läbi - et olen küll kohal käinud, aga parem on siia mitte kauemaks jääda.
Aga paari kuuga olukord muutus?
Jah. Paari kuuga muutus olukord rahva poolel, kuid meie vastaspoolel sugugi mitte. Kui 17. juunil [1988] oli lauluväljakul esimene suur Rahvarinde meeleavaldus, tahtis [toonane Eesti kommunistliku partei juht] Karl Vaino sellele armee "peale lasta" (siis me seda ei teadnud, kuid hiljem saime usaldusväärsetest allikatest teada). Koos tollase KGB ülema Karl Kortelaineniga kutsusid nad Paldiski sõjaväebaasi salajasele kohtumisele Nõukogude Liidu kaitseministri [Dmitri] Jazovi, absoluutse tagurlase ja stalinisti. Nad pakkusid talle mõtet lõpetada Eestis "natsionalistide märatsemine" ühe hoobiga - lauluväljak on ju kaitsetu katel ja kui seal oleks igast kandist sõjavägi peale tulnud, oleks läinud õudseks tõurastamiseks.
Andmed [selle kohta, miks plaan teoks ei saanud] lähevad nüüd natuke lahku.
Ühed ütlevad, et Jazov lõi kõhklema ja küsis [NSVL-i viimaselt riigipealt Mihhail] Gorbatšovilt luba, mille Gorbatšov tagasi lükkas. Ta sai aru, et verelaskmine Baltikumis on ka tema perestroika lõpp, sest oleks kadunud lääne toetus ja koos sellega ka lääne miljardid, mida hakati Nõukogude Liitu suunama.
Teised sõnumid ütlevad, et vahele oli astunud meie tollane siseminister Marko Tibar, kes oli pidanud seda hullumeelsuseks. Ilmselt Vaino oli temaga konsulteerinud või midagi.
Igatahes see olukord näitab, mille peale nurka surutud Karl Vaino oma kamariljaga tahtis minna. Nii et aprillis 1988 oleks olnud kõik otsad veel lahti, kui vastaspool oleks suuremat aktiivsust üles näidanud. Aga Vainot vapustasid 9. aprilli [1988 loomeliitude] pleenumil kõlanud sõnavõtud tema usaldamatuse kohta ja ettepanek ta ametist vabastada nii, et see lõi ta mõneks ajaks rivist välja. Alles siis, kui seda peataolekut oli natuke aega kestnud, hakkas ta juba vastupanu organiseerima.
Seega sel kevadel polnud veel rahva selget ülekaalu ja olukord oli kõikuv. See, et inimesed Rahvarinde ideega nii kiiresti ja massiliselt kaasa tulid, näitas, et tol hetkel mindi n-ö panga peale.
Rahvarinde kõrvale tekkis hiljem Eesti kodanike komiteede liikumine, mis päädis Eesti Kongressiga. Hiljem on kõvasti kembeldud selle üle, kellel oli suurem roll iseseisvuse taastamises. Kuidas teie sellesse suhtute - kas mõlemat poolt oli võrdselt vaja või on mõnel liikumisel olnud teisest olulisem roll?
Kodanike komiteed väljendasid samuti suure hulga kodanikkonna tahet, kindlat tahet taastada Eesti vabariik. Eesti Kongressi valimistega ütlesid 600 000 - 700 000 registreeritud inimest selgelt "jaa!" Eesti iseseisvumisele.
Kuid nende reaalpoliitika jäi Rahvarindele alla. Rahvarinde eesmärk oli liikuda edasi reformide teed. Nagu aasta hiljem Rahvarinde külalisena Eestis käinud Euroopa parlamendi delegatsioon meile ütles - kõigepealt saavutage vajalikud õigused ja vabadused, siis saavutage ühe riigi toimimiseks hädavajalik majanduslik iseseisvus. Ja kui need tööd on tehtud, siis hakake taotlema poliitilist iseseisvust. Sest ilma majanduse ja reformideta variseb riik paari päevaga kokku.
Rahvarinne oli algusest peale selle tee valinud. Esimene eesmärk oli, et võimud tunnustaksid Rahvarinnet ametliku poliitilise jõuna, siis esitada valimistele oma sõltumatud kandidaadid ja selle manöövri abil koos teiste Eesti-meelsete jõududega võtta [kommunistlikult] parteilt võim (mis teatavasti niimoodi juhtuski). Ametliku riigivõimu kaudu tuli ette valmistada pinnas lõplikuks poliitiliseks iseseisvumiseks.
Et see tee tõepoolest toimis, näitas ju Gorbatšovi ja Moskva käitumine. Varem oli öeldud lihtsalt, et "te võiksite seal veidi tagasihoidlikumad olla", aga juba esimene Rahvarinde poolt välja käidud idee, mis lõppes 16. novembri [1988] suveräänsusdeklaratsiooniga, pani Moskva raevutsema. Nüüd oli asi kanaliseeritud võimu vastuseisu. Esimest korda Nõukogude Liidu ajaloos astus ühe liiduvabariigi kõrgeim võim konfrontatsiooni keskvõimuga.
