"Jah, mind vägistati. Sellel samal diivanil…" sõnas ohver Sofia (nimi muudetud, toimetusele teada).

Need on sõnad, mille ainuüksi väljaütlemine nõuab erakordset vaprust, aga 19-aastane Tartu abiturient Sofia räägib juhtunust kaamera ees ja samas toas, kus vaid kaks kuud varem langes jõhkra seksuaalrünnaku ohvriks.

"Loomulikult on see vägistamine. Ma ei arva, et keegi arvaks, et see ei ole vägistamine, et kui keegi inimene, näiteks noor naisterahvas, ei soovi seksuaalvahekorda kellegagi ja teda sunnitakse selleks. Siis see on ju vägistamine," ütles seksuaalvägivalla keskuse käivitaja ja naistearst Made Laanpere.

"Me ei saa seda lugu kunagi kustutada tema mälust. See jääb alati mõjutama seda, kuidas ta vaatab maailma ja suhteid inimestega. Mingis mõttes lapsepõlv lõpeb ja naiivsus, et maailm on ilus ja hea koht, ilmselt lõpeb, kui sinuga juhtub selline lugu," lausus psühhoterapeut Kristi Esperk.

Sofiat toetavad avalikult väljatuleku otsuses tema lähedased ja terapeut, aga kogenud prokuröri hinnangul juriidiliselt asi arvatavasti kohtu ette ei jõuagi. 

"Väga lihtne küsimus, et miks sa ei karjunud? Miks sa ära ei läinud? Hoiti kinni sind või? Miks sa sa jäid sinna üldse? Perspektiivitu kaasus," sõnas endine prokurör Toomas Liiva.

Ometigi otsustas "Pealtnägija" pärast kõikide osapooltega rääkimist selle looga avalikuks tulla, sest see joonib asjatundjate sõnul alla, miks on vaja uut nõusolekuseadust. 

Traagiline ja mitutpidi vastuoluline lugu sai alguse tänavu talvel, 10. jaanuari õhtupoolikul Tartu vanalinnas asuvas kohvikus, kus tähistati ansamblist Lonitseera tuntud muusiku Kaisa Kuslapuu sünnipäeva. 

"Rahvast oli palju. Lihtsalt selline tore ühine tegevus, etteasted ja viktoriin. Selles mõttes tavaline sünnipäevapidu," meenutas Kuslapuu.

"Alguses oli kõik suurepärane. Seal oli väga palju tuttavaid ja sõpru. Ma ütleksin, et perfektne sünnipäev," sõnas Sofia.

Peol ettekandega esinenud Sofia oli külalistest selgelt kõige noorem. Ühel hetkel saabus kohvikusse 42-aastane meesterahvas Andres (nimi muudetud, toimetusele teada). Ta on avalikkusele tuntud, isegi armastatud kultuuritegelane, aga sünnipäeva kontekstis pluss üks ehk saatjaks kaaslasele Kristelile (nimi muudetud, toimetusele teada).

"Ma juba kaugelt kuulsin, kuidas ta ütles oma kaaslasele, et lähme muusikute lauda istuma ja siis ta istus otse minu vastu. Ja mu esimene mõte, mis tekkis, oli see, et issand jumal, mis tal viga on? Või noh, et mis temaga juhtunud on? Sest tema käitumine oli absoluutselt ebaadekvaatne ja ebameeldiv," meenutas Sofia.

"Tundus, et võib-olla ta on natuke kiiremini joonud kui teised. Ta tegi mingeid natuke piiripealsed nalju vahepeal," ütles Kuslapuu.

"Ta väristas jalgu, silmad vilasid peast, ilmselt oli ta siis alkoholi tarbinud. Ma ei imestaks, kui ta oli ka mõnda narkootikumi tarbinud ja siis ta lihtsalt rääkis täiesti ilma filtrita ja segas absoluutselt kõigi keskustelu. Ta lihtsalt rääkis kogu eetri täis," lausus ohver.

