Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Ahmed Rashid: kui Afganistani tõlgid varjupaika ei saa, paljud neist tapetakse
Pakistani ajakirjanik ja kirjanik Ahmed Rashid ütles rahvusringhäälingule antud intervjuus, et lääneriigid peaks nende vägedega koostööd teinud afgaani tõlkidele kiiremas korras varjupaiga andma, sest erinevalt president Karzai kinnitustest on neil paljugi karta. Lääneriikide suurim viga Afganistanis oli tema hinnangul aga selge kava puudumine riigi arendamiseks.
Olete Eestis, et arutleda Lennart Meri konverentsil Afganistani tuleviku üle. Mis juhtub 2014. aastal, kui koalitsiooniväed Afganistanist valdavalt lahkuvad?
Ma ei usu, et keegi suudab seda ennustada. Isegi USA ja NATO ametnikud küsivad sama. Keegi ei tea.
Afganistanis tuleb arvestada kolme ohtliku ja tundliku arenguga.
Esiteks toimuvad järgmise aasta aprillis presidendivalimised. Küsimus on, mis suunas need kulgevad: need on ausad, kas rahva enamus aktsepteerib neid ja milline osa on lääne vägedel nende turvamisel.
Teiseks lääne vägedega lahkumine: kas nad saavad turvaliselt lahkuda läbi Pakistani või peavad nad valima tee läbi Kesk-Aasia, Venemaa ja endiste Nõukogude liiduvabariikide. See on suur küsimus, sest põhjapoolne marsruut on palju kallim ja raskem. Lõunapoolne on aga ohtlikum Talibani rünnakute ohu tõttu.
Kolmas teema on majandus: kümned tuhanded afgaanid kaotavad lääneriikide vägedega seotud töökohad. Paljud noored afgaanid püüavad välismaale pääseda või pageda - mida lääs suudab teha selleks, et põgenikevoogu peatada ja inimesi kohapeal aidata?
Ja muidugi on ka naaberriikide küsimus: kuidas näiteks Pakistan ja Iraan käituvad ning kas riigid, kes on seni Afganistani asjadesse sekkunud, lõpetavad selle? Kas naaberriigid aitavad Talibaniga rahu teha?
Need on kõik vastuseta küsimused.
Lääneriikides kardetakse, et Afganistani valitsusel ei ole piisavalt jõudu oma positsiooni hoidmiseks ning lääne vägede lahkudes tuleb Taliban uuesti võimule. Kas sama kardavad ka Afganistani elanikud?
Osa kindlasti. Mina ei usu, et Taliban suudaks väga kiiresti tagasi võimule tulla. Osa lääneriikide vägedest jääb ju siiski sinna ja Afganistani oma sõjavägi ning politseijõud moodustuvad kokku 350 000 mehest. Osa neist ei ole just eriti professionaalsed, aga nad võitlevad, kui vaja.
Minu jaoks on praegu põhiteema see, et ameeriklased ja NATO peaks Talibaniga peetavatele rahuläbirääkimistele hoogu juurde andma. Talibani mõõdukate liikmete hulgas levib rahumeeleolu, aga neid tõrjutakse liikumise sees tasahilju kõrvale, sest rahuprotsess ei edene ja ameeriklased ei ole Talibani nõudmistele vastu tulnud. Praegu on rahukõnelused täiesti seiskunud.
Kui need kõnelused uuesti käima saaks ja sõjalises tegevuses saavutataks vaherahu, mis lubaks Afganistani sõjaväel tegeleda rohkem rahuvalve ja turvamisega, võib Afganistani armee osutuda tugevaks ja positiivseks jõuks. Oleks väga riskantne, kui see peaks kohe pärast lääneriikide lahkumist asuma täiemõõdulisse sõtta Talibaniga.
Naiste positsioon Afganistanis on aastakümnega paranenud. Kas see võib pärast 2014. aastat muutuda?