Ka edasised sammud näitasid täpselt sedasama. Kui uus, demokraatlikult valitud ülemnõukogu võttis vastu oma olulised riigiõiguslikud seadused - Eesti riigi staatusest, sümboolikast, üleminekuperioodist -, tekitas iga selline samm Moskvas hirmsa käraka. Gorbatšov kärkis, tühistas, sõimas, keelas... Aga samas ei tekitanud Eesti Kongressi deklaratsioonid ja vastu võetud otsused Moskvas mingit vastukaja. Vastuhakul riigivõimu tasandil (mida Moskva kõige rohkem kartis) ja lihtsalt rahvaalgatusel oli oluline vahe.
Kui Eesti-meelne enamus oli ülemnõukogus saavutatud, kanaliseeris Rahvarinne kogu oma jõu sinna. Võib öelda, et Rahvarinde kui liikumise tipphetk oli siis juba selja taga. Balti kett oli viimane võimas meelsuse näitamine ja vastuhakk, mille Rahvarinne organiseeris oma nime all.
Hiljem toimunu käis juba ülemnõukogu nime all ja viis lõpuks ka unelma teostumiseni. Kuigi ma üldse ei eita, et Eesti Kongressi mõju oli ka ülemnõukogule nähtav ja vajalik.
Kui ainult Rahvarinne oleks saanud otsustada, kas siis oleks 20. augustil 1991 loodud uus Eesti vabariik või taastatud vana?
See on hiljem lendu lastud müüt! Rahvarinde saadikuühenduses ei olnud arutusel ühtegi eelnõu, mis oleks viidanud uue riigi tegemisele.
Kõik need Rahvarindele kraesse määritud kolmanda vabariigi asjad oli lihtsalt üks diskussioon ajakirjanduses, milles osalesid mitmed rahvarindelased, nende hulgas Edgar Savisaar. Kusjuures seda diskussioonigi ei algatanud Rahvarinne, vaid keegi juristidest, kes kirjutas, et kõigi tunnuste põhjal võib ka ENSV-d pidada mingiks riikluse vormiks ja seetõttu see uus, mida nüüd üritatakse kätte saada, oleks järelikult kolmas vabariik.
Aga see oli ajakirjanduslik diskussioon, mitte kunagi pole see Rahvarinde dokumentides kajastunud!
Otse vastupidi - juba 1989. aasta aprillis esines Rahvarinde volikogu avaldusega, mis trükiti ära kõikides ajalehtedes ja kus oli öeldud, et Rahvarinne näeb Eesti riikluse arengut ainult 1940. aastal katkenud Eesti riikluse õigusliku järjepidevuse ja Tartu rahulepingu alusel. See dokument on trükitud - kes ikka kahtleb, otsigu need ajalehed üles ja vaadaku. Rahvarinde 1989. aastal vastu võetud valimisplatvormis on jällegi öeldud, et Rahvarinne taotleb Eesti vabariigi taastamist, mitte kusagil ei ole öeldud, et me teeme uue riigi.
Samuti ka ülemnõukogu - esimene otsus, mille ülemnõukogu vastu võttis 30. märtsil 1990, oli Eesti riiklikust staatusest ja ka seal on öeldud "Eesti vabariigi iseseisvuse taastamine". Kõikides järgmistes ülemnõukogu dokumentides on ka sõna "taastamine" kogu aeg sees. Kes ei usu, otsigu need dokumendid üles.
Mis hetkel hakkas Rahvarinde juhte eri suundadesse vedama inimeste isiklik võimuiha või tung olla ise liider?
Rahvarindes oli ju sisuliselt kaks liidrit - Edgar Savisaar ja Marju Lauristin. See tandem töötas väga edukalt esimeste aastate jooksul. Marjul olid väga säravad ideed, mis ühiselt kõigi arvamusega sulandati, ja Edgaril olid muidugi omad, jõulised, nagu temale omane on.
Selle juures püsis kõik see siiski koos, ei olnud nii, et üks kisub ühte suunda ja teine teise. Vahel küll olid, jah, kõvad diskussioonid eestseisuses - kas või Balti keti eel, sest Marju näiteks ei uskunud, et Balti kett teoks saab, et on võimalik ajada kaks miljonit inimest ühte ritta Tallinnast Vilniuseni.
Konflikt Saivaare ja Lauristini vahel tekkis eelkõige selle tõttu, et Lauristin täiesti endaalgatuslikult, ülemnõukoguga nõu pidamata, kutsus 19. augustil Toompeale Eesti Komitee juhatuse liikmed, kes hakkasid kohe esitama oma nõudmisi. Näiteks esimesed nende nõudmised olid, et Eesti iseseisvust ei saa taastada seni, kui Eesti territooriumil viibivad võõrvõimu väed. Enne seda oleks pidanud siia ÜRO rahukaitseväed tooma - kuigi katsegi ühe tuumariigi territooriumile sellised väed tuua oleks olnud hullumeelsus.
Neid nõudmisi oli teisigi, mis panid katse meie iseseisvusdeklaratsioon juba esimesel päeval [19. augustil 1991] vastu võtta löögi alla ja lõpuks see ei õnnestunudki. Ka järgmine päev läks nende diskussioonide tõttu ääretult raskelt, nii et vahepeal oli juba tunne, et see jääbki ära.