"Pealtnägija" suhtles nii Andrese kui Kristeliga, kes loobuvad kaamera ees esinemisest, kuid nende selgitusi on loos arvesse võetud. Toimetus mõistab ka seda, et konteksti kaudu on nende isikute tuvastamine võrdlemisi lihtne, kuid loos otsustati nende õiged nimed siiski avaldamata jätta, sest Andresele on küll järgnevate sündmustega seoses esitatud ametlik kahtlustus, aga mitte süüdistus. 

"Ühel hetkel ma tunnen, et kellegi käsi on minu paremal reiel. Selle peale ma võpatasin ja olin natuke sõnatu, et see ei ole okei, aga ma ei osanud ka midagi teha, sest seal olid inimesed ümber ja keegi otseselt ei seisnud vastu ka. Ma mõtlesin, et ma ei tee sellest mingit skandaali. Mõtlen, et kui see praegu juhtuks, siis ma lööks või mida iganes eksole, aga selle peale, kui ma võpatasin ja ütlesin, et mida sa teed, siis ta ütles mulle, et mitu (nimetab ühe konkursi nime - toim) laureaati on sind veel niimoodi katsunud ja tunne uhkust selle üle. See on vaieldamatult kõige haigem asi, mida keegi on sellises olukorras mulle öelnud või millega oma täiesti vastuolulist teguviisi põhjendanud," ütles Sofia.

Kella poole kahe paiku lõppes peo ametlik osa ja lõbusas meeleolus seltskond valgus õue. Andres tegi järelejäänud peolistele ettepaneku jätkata pidutsemist lähedalasuvas hotellis.

"Istusime siia maha, kuna siin oli laud ja kõik mahtusid ära. Mina istusin tugitooli peal. Ühel hetkel, kui me kõik väga ohtralt jõime šampust, hakkas ta tegema mingisugust korgijoogi nalja, et kui tore oleks korki saada või kui tore oleks korki panna kellelegi. Kaisa (Kuslapuu - toim) kutsus ta väga ametlikult korrale, et see ei ole naljakas, mida sa ajad," meenutas Sofia.

"Võib-olla ma ise märkasin rohkem või olin valvel rohkem, aga seal oli üks selline hetk, kus minu sõber, kellega ta oli tulnud koos peole, tahtis minna lihtsalt korraks ruumist välja. Vist oli mõte, et keegi tooks ühe pudeli midagi juurde ja ta ütles, et ta võib seda teha. Ta hakkas sinna trepi poole liikuma ja siis hüppas püsti ning püüdis teda takistada kuidagi. See oli minu meelest nii veider. Ma nägin, et ta võttis tal randme ümbert kinni, mis pani mul selle järgmise häirekella tööle, et ma üldse ei oleks pidanud siia tulema ja ma vihkan seda, et see juhtub praegu," sõnas Kuslapuu.

Nelja paiku öösel lahkus suurem osa seltskonnast, teiste seas ka sünnipäevalaps Kaisa. Ka Sofia plaanis koju minna, aga avastas alles maja ees, et tema rahakott ja mobiiltelefon ununesid hotellituppa. Ta läks tagasi hotelli, kohtas fuajees Andrest ja Kristelit, kes tellisid hommikusööki kolmele.

""Kuule, kus sa enam lähed ja jääme siia edasi pidutsema, et see on kõik nüüd tore" ja ma mõtlesin, et ma olen tegelikult juba väga väsinud ja purjus, et võib-olla tõesti on natuke mõistlikum jääda siia, kui minna koju selles olekus. Siis ma mõtlesin, et suva. Ma jään siia. Siin on nii palju ruumi. Magame siin ära ja hommikul saan viisakalt koju minna," meenutas ohver.

Kõiki üksikasju lahkamata resümeerides muutus olukord hotellitoas intiimseks. Tüdrukud riietuvad lahti, suudlevad ja astuvad sisuliselt Andrese silme all seksuaalvahekorda. Kui sinnamaani oli kõik Sofia sõnul meeldiv ja konsensuslik, siis peale seda, kui Kristel pärast vahekorda ootamatult uinus, astus mängu Andres, kes mitte ainult on tüdrukust kaks korda vanem, vaid ka kaalub pea kaks korda enam.

"Ta tõmbas mind siit püsti ja sellest järgnev hetk ongi juba siin hotelli diivanil. Ta surus mind vastu diivanit ja hakkas suudlema hästi agressiivselt," meenutas Sofia.