Naiste positsioon on Afganistanis ka tulevikus suur ja vaidlusalune teema. Karzai toetajategi hulgas on paremtiiva esindajaid, kes on naiste õiguste lisamise vastu.
Minu hinnangul on kõige suurem muutus toimunud tööhõives. Järjest rohkem afgaani naisi käib tööl - õpetajate, meditsiiniõdede, arstide jne. Mõned neist on ettevõtjad. See protsess on pidurdamatu.
Seoses naiste õigustega on kõigil pooltel vaja hakkama saada tõsiasjaga, et kümned tuhanded afgaani naised on hästi haritud ning nad töötavad korralike professionaalidena. Peale selle - mida ilma nendeta peale hakatakse? Kogu koolisüsteem kukuks kokku, kui naised enam tööl ei käiks. Ma arvan, et Taliban peab selle kõigega lihtsalt harjuma ja seda mõistma.
Ma loodan, et rahuläbirääkimiste käigus pannakse paika mingid kindlad küsimused, milles [Talibani ees] ei taganeta. Üks neist on põhiseadus ja teine naiste õigused. Selles, mis praeguseks on saavutatud, ei tohiks tagasi liikuda.
Mainisite presidendivalimisi. Kas president Hamid Karzai on valmis võimust loobuma isegi siis, kui valimised tema vaatevinklist hästi ei lähe?
Ta on kategooriliselt kinnitanud, et loobub võimust. Ilmselt ta siiski nimetab mõne oma soosiku kandidaadiks ja asub teda nii isikliku kui riigi jõuga toetama. See paraku muidugi ei tee valimistest ausaid, aga nii ta ilmselt teeb ja see külvab muidugi lahkhelisid. Aga eks me näe - kolme kuu pärast peavad kandidaadid üles seatud olema, nii et me teame üsna pea, mida Karzai plaanib.
Kui Eesti pidi otsustama, kas liituda Afganistani missiooniga või mitte, "müüdi" otsus rahvale põhjendusega, et lääneriikide sekkumine Afganistanis parandab ka Euroopa riikide turvalisust. Kas on siis parandanud?
Ei, vastupidi. Euroopa riikides plaanivad rünnakuid äärmuslased, nii al-Qaida kui sellega seotud äärmusrühmituste liikmed. Terroristidest migrandid tegutsevad - vaadakem või äsjaseid sündmusi Londonis, kus kaks moslemiks pöördunud meest tapsid juhusliku sõjaväelase. Just praegu saavad Pakistanis ja Afganistanis väljaõpet või võitlevad sajad Euroopa moslemid ja moslemiks pöördunud eurooplased.
Nii et turvalisuse seisukohalt on Euroopa riikide olukord mitmel moel hullemaks läinud. Praegu ei pea Euroopa riigid rinda pistma keskselt juhitud al-Qaida, vaid paljude erinevate rühmitustega. Ja paljudel juhtudel on neil erinevatel rühmitustel veel omakorda oma rakukesed erinevates Euroopa linnades.
Kas sõda Afganistanis oli siis viga?
Ei, ma ei usu, et see viga oli. Rahvusvahelised väed said seal hästi hakkama ja võitlesid vapralt, aidates riiki arendada. See oli ülesanne, millega keegi teine ei oleks hakkama saanud.
USA ja NATO viga oli selge poliitika puudumine. Kui näiteks kas või kaks aastat tagasi oleks olnud selgem arusaam missiooni lõpetamisest ja rahukõnelustest Talibaniga, olukord oleks praegu palju kindlam ja me ei peaks olema tunnistajateks nendele Talibani rünnakutele, mida me oleme viimastel nädalatel näinud.
Kui oleks olnud selgem arengukava... Jah, ühelt poolt võib Afganistani valitsus olla korrumpeerunud, aga teisalt on ülesehitustöö varjus kulutatud väga kiiresti tohutul hulgal raha ning nii mitmedki ettevõtjad ja muud lepingute osalised on seda korruptsiooni toitnud.