Marju Lauristini puhtakujuline enda algatus vihastas Savisaart, kui ta Soomest tagasi tuli. Selle tõttu juhtuski see, et Savisaar oli Lauristinile 20. augustil ütelnud, et nüüd lähevad meie teed lahku.
Kui te vaatate tänapäeva Keskerakonda - mis oleks justkui välja kasvanud Rahvarindest -, siis kui palju on Keskerakond ja Edgar Savisaar omaaegse Rahvarinde ideaalidest ja tegevusest kaugenenud?
Eks seal on nii üht kui teist sellist, mis Rahvarinde ajaga ei haaku. Rahvarinde eesmärk oli ühendada, liita (mitte mingi programmi alusel, vaid tegevuse kaudu) kõik Eesti-meelsed jõud, kes taotlesid Eesti iseseisvust, omariiklust. Eesmärgid olid siis teised kui tänapäeval. Niisugust vastasseisu, nagu praegu on Tallinna ja Toompea või Keskerakonna ning Reformierakonna ja IRLi vahel, siis ei olnud.
Poleks hullu, kui see toimuks mõistliku debati ja erimeelsuste viisaka avaldamise näol, aga see kuhu see on jõudnud tänaseks - et üks ei tunne teist ega tahagi tunda - on kogu Eesti demokraatiale kahetsusväärselt halvasti mõjunud.
Aga võib-olla Edgar Savisaar lihtsalt jätkab Rahvarinde traditsiooni? Te ju kirjeldasite, kuidas üks Rahvarinde oluline omadus oli vastandumine keskvõimule...
Jah, Savisaare isiku jõulisus ja paljud tema ebaõnnestunud lavastused sunnivad mõtlema nii üht kui teist. Kuid ma siiski söandaksid meelde tuletada seda, et pärast Eesti iseseisvuse taastamist, kui valiti esimene riigikogu, alustasid riigikogus võimule saanud valimisliit Isamaa, ERSP ja sotsiaaldemokraadid Mõõdukate nime all valimisliit Rahvarinde vastu totaalset rünnakut, mõnitamist ja mahatampimist. See ületas igasuguse viisaka poliitika piirid.
Sellel on ka suur teene selles, et Savisaar hakkas n-ö okkaid turri ajama ja ennast vastandama kõigile neile, kes teda püüdsid maha tampida. Tekkis erakondade vaheline usaldamatus ja kuigi oli sümpaatsemaid perioode, siis ühed või teised sündmused pühkisid selle koostöö jälle minema.
Hiljem oli oma roll ka Savisaare möödalaskmistel - tuletame meelde lindiskandaali, mis ei oleks üldse skandaali mõõtmeid võtnud, kui Savisaar oleks kohe tunnistanud, et jah, ma lasin lindistada kahepoolseid kõnelusi. Aga kuna ta eitas ja punnis vastu, läks juba liikvele jutt, et Savisaar on salaja pealt kuulanud, kuigi seda ei olnud. Sellega ta tõmbas endale kaela päris hullu nätaka.
Kui teie omal ajal võitlesite Eesti rahva, keele, kultuuri tuleviku eest, siis viimasel ajal on avalikus arutelus kuulda, et me peaksime rohkem kaasama venekeelset elanikkonda, kes on ühiskondlikust elust justkui kõrvale jäänud, kes elab teises inforuumis ja kelle lõimumine läheb üle kivide ja kändude. See nagu sõdiks teie omaaegsete ideaalidega, mille kohaselt "Eesti" ja "eesti" olid ikkagi esmatähtsad. Mis mõtetega te seda debatti jälgite - kas on kätte jõudnud aeg venekeelset elanikkonda rohkem kuulata ja kaasata?
Idee neid rohkem kuulata ja kaasata põrkub jäiga rahvuslik-konservatiivse mõttelaadi vastu. Neljapäevalgi kuulsime uudistes, et põllumajandusminister [Helir-Valdor] Seeder on vastu igasugusele piirilepingule Venemaaga ainult sellepärast, et see piir ei ole 1939. aasta piir. Samuti on ta vastu võõrtööjõu sissepääsu liberaliseerimisele, nähes selle taga tonti, et nüüd hakkab Venemaalt tulema kvalifitseeritud tööjõudu, mis võib Eestis tekitada jumal teab mida.
Nii kaua kui niisugused tendentsid on võimuringkondades jõus ja nad näevad siinseid venelasi endiselt vastaste, vaenlastena, keda tuleb igalt poolt tõrjuda, ei ole mingist lõimumisestki juttu. Kui jätkame sellises umbusalduse vaimus, et sõnadega "vene" või "venelane" kaasneb kohe mingi oht Eesti riigile...
Ma ei eita, et siin on üsna palju süüd praeguse Vene riigivõimu retoorikal, sest see, kuidas [Venemaa president Vladimir] Putin ja [Venemaa välisminister Sergei] Lavrov meie kallal ikka ja jälle hauguvad ning meid igasugustes pattudes süüdistavad, kahandab usaldusväärsust igasuguse "vene" vastu. Aga riigimeheliku mõtlemisega peaks seda elimineerima, sest Putini ja Lavrovi haukumine on nende komme - nad ei oskagi meiega teistmoodi suhelda.