Sofia kinnitab, et kõik järgnev toimus tema tahte vastaselt, aga teda haaras hirm, ta kangestub ega suuda end selgelt väljendada. 

"Ta pidi aru saama sellest ja ma arvan, et ta sai ka aru, aga ta lihtsalt jätkas, sest tal oli see väga mugav, sest ta on jõuline, suur, tugev mees ja mina ei ole ühtegi neist. Ta hoidis mind kinni, ma olin tema all. Seal ei olnud mingisugust väljapääsemise võimalust või vangerdamisruumi. Järgmine asi, mida ma mäletan, on see, et mul on hästi valus ja ma ei ole päris kindel, mis asendis ma siis olin, aga ühesõnaga lõi ta mulle näpud alt sisse ja see oli ikkagi kirjeldamatu valu. Ma sain aru, et see on väga vale, mis siin toimub," ütles Sofia.

"Kui tekib see tooniline liikumatus, siis sellega käib kaasas ka väga palju igasuguseid ajureaktsioone, kus aju kaitseb tegelikult inimest selle sündmuse eest ja ta ei näe seda täpselt sellisena, nagu näiteks näeks seda kõrvalseisja. Üks ongi see, et ka kõnevõime saab kahjustatud," selgitas seksuaalvägivalla keskuse naistearst Made Laanpere.

Sofia mäletamist mööda mees sõnagi ei öelnud. Ka ei mäleta ohver, kaua see kõik kestis.

"Ta lihtsalt tegutses ja mina olin kangestunud. Ma kujutan ette, et see ei kestnud väga kaua, sest ma olin hästi nõrk ja ei suutnud midagi teha, ma arvan. Ma ei olnud selleks hetkeks enam selline huvitav seksapiilne naine tema ees, vaid ma olin lihtsalt nagu mingisugune väga suures hirmus kangestunud objekt," ütles ohver.

On see siis šokist või tarbitud alkoholist, aga Sofia sõnul on tal ööst tugevad mälulüngad, mistõttu ta ei mäleta, mis juhtus pärast seksi või kas sel ööl juhtus ehk veel midagi. Tegemist on üldse neiu elu esimese meespartneriga. 

"Meie juurde pöördujatest 15 protsenti (umbes iga kuues inimene - toim) kogevadki oma esimest seksuaalkogemust vägistamisena," sõnas Laanpere.

Hommikul ärkas Sofia selle peale, et hoopis Andres oli tüdrukute peale marus.

"See oli väga järsk meeleolumuutus. Ta oli kuri, ta karjus ja põhiliselt karjus ta sellepärast, et mina olin tema sõnul nende suhte ära rikkunud enne, kui see päriselt alata sai. Kristel oli ikkagi selleks hetkeks juba täiesti endast väljas. Ta nuttis ja ta ei olnud enam võimeline Andresega argumenteerima. Tema lihtsalt jätkas karjumist. Mingisugusel hetkel – ma nüüd ei tea täpselt, mille peale – muutus ta agressiivseks, hakkas lauda kõigutama, mingid klaasid langesid põrandale puruks, kogu vaip oli kohvi ja šampanjat täis. Oli väga palju kilde," meenutas Sofia.

"Pealtnägija" suhtles ka Kristeliga, kes suurtes piirides kinnitas Sofia sõnu. 

"Järgmine mälupilt on hommikust. Sofia istub minu selja taga, Andres seisab ja karjub. Mina karjun talle vastu," ütles Kristel.

On tähelepanuväärne, et kirjeldatud stseen leidis aset hetkel, kui hotellituppa saabus toateenindus, kes asetas lauale eelmisel õhtul tellitud hommikusöögi ja šampanja, aga keegi ei sekkunud ega küsinud midagi.

"Ma mäletan seda, et ma nutsin juba sel hetkel, sest see oli lihtsalt nii pingeline olukord ja see, et ma nutsin, andis talle veel rohkem jõudu juurde. Siis ta ütles mulle, et ma olen kõik ära rikkunud ja pean selle eest maksma kasvõi oma elu hinnaga ja ta kavatseb mulle mingisugused mafioosod kaela saata, kes hakkavad mind jälitama ja viivad mu nii kaugele, et ma teen endale ise enesetapu, et siis on tema nimi kõigest puhas ja mina olen lõpus ise süüdi," sõnas neiu.