Pakistanis on päris mitu piirkonda, kus Taliban on tugevalt kanda kinnitanud. Kuidas see võimalik on, võttes arvesse, kui võimas on Pakistani sõjavägi?
Kahjuks on nii sõjavägi kui ka sõjaväeluure sel aastate jooksul lihtsal sündida lasknud. Sõjaväel ei ole piisavalt ulatuslikku terrorismivastase võitluse strateegiat. Olemasoleva strateegia kohaselt on osa Talibanist n-ö hea Taliban, sest selle võitlejad ei korralda rünnakuid Pakistani territooriumil või ei ründa Pakistani vägesid. Ma ei usu, et selline jaotus kuigi tulemuslik oleks.
Nii et USA otsus mitte rääkida Pakistanile Osama bin Ladeni tapmisega lõppenud operatsioonist oli õige?
Pakistanis võeti seda muidugi väga hinge, et ameeriklased sisuliselt ütlesid, et nad ei usalda Pakistani luuret.
Muidugi on Pakistani luurest Talibani ridadesse üle joostud ja sõjaväeosasid on rünnatud ilmselgelt Pakistani sõjaväest saadud informatsiooni põhjal. Nii et teema on olemas. Aga teisalt valitseb ameeriklaste ja Pakistani vahel praegu põhjalik usaldamatus. Ja ilma usalduseta ei ole võimalik selles piirkonnas tegutseda.
Sama lugu on Talibani ja teise poole vaheliste rahukõnelustega.
Eestis käib praegu diskussioon selle üle, kas Eesti sõjaväelastega koostööd teinud Afganistani tõlkidele tuleks siin varjupaik anda. Mida teie arvate?
Ma arvan, et lääneriigid peaks nendele tõlkidele kohe varjupaiga andma. Vastasel juhul paljud neist tapetakse. Paljud neist esindavad lisaks väiksemaid rahvusi või on šiiidid, mis on Afganistanis samuti eluohtlik. Taliban teab, kes need inimesed on ja kus nende pered elavad.
Kui keegi tahab jääda - hea küll, aga ka jääjatele tuleks pakkuda mingit paketti, mille abil nad saaksid ettevõtlust alustada või muul moel oma tulevikku rajada.
Mida siis arvata president Karzai väljaütlemisest tema Eesti visiidi ajal - et võõrvägedega koostööd teinud tõlkidel pole midagi karta?
Karzai eksib. Neil on paljugi karta.
Ma ei usu, et keegi suudab seda ennustada. Isegi USA ja NATO ametnikud küsivad sama. Keegi ei tea.
Afganistanis tuleb arvestada kolme ohtliku ja tundliku arenguga.
Esiteks toimuvad järgmise aasta aprillis presidendivalimised. Küsimus on, mis suunas need kulgevad: need on ausad, kas rahva enamus aktsepteerib neid ja milline osa on lääne vägedel nende turvamisel.
Teiseks lääne vägedega lahkumine: kas nad saavad turvaliselt lahkuda läbi Pakistani või peavad nad valima tee läbi Kesk-Aasia, Venemaa ja endiste Nõukogude liiduvabariikide. See on suur küsimus, sest põhjapoolne marsruut on palju kallim ja raskem. Lõunapoolne on aga ohtlikum Talibani rünnakute ohu tõttu.
Kolmas teema on majandus: kümned tuhanded afgaanid kaotavad lääneriikide vägedega seotud töökohad. Paljud noored afgaanid püüavad välismaale pääseda või pageda - mida lääs suudab teha selleks, et põgenikevoogu peatada ja inimesi kohapeal aidata?
Ja muidugi on ka naaberriikide küsimus: kuidas näiteks Pakistan ja Iraan käituvad ning kas riigid, kes on seni Afganistani asjadesse sekkunud, lõpetavad selle? Kas naaberriigid aitavad Talibaniga rahu teha?
Need on kõik vastuseta küsimused.