Nii et on veel kõvasti tööd teha, enne kui me saame rääkida tõelisest lõimumisest, mis oleks meile kui iseseisvale riigile kasulik.
Aga kas vene kogukond Eestis ei peaks ka mõnevõrra muutuma?
Küsimus on siiski selles, milliseid samme astub riigivõim. Võtame või selle palju poleemikat tekitanud vene kooli probleemi. Kui ma oleksin olnud haridusministeeriumis pukis, oleksin ma jätnud selle vabalt valida. Oleksin loonud näiteks gümnaasiume, kus on tugev eestikeelne õpe, ja kes tahab oma lapsi sinna panna, siis palun - vabatahtlikkuse alusel, mitte võimu sunni või korraldusega.
Tuletagem, kallid eestlased, meelde, kuidas meie omal ajal tõrjusime sunduslikku vene keelt. Miks siis arvata, et teised rahvad suhtuvad sellisesse asja teistmoodi? Ka neil on oma identiteet ja kultuur, oma ajalugu ja kõik muu, mida nemad peavad oluliseks. Sõjaeelses Eesti vabariigis olid venelastele, sakslastele ja juutidele omakeelsed gümnaasiumid. Teistele rahvusgruppidele oli antud vaba valik. Ja selle juures väga paljud venelased näiteks läksid õppima eesti gümnaasiumitesse.
Iga kohustusega peale surutud asi, olgu ta oma mõttelt kui vajalik või hea, pole kunagi niisuguse toimega kui täieliku vabatahtlikkuse alusel tehtu.
Kas ja mis tingimustes võiks Eestil olla vaja uut Rahvarinnet?
Ma ei usu, et seda enam kunagi vaja on. Lähtepositsioon on täiesti erinev. Meil on oma, demokraatlik riik. Meil on võimalus - kuigi läbi raskuste - rahva häält kuuldavaks teha.
Kui ülbusest ja ülevalt alla vaatamise kõrkusest vabanetaks, ei oleks Eestil vaja mingeid sotsiaalseid vapustusi või uue poliitilise liikumise teket, mis tooks kümneid tuhandeid inimesi tänavale jne. Kõike seda saaks vältida, kui oleks natukenegi rohkem sidusust ülemise ja alumise kihi vahel.
Algidee - nii palju kui mina tean - tuli tollaselt Žiguli teeninduse asedirektorilt [Ülo Mäelt -toim], kelle perekond oli rängalt kannatanud Nõukogude võimu tõttu. Osa tema esivanematest oli Siberisse saadetud jne, mistõttu mees kandis südames kogu aeg hirmsat viha selle süsteemi vastu. Nii oligi tal tekkinud idee asutada sobival hetkel üks võimas massiliikumine nimega Rahvarinne, et koondada sinna valdav osa tegusast ühiskonnast.
Ta oli oma ideed alguses tahtnud pakkuda Jaak Allikule, et too selle loomeliitude pleenumil [9. aprillil 1988 -toim] välja käiks. See oleks olnud sobiv koht, kuna see sündmus oli suure tähelepanu all ja idee oleks jäänud kindlasti ühiskonnas sobivalt kõlama. Aga ma ei mäleta, mis põhjusel - kas Jaak Allik ei haakunud sellega või ta ei saanud Jaaguga kokku - oli ta pakkunud seda Edgar Savisaarele, kes oli oma autoga ka aeg-ajalt seal [Žiguli teeninduskeskuses] käinud.
Savisaar kui nobeda mõtlemisega mees oli sellest kohe kinni haaranud ja leidnud, et idee on väga paljutõotav. Ma olen kuulnud, et ta oli seda tutvustanud vaid mõnele inimesele enne telemajas [13. aprillil 1988] toimunud saadet ["Mõtleme veel"].
Millal teie Rahvarinde loomise ideest esimest korda teada saite?
Täpselt siin telesaates. See oli selles mõttes sobiv telesaade, et käsitles rahvaalgatust perestroika raames.
Saate esimene pool läks laialivalguvalt. Kokku oli aetud ligi paarkümmend inimest ja tavaliselt on nii, et kui nii palju inimesi on kokku tulnud, siis asi hajub, kaob kontsentreeritus. Mina igatahes olin turris ja vaheajal (see oli kolossaalselt pikk saade, umbes kolm tundi) kõndisin fuajees edasi-tagasi ning vandusin omaette, et kurat, pidin ma siia tulema, midagi siin ei ole öeldud ega tehtud. Et nüüd on oma sõprade ees sellise mökutamise pärast piinlik.
Järsku tuli Savisaar minu juurde (me polnud varem kohtunud) ja ütles, et mis te Valk arvate, kui teeks ettepaneku Rahvarinde asutamisest. Ta pakkus, et "ma teen väikse sissejuhatuse ja siis viskan palli teile küsimusega, et kuidas loovharitlased sellesse ideesse suhtuvad."