"Ta ütles, et umbes kolme päeva pärast võid esimesi märke jälgida, et sind hakatakse jälitama ja ole mureta sinu elu muutub põrguks. Mida sa ikka ütled sellise asja peale? Sellel hetkel ma ei saanud ka aru, et see on mingisugune täielik jura, et see on haige psühhopaat, kes selliselt räägib. Siis ta ütles mingi sellise lause: "Sa ei saa mulle mitte midagi niikuini teha, sest mina olen (nimetab oma nime - toim), aga sina oled 19. Sa oled mitte keegi Eesti rahva silmis. Sa ei saa mulle mitte midagi teha. Kogu selle panusega, mis ma Eesti kultuuriruumi olen andnud, sa ei saa mulle mitte midagi teha." Ta ta kutsus mind litsiks ja libuks, põhimõtteliselt kogu sõnaveeb lahti võetuna. Tegelikult ma mäletan seda, et ma olin väga suures šokis. Minu sees oli mingisugune kosmiline pinge ja väga halb ja nõrk oli olla," meenutas Sofia, lisades, et mees ei maininud ööst midagi ning neiule tundus, et sõim oli justkui eelähvardus, et too vaikiks.

"Siis ta lihtsalt istus maha ja mingil hetkel ta ütles mulle, et aga mine ära siis. Kao välja! Mul ei ole sind enam vaja. Ja ma mõtlesin, et okei, nüüd see on minu võimalus. Ma pean siit välja saama…

10.30 paiku sai Sofia hotellist tulema ning jooksis otsejoones ühte Tartu kirikusse jumalateenistusele, kus Kaisa mängis orelit.

"Ma sain kohe aru, et midagi valesti. Ta oli hästi hapras seisus. Ma tervitasin teda ja ta põhimõtteliselt ei suutnud minuga rääkida isegi. Ta lihtsalt kallistas mind ja ta hakkas kohe lahinal nutma," ütles Kuslapuu.

On fakt, et sel hetkel ei räägi Sofia midagi enamat, kui seda, et Andres alandas ja ähvardas teda hommikul, sest enda sõnul ta sel hetkel ei mäletanud veel öiseid sündmusi. Esimest korda tuleb seksuaalne väärkohtlemine jutuks alles sama päeva õhtul kell 20 ajal ehk rohkem kui 12 tundi hiljem, kui Sofia kirjutas Kaisale sõnumi.

"Muide, kohtasin koduteel sõbrannat, kes viis mu enda juurde, kus sain ennast lõpuks puhtaks pesta ja siis tuli meelde veel üks p****is vaheseik," kirjutas Sofia.

"Ma äkki lähen käin homme arsti juures," lisas neiu.

"See oli see hetk, kus ma sain aru, et midagi hullemalt juhtus, et see ilmselt nüüd hakkab nagu kuidagi avanema," meenutas Kuslapuu.

"Kui Kristel lamas pärast meie vaheseika seal teadvuseta, siis Andres tiris mu voodist sinna diivanile ja suudles mind agressiivselt ja siis ajas oma näpud mulle alt sisse," kirjutas Sofia.

"Ta võis midagi teha, ei usu… Aga peaks kontrollida laskma vist. Enne ei tulnud meelde, sest olin nii suures šokis," lisas Sofia sõnumis.

Kaks ööpäeva pärast sündmusi pöördub Sofia lõpuks EMO-sse ning suunatakse vajalikeks toiminguteks naiste kriisikeskusesse ja psühhoterapeudi juurde. Läbivaatuse käigus avastati tüdruku kehalt kergeid kriime ja sinikaid.

"Sellel hetkel ta oli veel üsna stressreaktsioonis sees, et tal oli hästi kõrge ärevusetase, depressiivsuse sümptomeid oli hästi palju. Ta ei saanud magada sellel ajal ja ta oli hästi kurnatud. Ka oma keha suhtes ta ütles, et tunneb, nagu ta on kuidagi määrdunud ja tal on vastik olla oma kehas," sõnas psühhoterapeut Kristi Esperk.