Lääneriikides kardetakse, et Afganistani valitsusel ei ole piisavalt jõudu oma positsiooni hoidmiseks ning lääne vägede lahkudes tuleb Taliban uuesti võimule. Kas sama kardavad ka Afganistani elanikud?
Osa kindlasti. Mina ei usu, et Taliban suudaks väga kiiresti tagasi võimule tulla. Osa lääneriikide vägedest jääb ju siiski sinna ja Afganistani oma sõjavägi ning politseijõud moodustuvad kokku 350 000 mehest. Osa neist ei ole just eriti professionaalsed, aga nad võitlevad, kui vaja.
Minu jaoks on praegu põhiteema see, et ameeriklased ja NATO peaks Talibaniga peetavatele rahuläbirääkimistele hoogu juurde andma. Talibani mõõdukate liikmete hulgas levib rahumeeleolu, aga neid tõrjutakse liikumise sees tasahilju kõrvale, sest rahuprotsess ei edene ja ameeriklased ei ole Talibani nõudmistele vastu tulnud. Praegu on rahukõnelused täiesti seiskunud.
Kui need kõnelused uuesti käima saaks ja sõjalises tegevuses saavutataks vaherahu, mis lubaks Afganistani sõjaväel tegeleda rohkem rahuvalve ja turvamisega, võib Afganistani armee osutuda tugevaks ja positiivseks jõuks. Oleks väga riskantne, kui see peaks kohe pärast lääneriikide lahkumist asuma täiemõõdulisse sõtta Talibaniga.
Naiste positsioon Afganistanis on aastakümnega paranenud. Kas see võib pärast 2014. aastat muutuda?
Naiste positsioon on Afganistanis ka tulevikus suur ja vaidlusalune teema. Karzai toetajategi hulgas on paremtiiva esindajaid, kes on naiste õiguste lisamise vastu.
Minu hinnangul on kõige suurem muutus toimunud tööhõives. Järjest rohkem afgaani naisi käib tööl - õpetajate, meditsiiniõdede, arstide jne. Mõned neist on ettevõtjad. See protsess on pidurdamatu.
Seoses naiste õigustega on kõigil pooltel vaja hakkama saada tõsiasjaga, et kümned tuhanded afgaani naised on hästi haritud ning nad töötavad korralike professionaalidena. Peale selle - mida ilma nendeta peale hakatakse? Kogu koolisüsteem kukuks kokku, kui naised enam tööl ei käiks. Ma arvan, et Taliban peab selle kõigega lihtsalt harjuma ja seda mõistma.
Ma loodan, et rahuläbirääkimiste käigus pannakse paika mingid kindlad küsimused, milles [Talibani ees] ei taganeta. Üks neist on põhiseadus ja teine naiste õigused. Selles, mis praeguseks on saavutatud, ei tohiks tagasi liikuda.
Mainisite presidendivalimisi. Kas president Hamid Karzai on valmis võimust loobuma isegi siis, kui valimised tema vaatevinklist hästi ei lähe?
Ta on kategooriliselt kinnitanud, et loobub võimust. Ilmselt ta siiski nimetab mõne oma soosiku kandidaadiks ja asub teda nii isikliku kui riigi jõuga toetama. See paraku muidugi ei tee valimistest ausaid, aga nii ta ilmselt teeb ja see külvab muidugi lahkhelisid. Aga eks me näe - kolme kuu pärast peavad kandidaadid üles seatud olema, nii et me teame üsna pea, mida Karzai plaanib.
Kui Eesti pidi otsustama, kas liituda Afganistani missiooniga või mitte, "müüdi" otsus rahvale põhjendusega, et lääneriikide sekkumine Afganistanis parandab ka Euroopa riikide turvalisust. Kas on siis parandanud?
Ei, vastupidi. Euroopa riikides plaanivad rünnakuid äärmuslased, nii al-Qaida kui sellega seotud äärmusrühmituste liikmed. Terroristidest migrandid tegutsevad - vaadakem või äsjaseid sündmusi Londonis, kus kaks moslemiks pöördunud meest tapsid juhusliku sõjaväelase. Just praegu saavad Pakistanis ja Afganistanis väljaõpet või võitlevad sajad Euroopa moslemid ja moslemiks pöördunud eurooplased.