See kõlas juba paljutõotavalt ja mina haarasin sellest kinni. Ütlesin, et see on suurepärane ja just õiget hetke tabav mõte, sest alles äsja oli toimunud loomeliitude pleenum, kus kõlasid päris käredad sõnad, mida polnud ENSV-s veel kunagi kuuldud. Pärast pleenumit hakkas erinevatelt kollektiividelt tulema massiliselt kirju, mida saadeti suurte ajalehtede toimetustesse ja kus toetati loomeliitude pleenumil kõneldut. See näitas, et rahvas on tegutsemiseks valmis, ainult ootab võimalust, kuidas.
Nii et teatud mõttes võib tõmmata paralleele 25 aasta taguse ja praeguse aja vahele? Kui mõelda eelmise aasta peale, siis olid Eesti ühiskonnas justkui samasugused tendentsid: oli rahvas, rahulolematust ja tegutsemisiha, mis siis vormus lõpuks rahvakogu ja selle arutelupäeva näol.
Mõningat sarnasust selles on, kuigi lähtetasand on sootuks erinev. Meil oli tol ajal ikka silmus ümber kõri nii koomale tõmmatud, et tekkis lämbumistunne. Oli hirm rahva säilimise pärast migratsioonitulva all ja olme, mis oli erakordselt armetu.
Toona oli meil lihtsalt vajadus. Olin tollal juba keskeas mees ja teadsin, et kui me nüüd midagi ära ei tee, siis on hilja. Pärast me enam ei jaksa ega ole sobivat olukorda ka. See sobiv olukord oli 1988. aasta kevadel tekkinud ja mis kõige tähtsam - rahva hulgast oli hirm kadunud.
Ma just tahtsin küsida, et kui te mainisite sõna "hirm" seoses rahva tulevikuga, siis alles mõni kuu varem, 2. veebruaril 1988 oli miilits Tartus rahva [Tartu rahu mälestusmeeleavaldusel] koertega laiali ajanud. Viimastest füüsilistest repressioonidest ei olnud väga kaua aega möödas. Kas see hirm, et saadetakse siseväed, miilits või KGB peale, oli Rahvarinde idee väljakäimise hetkeks täiesti kadunud?
Siis juba oli kadunud.
Veel pisut varem, enne [1988. aasta] 24. veebruari, iseseisvuspäeva, kui me tegime jalutuskäigu vormis meeleavalduse Tammsaare pargis, liikus kohutavalt kuulujutte ringi - et Tallinnasse on toodud KGB eriväeosad, mis paigutatakse kesklinna hoovidesse ja ametiasutustesse, et sealt rahvast rünnata. Kõik inimesed ei julgenud tol õhtul isegi Tammsaare parki tulla. Nägin, et suur hulk inimesi seisis teisel pool Pärnu maanteed Musumäe nõlval ja vaatas, mis seal nüüd siis toimuma hakkab, kas läheb veristamiseks või mitte. Paljud, kes parki tulid, tormasid sealt kiire käiguga läbi - et olen küll kohal käinud, aga parem on siia mitte kauemaks jääda.
Aga paari kuuga olukord muutus?
Jah. Paari kuuga muutus olukord rahva poolel, kuid meie vastaspoolel sugugi mitte. Kui 17. juunil [1988] oli lauluväljakul esimene suur Rahvarinde meeleavaldus, tahtis [toonane Eesti kommunistliku partei juht] Karl Vaino sellele armee "peale lasta" (siis me seda ei teadnud, kuid hiljem saime usaldusväärsetest allikatest teada). Koos tollase KGB ülema Karl Kortelaineniga kutsusid nad Paldiski sõjaväebaasi salajasele kohtumisele Nõukogude Liidu kaitseministri [Dmitri] Jazovi, absoluutse tagurlase ja stalinisti. Nad pakkusid talle mõtet lõpetada Eestis "natsionalistide märatsemine" ühe hoobiga - lauluväljak on ju kaitsetu katel ja kui seal oleks igast kandist sõjavägi peale tulnud, oleks läinud õudseks tõurastamiseks.
Andmed [selle kohta, miks plaan teoks ei saanud] lähevad nüüd natuke lahku.
Ühed ütlevad, et Jazov lõi kõhklema ja küsis [NSVL-i viimaselt riigipealt Mihhail] Gorbatšovilt luba, mille Gorbatšov tagasi lükkas. Ta sai aru, et verelaskmine Baltikumis on ka tema perestroika lõpp, sest oleks kadunud lääne toetus ja koos sellega ka lääne miljardid, mida hakati Nõukogude Liitu suunama.
Teised sõnumid ütlevad, et vahele oli astunud meie tollane siseminister Marko Tibar, kes oli pidanud seda hullumeelsuseks. Ilmselt Vaino oli temaga konsulteerinud või midagi.
Igatahes see olukord näitab, mille peale nurka surutud Karl Vaino oma kamariljaga tahtis minna. Nii et aprillis 1988 oleks olnud kõik otsad veel lahti, kui vastaspool oleks suuremat aktiivsust üles näidanud. Aga Vainot vapustasid 9. aprilli [1988 loomeliitude] pleenumil kõlanud sõnavõtud tema usaldamatuse kohta ja ettepanek ta ametist vabastada nii, et see lõi ta mõneks ajaks rivist välja. Alles siis, kui seda peataolekut oli natuke aega kestnud, hakkas ta juba vastupanu organiseerima.