"Kõigepealt ma lihtsalt nutsin hästi pikalt. Ma tundsin, et mul on valus igalt poolt. Mul oli tunne nagu... Ausalt öeldes mul oli tunne, nagu ma oleks mingisugune asi, mitte inimene ja nagu selline odav asi, nagu odav naine," ütles ohver.

Paralleelselt algab kriminaaluurimine, kus Andresele esitatakse kahtlustus. Nii üllatav, kui see ka pole, aga veel mõni aeg hiljem, 11. veebruaril ehk täpselt kuu aega pärast sünnipäevapidu, meenus Sofiale veel episoode tollest ööst.

"Mul tuli täna öösel lambist suht palju detaile meelde, mis kõik juhtusid kuu aega tagasi, aga ma ei tea, kas need piisavalt olulised, et politseile ka teada anda," kirjutas Sofia Kaisale.

"Üks konkreetne episood, kus Andres hoidis mind seal vannitoas vanni ääre peal kinni ja hammustas mu jalgu," kirjutas Sofia.

"Tegelikult seal ongi väga palju ebaloogilisi järgnemusi selles loos. Järgmine asi, mida ma tegelikult mäletan, ongi see, et ma olen juba allkorrusel vannitoas ja istun vanni ääre peal ja ta hammustab mind jalgadest ning vagiinast ja kõik on nii väljapääsmatu, et ma olen kinni pandud ruumi ja olukorda ning seal vahel ei olnud mingisugust dialoogi. See oli lihtsalt tegu ja järgmine asi, mida ma mäletan, et ma pidin tal suhu võtma. Ma ei mäleta, mis asendis ma olin, aga ma mäletan seda tunnet oma suus ja see on väga-väga rõve," ütles Sofia.

"Vannitoast ta tiris mind välja kättpidi ja aitas mul trepist üles tulla. Ilmselt olin siis nii purjus, et ei olnud võimeline püstises asendis trepist üles liikuma, aga ma mäletan, kuidas ta tegi ukse lahti ja haaras mu käest ning tõmbas mind üles. See ongi nüüd küsimus, kas voodisse või jätkus mingisugune stseen diivanil ja ma tegelikult ei tea, mis kõik veel rohkem juhtus. Või on see kogupilt, sest need on kõige eredamad mälestused sellest, aga tegelikult võis ju siin veel midagi juhtuda, mida ma lihtsalt ei mäleta," meenutas ohver.

"Kui sa tegelikult tead, kuidas see mälu käitub pärast seda, siis tegelikult on see kõik täiesti selgitatav ja normaalne. Sa oled surmahirmus, sul on kõnevõime kadunud selle tõttu, et need neurobioloogilised kaitsereaktsioonid, mis on sisse lülitanud, ei võimalda sul seda teha. Me oleme kõik võib-olla unes mõnikord näinud, et me tahame kuidagi põgeneda ja hääl ei tule välja, aga need on need olukorrad päriselus, kus see tegelikult nii juhtubki," selgitas seksuaalvägivalla keskuse naistearst.

"Tänases õigusruumis on see äärmiselt keeruline küsimus, et peab olema mingisugune mõistlik selgitus, miks need asjad meenuvad ajavahemikus tunduvalt hiljem. Jutt käib ju sellest, et meil on tõendid üks ühele ja jutt on sellest, et meil on vaja ju tõendada tõendi usaldusväärsust. Kui kannatanu ei ole oma ütluses järjepidev, kui ta vahetult peale sündmust on üle kuulatud, pole neid olukordi kirjeldanud selliselt, siis on väga raske hiljem kohtus selgitada, mispärast meenuvad asjad hiljem," lausus endine prokurör Toomas Liiva.

Tartu Ülikooli Kliinikumi naistearst Made Laanpere on Eesti üks kogenumaid seksuaalvägivalla eksperte, kes on puutunud aastate jooksul kokku kümnete samalaadsete lugudega. Just nendeks puhkudeks käivitati 2016. aastal üle-eestiline seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste võrgustik, mis tegutseb neljas Eesti linnas ja pakub ohvritele ööpäevaringset abi, nagu sai Sofia. 