Nii et turvalisuse seisukohalt on Euroopa riikide olukord mitmel moel hullemaks läinud. Praegu ei pea Euroopa riigid rinda pistma keskselt juhitud al-Qaida, vaid paljude erinevate rühmitustega. Ja paljudel juhtudel on neil erinevatel rühmitustel veel omakorda oma rakukesed erinevates Euroopa linnades.
Kas sõda Afganistanis oli siis viga?
Ei, ma ei usu, et see viga oli. Rahvusvahelised väed said seal hästi hakkama ja võitlesid vapralt, aidates riiki arendada. See oli ülesanne, millega keegi teine ei oleks hakkama saanud.
USA ja NATO viga oli selge poliitika puudumine. Kui näiteks kas või kaks aastat tagasi oleks olnud selgem arusaam missiooni lõpetamisest ja rahukõnelustest Talibaniga, olukord oleks praegu palju kindlam ja me ei peaks olema tunnistajateks nendele Talibani rünnakutele, mida me oleme viimastel nädalatel näinud.
Kui oleks olnud selgem arengukava... Jah, ühelt poolt võib Afganistani valitsus olla korrumpeerunud, aga teisalt on ülesehitustöö varjus kulutatud väga kiiresti tohutul hulgal raha ning nii mitmedki ettevõtjad ja muud lepingute osalised on seda korruptsiooni toitnud.
Pakistanis on päris mitu piirkonda, kus Taliban on tugevalt kanda kinnitanud. Kuidas see võimalik on, võttes arvesse, kui võimas on Pakistani sõjavägi?
Kahjuks on nii sõjavägi kui ka sõjaväeluure sel aastate jooksul lihtsal sündida lasknud. Sõjaväel ei ole piisavalt ulatuslikku terrorismivastase võitluse strateegiat. Olemasoleva strateegia kohaselt on osa Talibanist n-ö hea Taliban, sest selle võitlejad ei korralda rünnakuid Pakistani territooriumil või ei ründa Pakistani vägesid. Ma ei usu, et selline jaotus kuigi tulemuslik oleks.
Nii et USA otsus mitte rääkida Pakistanile Osama bin Ladeni tapmisega lõppenud operatsioonist oli õige?
Pakistanis võeti seda muidugi väga hinge, et ameeriklased sisuliselt ütlesid, et nad ei usalda Pakistani luuret.
Muidugi on Pakistani luurest Talibani ridadesse üle joostud ja sõjaväeosasid on rünnatud ilmselgelt Pakistani sõjaväest saadud informatsiooni põhjal. Nii et teema on olemas. Aga teisalt valitseb ameeriklaste ja Pakistani vahel praegu põhjalik usaldamatus. Ja ilma usalduseta ei ole võimalik selles piirkonnas tegutseda.
Sama lugu on Talibani ja teise poole vaheliste rahukõnelustega.
Eestis käib praegu diskussioon selle üle, kas Eesti sõjaväelastega koostööd teinud Afganistani tõlkidele tuleks siin varjupaik anda. Mida teie arvate?
Ma arvan, et lääneriigid peaks nendele tõlkidele kohe varjupaiga andma. Vastasel juhul paljud neist tapetakse. Paljud neist esindavad lisaks väiksemaid rahvusi või on šiiidid, mis on Afganistanis samuti eluohtlik. Taliban teab, kes need inimesed on ja kus nende pered elavad.
Kui keegi tahab jääda - hea küll, aga ka jääjatele tuleks pakkuda mingit paketti, mille abil nad saaksid ettevõtlust alustada või muul moel oma tulevikku rajada.
Mida siis arvata president Karzai väljaütlemisest tema Eesti visiidi ajal - et võõrvägedega koostööd teinud tõlkidel pole midagi karta?
Karzai eksib. Neil on paljugi karta.