Seega sel kevadel polnud veel rahva selget ülekaalu ja olukord oli kõikuv. See, et inimesed Rahvarinde ideega nii kiiresti ja massiliselt kaasa tulid, näitas, et tol hetkel mindi n-ö panga peale.
Rahvarinde kõrvale tekkis hiljem Eesti kodanike komiteede liikumine, mis päädis Eesti Kongressiga. Hiljem on kõvasti kembeldud selle üle, kellel oli suurem roll iseseisvuse taastamises. Kuidas teie sellesse suhtute - kas mõlemat poolt oli võrdselt vaja või on mõnel liikumisel olnud teisest olulisem roll?
Kodanike komiteed väljendasid samuti suure hulga kodanikkonna tahet, kindlat tahet taastada Eesti vabariik. Eesti Kongressi valimistega ütlesid 600 000 - 700 000 registreeritud inimest selgelt "jaa!" Eesti iseseisvumisele.
Kuid nende reaalpoliitika jäi Rahvarindele alla. Rahvarinde eesmärk oli liikuda edasi reformide teed. Nagu aasta hiljem Rahvarinde külalisena Eestis käinud Euroopa parlamendi delegatsioon meile ütles - kõigepealt saavutage vajalikud õigused ja vabadused, siis saavutage ühe riigi toimimiseks hädavajalik majanduslik iseseisvus. Ja kui need tööd on tehtud, siis hakake taotlema poliitilist iseseisvust. Sest ilma majanduse ja reformideta variseb riik paari päevaga kokku.
Rahvarinne oli algusest peale selle tee valinud. Esimene eesmärk oli, et võimud tunnustaksid Rahvarinnet ametliku poliitilise jõuna, siis esitada valimistele oma sõltumatud kandidaadid ja selle manöövri abil koos teiste Eesti-meelsete jõududega võtta [kommunistlikult] parteilt võim (mis teatavasti niimoodi juhtuski). Ametliku riigivõimu kaudu tuli ette valmistada pinnas lõplikuks poliitiliseks iseseisvumiseks.
Et see tee tõepoolest toimis, näitas ju Gorbatšovi ja Moskva käitumine. Varem oli öeldud lihtsalt, et "te võiksite seal veidi tagasihoidlikumad olla", aga juba esimene Rahvarinde poolt välja käidud idee, mis lõppes 16. novembri [1988] suveräänsusdeklaratsiooniga, pani Moskva raevutsema. Nüüd oli asi kanaliseeritud võimu vastuseisu. Esimest korda Nõukogude Liidu ajaloos astus ühe liiduvabariigi kõrgeim võim konfrontatsiooni keskvõimuga.
Ka edasised sammud näitasid täpselt sedasama. Kui uus, demokraatlikult valitud ülemnõukogu võttis vastu oma olulised riigiõiguslikud seadused - Eesti riigi staatusest, sümboolikast, üleminekuperioodist -, tekitas iga selline samm Moskvas hirmsa käraka. Gorbatšov kärkis, tühistas, sõimas, keelas... Aga samas ei tekitanud Eesti Kongressi deklaratsioonid ja vastu võetud otsused Moskvas mingit vastukaja. Vastuhakul riigivõimu tasandil (mida Moskva kõige rohkem kartis) ja lihtsalt rahvaalgatusel oli oluline vahe.
Kui Eesti-meelne enamus oli ülemnõukogus saavutatud, kanaliseeris Rahvarinne kogu oma jõu sinna. Võib öelda, et Rahvarinde kui liikumise tipphetk oli siis juba selja taga. Balti kett oli viimane võimas meelsuse näitamine ja vastuhakk, mille Rahvarinne organiseeris oma nime all.
Hiljem toimunu käis juba ülemnõukogu nime all ja viis lõpuks ka unelma teostumiseni. Kuigi ma üldse ei eita, et Eesti Kongressi mõju oli ka ülemnõukogule nähtav ja vajalik.
Kui ainult Rahvarinne oleks saanud otsustada, kas siis oleks 20. augustil 1991 loodud uus Eesti vabariik või taastatud vana?
See on hiljem lendu lastud müüt! Rahvarinde saadikuühenduses ei olnud arutusel ühtegi eelnõu, mis oleks viidanud uue riigi tegemisele.
Kõik need Rahvarindele kraesse määritud kolmanda vabariigi asjad oli lihtsalt üks diskussioon ajakirjanduses, milles osalesid mitmed rahvarindelased, nende hulgas Edgar Savisaar. Kusjuures seda diskussioonigi ei algatanud Rahvarinne, vaid keegi juristidest, kes kirjutas, et kõigi tunnuste põhjal võib ka ENSV-d pidada mingiks riikluse vormiks ja seetõttu see uus, mida nüüd üritatakse kätte saada, oleks järelikult kolmas vabariik.
Aga see oli ajakirjanduslik diskussioon, mitte kunagi pole see Rahvarinde dokumentides kajastunud!