Kõik selle info on tänaseks Sofia rääkinud ka uurijatele ning momendil oodatakse kohtuekspertiiside tulemusi, aga senimaani on kardetavasti asi suurtes piirides sõna sõna vastu, leiab endine tipp-prokurör Toomas Liiva.

"Kui te nüüd küsite, milline selle asja perspektiiv oleks olukorras, kus kannatanu isegi ütleb, et ta ei mäleta, kas ta ütles, et ära tee või andis igatpidi teistmoodi märku, et ei taha seda, siis tänases õigusruumis, mulle tundub, siit kaugelt vaadates, on see perspektiivitu kaasus. Kus on vägivald? Ma ei ole kuulnud sõnagi sellest, kuidas kannatanu tahet murti. Ma räägin kui jurist tänases õigusruumis," lausus Liiva.

"Kui me räägime lihtsalt abikutsumisest või miks sa vastu ei hakanud, aga erialakirjandus ütleb, need vägistamise ohvrid, kes hakkasid vastu, neil on alati palju suuremad vigastused. See on ju sellepärast, eks ju, et tegelikult need [alahoidlikud - toim.] reaktsioonid tekivad selleks, et säilitada elu. See signaal, mis ajule antakse, ongi see, et ära tee seda, siis sa jääd võib-olla ellu. Nii et tuleb nagu aru saada, et neid inimesi, keda niimoodi rünnatakse, põhiline asi, mis neid saadab, on hirm ja ma veel täpsustaksin, sageli on see surmahirm," ütles Laanpere.

"Ma lihtsalt mäletan, et ma olin selles olukorras ja jällegi see mõte, et ma teen ära kõik, mis see olukord kaasa toob, peaasi, et ma siit ühel hetkel lihtsalt ära lähen ja peaasi, et ta ei hakka mind peksma või kägistama või midagi sellist, mis võib surmani viia," ütles Sofia.

Made Laanpere ja Toomas Liiva ei ole konkreetse juhtumi asjaoludega kursis, aga nende sõnul on võimalik teatud juhtudel ka kümneid tunde hiljem tuvastada, milline oli ohvri võimalik joove sündmuste toimepanemise hetkel. Seeläbi on võimalik teoreetiliselt tuvastada, kas ohver oli üldse ründe hetkel võimeline vastu hakkama.

"Selleks on valemid, kuidas seda alkoholi jääkkogusest tagasi arvutatakse. Ka mõne teise uimasti jääkkogusest. Nii on võimalik teada saada, mis võis olla selle olukorra toimepanemise hetkel alkoholikogus. Me kogume kõik need vere- ja uriiniproovid, kui ohver selleks nõusolekul annab ja säilitame need. Kui politseil on huvi selle vastu, siis me anname selle ka üle. Me ise oleme väga huvitatud sellest olnud, et nad seda teeksid, sest me näeme tõepoolest inimesi, kes on täiesti teadvuseta olekus ja on üsna selge, et nad ei saanudki vastu hakata. Nad ei mäletanudki midagi. Aga üldiselt on politsei huvi üsna leige olnud selle toksikoloogia osas," ütles Laanpere.

Mis hetkest läheb kahe ebakaines olekus inimese vahel toimunud väga halb seks üle tõsikindlalt juriidiliselt etteheidetavaks teoks? Oleme "Pealtnägijas" ennegi rääkinud, kuidas seksuaalse väärkohtlemise juhtumid on siiani pahatihti kohtus tõendamata jäänud, sest olukord on sõna sõna vastu, ohvrid andsid ise ebaselgeid signaale või on muul moel rünnatavad. 

"Ma kardan, et öeldakse, et midagi ei juhtunud. Et see on üks järjekordsetest sellistest juhtumitest, mis kukub kuhugi diivani vahele ja inimene peab elama selle ebaõigluse tundega. Ma ei kujuta ette seda tunnet ja nii paljud naised on tundunud seda. Sa pead selle ära kannatama, et see annab selle sõnumi, et ise olid süüdi," sõnas Kuslapuu.

"Pealtnägija" vestles ligi kahe kuu jooksul kõigi loosse puutuvate inimestega, kaaluti poolt- ja vastuargumente ning otsustati lõpuks ikkagi asjaga lagedale tulla, sest Sofia loo tagant koorub süsteemne probleem.

"Kui me vaatame, kui palju raporteeritakse seksuaalvägivalda küsitlusuuringutes ja kui vähe tegelikult satub inimesi politseisse, kui vähe algatatakse menetlusi, rääkimata sellest, kui palju või vähe neid kohtusse jõuab... Hinnanguliselt võib-olla üks-kaks protsenti," lausus Laanpere.

"Olen oma kolmekümne aasta jooksul korduvalt olnud olukorras, kus ma vaatan otsa ohvrile ja olen täiesti kindel, et ta räägib tõtt, aga see ei too kaasa automaatselt süüdimõistvat otsust. Vägistamise koosseisu tõendamisel on teatud kriteeriumid ja need kriteeriumid on suhteliselt ahtakesed. Läbi kolmekümne aasta olen olnud kolm korda – kusjuures iga kord erineval kümnendil – olukorras, kus ma olen viinud kohtusse vägistamise loo, mida minu kolleeg, kelle tööülesanne see tegelikult oli, ära põlgas. Ära põlgas selles mõttes, et ta leidis, et seda ei ole võimalik tõendada kohtus. Õigusmaailmas on natukene olnud mugav jääda selles küsimuses konservatiivseks. Ehk kui ei suuda tõendada, et oli aktiivne vastuhakk, siis järelikult tahtsid, sest sa panid ju lühikese seeliku selga. Kui keegi küsiks, et millal ma "jah" ütlesin, siis see küsimus jääb küsimata tema käest ja see ei ole oluline. Oluline, et me peame ju vägivalda näitama, me peame ära tõestama, et ta sai haiget. Füüsiliselt hoiti kinni, ta ei saanud ära minna. Aga millal ma "jah" ütlesin sellele, mis minuga tehti? Ma olen objekt, mitte subjekt. Subjekt on see inimene, kellel on mingisugune võimalus väljendada oma soove, aga ma ju ei saa, sest minu käest ei küsi keegi seda," lausus Liiva.

Just eelkirjeldatud olukorra tõttu on nii Laanpere kui Liiva praegu töös oleva nõusolekuseaduse tulised pooldajad ja osalesid ka seadust ettevalmistavas töörühmas. Nende sõnul kaitseb hetkel kehtiv karistusseadustik rohkem teo toimepanijaid kui ohvreid. 

"See konkreetne vägistamisloogika tuleb ikkagi ju ajaloost, et ammustel aegadel – ütleme, et sada ja pluss aastat tagasi – oli ju naise keha mehe omand, et kui nüüd seda naist näiteks ka vägistati, siis tehti ju kahju mehe omandile ehk asjale. Tänane õiguslik ruum minu arvates seda loogikat teatud mõttes järgib, et tema käest ju ei küsita, et millal sina tahtsid. Tahtsid seda, mida sinuga hiljem tehti. Me ei küsi kohtus sellist asja, vaid me küsime, et miks sa vastu ei hakanud, eeldades automaatselt, et kui sa vastu ei hakanud, siis järelikult tahtsid," sõnas Liiva.

"See nõusoleku seadus tegelikult annakski selle signaali, et tegelikult sa pead inimese käest küsima, kas ta tahab sinuga seksuaalvahekorras olla. Praegu meil tuleb inimene, kes on elanud üle kohutava trauma ja peab hakkama põhjendama, millal ta "ei" ütles, miks ta "ei" ei öelnud, miks ta teist inimest üles ei äratanud, miks ta seda ei teinud, miks ta vastu ei vaielnud. See ei ole ju loogiline. See seadus pöörab selle teraviku ikkagi ohvrilt sellele toimepanijale ja toimepanija peab nüüd esimest korda elus küsima endalt, kas teine inimene tegelikult ka tahtis seda olukorda. See on inimväärikuse küsimus," lausus Laanpere.