Otse vastupidi - juba 1989. aasta aprillis esines Rahvarinde volikogu avaldusega, mis trükiti ära kõikides ajalehtedes ja kus oli öeldud, et Rahvarinne näeb Eesti riikluse arengut ainult 1940. aastal katkenud Eesti riikluse õigusliku järjepidevuse ja Tartu rahulepingu alusel. See dokument on trükitud - kes ikka kahtleb, otsigu need ajalehed üles ja vaadaku. Rahvarinde 1989. aastal vastu võetud valimisplatvormis on jällegi öeldud, et Rahvarinne taotleb Eesti vabariigi taastamist, mitte kusagil ei ole öeldud, et me teeme uue riigi.
Samuti ka ülemnõukogu - esimene otsus, mille ülemnõukogu vastu võttis 30. märtsil 1990, oli Eesti riiklikust staatusest ja ka seal on öeldud "Eesti vabariigi iseseisvuse taastamine". Kõikides järgmistes ülemnõukogu dokumentides on ka sõna "taastamine" kogu aeg sees. Kes ei usu, otsigu need dokumendid üles.
Mis hetkel hakkas Rahvarinde juhte eri suundadesse vedama inimeste isiklik võimuiha või tung olla ise liider?
Rahvarindes oli ju sisuliselt kaks liidrit - Edgar Savisaar ja Marju Lauristin. See tandem töötas väga edukalt esimeste aastate jooksul. Marjul olid väga säravad ideed, mis ühiselt kõigi arvamusega sulandati, ja Edgaril olid muidugi omad, jõulised, nagu temale omane on.
Selle juures püsis kõik see siiski koos, ei olnud nii, et üks kisub ühte suunda ja teine teise. Vahel küll olid, jah, kõvad diskussioonid eestseisuses - kas või Balti keti eel, sest Marju näiteks ei uskunud, et Balti kett teoks saab, et on võimalik ajada kaks miljonit inimest ühte ritta Tallinnast Vilniuseni.
Konflikt Saivaare ja Lauristini vahel tekkis eelkõige selle tõttu, et Lauristin täiesti endaalgatuslikult, ülemnõukoguga nõu pidamata, kutsus 19. augustil Toompeale Eesti Komitee juhatuse liikmed, kes hakkasid kohe esitama oma nõudmisi. Näiteks esimesed nende nõudmised olid, et Eesti iseseisvust ei saa taastada seni, kui Eesti territooriumil viibivad võõrvõimu väed. Enne seda oleks pidanud siia ÜRO rahukaitseväed tooma - kuigi katsegi ühe tuumariigi territooriumile sellised väed tuua oleks olnud hullumeelsus.
Neid nõudmisi oli teisigi, mis panid katse meie iseseisvusdeklaratsioon juba esimesel päeval [19. augustil 1991] vastu võtta löögi alla ja lõpuks see ei õnnestunudki. Ka järgmine päev läks nende diskussioonide tõttu ääretult raskelt, nii et vahepeal oli juba tunne, et see jääbki ära.
Marju Lauristini puhtakujuline enda algatus vihastas Savisaart, kui ta Soomest tagasi tuli. Selle tõttu juhtuski see, et Savisaar oli Lauristinile 20. augustil ütelnud, et nüüd lähevad meie teed lahku.
Kui te vaatate tänapäeva Keskerakonda - mis oleks justkui välja kasvanud Rahvarindest -, siis kui palju on Keskerakond ja Edgar Savisaar omaaegse Rahvarinde ideaalidest ja tegevusest kaugenenud?
Eks seal on nii üht kui teist sellist, mis Rahvarinde ajaga ei haaku. Rahvarinde eesmärk oli ühendada, liita (mitte mingi programmi alusel, vaid tegevuse kaudu) kõik Eesti-meelsed jõud, kes taotlesid Eesti iseseisvust, omariiklust. Eesmärgid olid siis teised kui tänapäeval. Niisugust vastasseisu, nagu praegu on Tallinna ja Toompea või Keskerakonna ning Reformierakonna ja IRLi vahel, siis ei olnud.
Poleks hullu, kui see toimuks mõistliku debati ja erimeelsuste viisaka avaldamise näol, aga see kuhu see on jõudnud tänaseks - et üks ei tunne teist ega tahagi tunda - on kogu Eesti demokraatiale kahetsusväärselt halvasti mõjunud.
Aga võib-olla Edgar Savisaar lihtsalt jätkab Rahvarinde traditsiooni? Te ju kirjeldasite, kuidas üks Rahvarinde oluline omadus oli vastandumine keskvõimule...
Jah, Savisaare isiku jõulisus ja paljud tema ebaõnnestunud lavastused sunnivad mõtlema nii üht kui teist. Kuid ma siiski söandaksid meelde tuletada seda, et pärast Eesti iseseisvuse taastamist, kui valiti esimene riigikogu, alustasid riigikogus võimule saanud valimisliit Isamaa, ERSP ja sotsiaaldemokraadid Mõõdukate nime all valimisliit Rahvarinde vastu totaalset rünnakut, mõnitamist ja mahatampimist. See ületas igasuguse viisaka poliitika piirid.