Kõigele vaatamata pole uue seaduse jõustamine kulgenud sugugi libedalt. Kriitikat on teinud nii juristid-advokaadid kui ka rahvaesindajad. Läinud aasta detsembris toimunud eelnõu esimesel lugemisel andis konservatiivne leer uue seaduse ambivalentsuse pihta turmtuld.

"Fakt on see, et see on poliitiliselt motiveeritud eelnõu, mille eesmärk on teisitimõtlejate tasalülitamine!" ütles EKRE liige Mart Helme.

"Te lahendate probleemi, mida on juba lahendatud või te teete mingit radikaalset asja, mis on kättemaksuseadus," sõnas EKRE esimees Martin Helme.

"Kui nüüd ütleme isik, kes tunneb, et on lõvi ja pureb või hammustab naisterahvast kaelast, siis kas tema paneb toime kuriteo või mitte?" lausus poliitik Kalle Grünthal.

"Midagi ei ole teha. Ühiskonna väärtused on täpselt sellised, nagu nad täna on. Riigikogus on need inimesed, keda meie oleme sinna valinud. Kuulsin ka hiljuti, kuidas selle partei liige, kes loodab kevadel võimule pääseda, teatas uhkelt – ta on minu vanuses taat –, et tema teab täpselt, mida naised tahavad. No vot, kui selline ekspertiis nüüd tulevikus hakkab Eesti riiki juhtima, siis palju õnne meile, Eesti!" ütles Liiva.

Keegi ei vaidle vastu headele kavatsustele seksuaalvägivalda vähendada, aga kriitikute sõnul on põhiprobleem, millisel moel nõusolek intiimkontaktiks ikkagi saadakse nii, et hiljem – näiteks kainenedes ja kahetsedes – vaidlust ei tekiks. 

Ehkki seaduse sõnastust täpsustati ja mitmed vastuolud suudeti likvideerida, tajuvad Liiva ja Laanpere, et nõusolekuseaduse vastuvõtmine seisab noateral.

"Me oleme tõsiselt mures, sest me oleme seda tõesti väga oodanud. See annaks ohvritele mingisuguse positiivse signaali, sest tegelikult peab riik arvestama, et kõik need läbikukkunud politseimenetlused, kõik need taasohvristamised, kõik need inimesed, kes on murtud, nad tegelikult Eesti riiki ei usu. See on absoluutselt täiesti otsetee sellele, aga me ometigi tahame ju, et inimesed meie riiki usaldaksid," ütles Laanpere.

"Pealtnägija" pöördus intervjuupalvega ka Andrese poole, aga ta keeldub igasugustest kommentaaridest, viidates pooleliolevale uurimisele ja vahepeal süvenenud vaimse tervise muredele. Kristel enda sõnul Andresega enam ei suhtle. Küsimuse, kas Andres tarvitas kunagi tema suhtes vägivalda, vastab Kristel eitavalt.

"Kui ma temalt 13. või 14. jaanuari õhtul küsisin, kas see vastab tõele, siis ta ütles, et midagi sellist pole juhtunud. Ka mitte konsensuslikku vahekorda," ütles Kristel.

Sofia valmistub praegu keskkooli lõpueksamiteks ning püüab eluga tasapisi edasi liikuda, aga on arvestanud, et see lugu jääb teda saatma kogu ülejäänud elu. 

"Ma arvan, et alles siis, kui ühiskond õpib ära selle, et kunsti kunstnikust ei saa eristada omavahel, siis me oleme kuhugi jõudnud, sest selle kõige all on ikkagi väga tugevalt see foon, et ta tegi midagi valesti, aga samas ta on ju nii geniaalne autor. Ta on nii hea selles, tal on ju nii suur teene kogu Eesti kultuuriruumi ees. Aga mida see teene väärt on? Mida kõik need laulusõnad ja see muusika väärt on, kui selle kõige taustal on ta lihtsalt üks jõhkard, kes tuleb ja vägistab mind minu enda sõbranna sünnipäeval?" ütles Sofia.

Riigikogu võtab küll eelduslikult selle aasta jooksul vastu uue nn nõusolekuseaduse, aga eksperdid on ikkagi kriitilised, sest see ei määratle piisavalt, mida nõusolek tähendab ja kuidas seda anda.