Sellel on ka suur teene selles, et Savisaar hakkas n-ö okkaid turri ajama ja ennast vastandama kõigile neile, kes teda püüdsid maha tampida. Tekkis erakondade vaheline usaldamatus ja kuigi oli sümpaatsemaid perioode, siis ühed või teised sündmused pühkisid selle koostöö jälle minema.
Hiljem oli oma roll ka Savisaare möödalaskmistel - tuletame meelde lindiskandaali, mis ei oleks üldse skandaali mõõtmeid võtnud, kui Savisaar oleks kohe tunnistanud, et jah, ma lasin lindistada kahepoolseid kõnelusi. Aga kuna ta eitas ja punnis vastu, läks juba liikvele jutt, et Savisaar on salaja pealt kuulanud, kuigi seda ei olnud. Sellega ta tõmbas endale kaela päris hullu nätaka.
Kui teie omal ajal võitlesite Eesti rahva, keele, kultuuri tuleviku eest, siis viimasel ajal on avalikus arutelus kuulda, et me peaksime rohkem kaasama venekeelset elanikkonda, kes on ühiskondlikust elust justkui kõrvale jäänud, kes elab teises inforuumis ja kelle lõimumine läheb üle kivide ja kändude. See nagu sõdiks teie omaaegsete ideaalidega, mille kohaselt "Eesti" ja "eesti" olid ikkagi esmatähtsad. Mis mõtetega te seda debatti jälgite - kas on kätte jõudnud aeg venekeelset elanikkonda rohkem kuulata ja kaasata?
Idee neid rohkem kuulata ja kaasata põrkub jäiga rahvuslik-konservatiivse mõttelaadi vastu. Neljapäevalgi kuulsime uudistes, et põllumajandusminister [Helir-Valdor] Seeder on vastu igasugusele piirilepingule Venemaaga ainult sellepärast, et see piir ei ole 1939. aasta piir. Samuti on ta vastu võõrtööjõu sissepääsu liberaliseerimisele, nähes selle taga tonti, et nüüd hakkab Venemaalt tulema kvalifitseeritud tööjõudu, mis võib Eestis tekitada jumal teab mida.
Nii kaua kui niisugused tendentsid on võimuringkondades jõus ja nad näevad siinseid venelasi endiselt vastaste, vaenlastena, keda tuleb igalt poolt tõrjuda, ei ole mingist lõimumisestki juttu. Kui jätkame sellises umbusalduse vaimus, et sõnadega "vene" või "venelane" kaasneb kohe mingi oht Eesti riigile...
Ma ei eita, et siin on üsna palju süüd praeguse Vene riigivõimu retoorikal, sest see, kuidas [Venemaa president Vladimir] Putin ja [Venemaa välisminister Sergei] Lavrov meie kallal ikka ja jälle hauguvad ning meid igasugustes pattudes süüdistavad, kahandab usaldusväärsust igasuguse "vene" vastu. Aga riigimeheliku mõtlemisega peaks seda elimineerima, sest Putini ja Lavrovi haukumine on nende komme - nad ei oskagi meiega teistmoodi suhelda.
Nii et on veel kõvasti tööd teha, enne kui me saame rääkida tõelisest lõimumisest, mis oleks meile kui iseseisvale riigile kasulik.
Aga kas vene kogukond Eestis ei peaks ka mõnevõrra muutuma?
Küsimus on siiski selles, milliseid samme astub riigivõim. Võtame või selle palju poleemikat tekitanud vene kooli probleemi. Kui ma oleksin olnud haridusministeeriumis pukis, oleksin ma jätnud selle vabalt valida. Oleksin loonud näiteks gümnaasiume, kus on tugev eestikeelne õpe, ja kes tahab oma lapsi sinna panna, siis palun - vabatahtlikkuse alusel, mitte võimu sunni või korraldusega.
Tuletagem, kallid eestlased, meelde, kuidas meie omal ajal tõrjusime sunduslikku vene keelt. Miks siis arvata, et teised rahvad suhtuvad sellisesse asja teistmoodi? Ka neil on oma identiteet ja kultuur, oma ajalugu ja kõik muu, mida nemad peavad oluliseks. Sõjaeelses Eesti vabariigis olid venelastele, sakslastele ja juutidele omakeelsed gümnaasiumid. Teistele rahvusgruppidele oli antud vaba valik. Ja selle juures väga paljud venelased näiteks läksid õppima eesti gümnaasiumitesse.
Iga kohustusega peale surutud asi, olgu ta oma mõttelt kui vajalik või hea, pole kunagi niisuguse toimega kui täieliku vabatahtlikkuse alusel tehtu.
Kas ja mis tingimustes võiks Eestil olla vaja uut Rahvarinnet?
Ma ei usu, et seda enam kunagi vaja on. Lähtepositsioon on täiesti erinev. Meil on oma, demokraatlik riik. Meil on võimalus - kuigi läbi raskuste - rahva häält kuuldavaks teha.
Kui ülbusest ja ülevalt alla vaatamise kõrkusest vabanetaks, ei oleks Eestil vaja mingeid sotsiaalseid vapustusi või uue poliitilise liikumise teket, mis tooks kümneid tuhandeid inimesi tänavale jne. Kõike seda saaks vältida, kui oleks natukenegi rohkem sidusust ülemise ja alumise kihi vahel.