Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Kari Tarkiainen: Eesti keskaeg uues valguses
Soome ajalooprofessor Kari Tarkiainen kirjutab ajalookultuuri ajakirjas Tuna ilmunud arvustuses, et rahvusliku vaatenurga hülgamine Eesti keskaega käsitlevas teoses "Eesti ajalugu II" on olnud õige valik. Samas ei ole perspektiivi muutmist sugugi piisavalt põhjendatud. ERRi uudisteportaal avaldab Tarkiaineni arvutuse kokkuleppel Tunaga osaliselt.
Kaua oodatud keskaja-köide sarjas "Eesti ajalugu" on põhjustanud harukordse avaliku "ajaloosõja", kus lisaks retsensioonidele on võinud näha sõnavõtte nii kirjutavas ajakirjanduses, televisioonis kui ka elektroonilises meedias. Toon on vaheldunud mõistvast ja heakskiitvast kuni sügava ja tulise vihani.
Väga harva võib ajakirjanduse veergudel näha nii suuri ja värvikaid ajalooteosest ajendatud pealkirju kui nüüd, selle väitluse puhul. Väljastpoolt tulnud vaatlejale tundub see hämmastav. Milles on siis õieti küsimus?
"Eesti ajalugu II" tegijad on loobunud Eesti ajaloo rahvuslikust tõlgendusest ja pööranud oma pilgud Euroopasse. See suunamuutus oli nähtav juba varem, näiteks 2003. aastal Vikerkaares ilmunud Anti Selarti (teose toimetaja) artiklis "Muistne vabadusvõitlus".
Tegemist on õigupoolest perspektiivi muutmisega, sest faktid on enam-vähem endised. Suunamuutus ja rahvusvaheline lähtekoht on toonud kaasa selle, et tegemist ei ole enam mitte ainult eestlaste, vaid ka Eesti minevikus tegutsenud kõigi inimrühmade ajalooga. Kesksel kohal on maa, mitte enam rahvas. Kas samaaegselt on eestlased kaotanud oma ajaloo?
Muutus on minu arvates põhimõtteliselt õige, kuna ajaloolased on ka Euroopa kesk- ja varauusaja puhul üldisemalt loobunud etnilise identiteedi rõhutamisest, sest allikates see enamasti ei ilmne. Siiski esineb mingil määral ka rahvuslikku arusaama, eelkõige vanemat tüüpi ühiskondade puhul. Selle suuna esindaja on ka sotsioloog Anthony D. Smith, kelle väitel oli etnilisus ühtse identifitseerimisvormina olemas vanadelgi aegadel, mitte küll üldiselt, vaid eelkõige ainult ühiskonna kõrgemates kihtides. Täisverelise rahvustunde teke jäi Prantsuse revolutsiooni järgsesse aega.
Eesti ajaloo senine tõlgendus on olnud suures osas sellise rahvustunde ärkamise tulemus. Siin ei ole midagi kummalist, sest rahvuslik ajalootõlgendus on olnud täiesti tavaline ka mujal maailmas.
***
"Eesti ajalugu II" sissejuhatus on tähelepanuväärne. Vaatenurka on muudetud, kuid seda ei ole korralikult põhjendatud. Historiograafia, mis eesti ajalooteostes on tavaliselt tõeliselt tugevalt esindatud, haarab vaid paari üldistavat lehekülge, milles peatutakse lühidalt ka muistse vabadusvõitluse varasemal käsitlusel. Seevastu keskaja allikate kirjeldus on vägagi põhjalik, kuigi teoses otseselt nende kasutamine ei ilmne, sest tegemist on üldteosega, mis tugineb juba ilmunud uurimustulemuste kompileerimisel, nagu see üldteoste puhul tavaks ongi.
Nimetus "muistne vabadusvõitlus" ei ole minu arvates siiski täiesti õnnestunud, sest vabadussõja all mõistetakse üldiselt sõda, mille tulemuseks on vabadus, mitte vastupidine tulemus. See mõiste on aga otseselt seotud eestlaste isamaalisusega.
Retsenseeritavas "Eesti ajaloo" köites ei ole antud hinnangut selle kohta, mida inimesed kas kaotasid või võitsid 12. ja 13. sajandi sündmuste tagajärjel. Ehk oleks maksnud seda siiski teha, kokku võtta nii plussid kui ka miinused? See on nüüd jäetud lugejale, kes peab ootama "Eesti ajaloo" teostesarja esimese osa ilmumist, milles ilmneks arheoloogide nägemus selle kohta, millise paganliku maa kohalikud inimesed ristisõdijate tulles kaotasid.
Valter Langi, Aivar Kriiska ja Andres Tvauri ning teiste viimaste uurimistulemuste põhjal võib arvata, et see maa ei olnud väga primitiivne. Ribapõldudega külad, muinaslinnused ja arvukad aardeleiud (mis räägivad ehk isegi orjakaubandusest) ning linnade alged tõestavad võrdlemisi kõrget arengutaset, ühiskonna kihistumist ja ka süsteemi ülal pidavat maksustamist. Kui eestlased on nende inimeste pärijad, siis ei ole - nii nagu Aivar Kriiska kirjutab (2004) - vale nimetada ka neid esivanemaid eestlasteks.
On selge, et ajaloouurimus ei tohi sisaldada väärtushinnanguid. Värve võib aga jutustuse puhul siiski sallida, eriti juhul, kui kirjutatakse laiale lugejate ringile. Lisaks on muidugi väga vajalik analüüs. Eesti sündmusi võib vaadelda positiivses valguses, võttes arvesse naisi, orje ja teisigi ühiskonnakihte alla surunud polüteismi kadumise inimväärikust austava, seadustele tugineva kristliku monoteismi teelt. Euroopaliku kultuuristruktuuri toomine Läänemere maadesse oli osa sellest missioonist, mida baltisakslased on alati esile tõstnud oma sangariteona. See oli muidugi osa vältimatust arengust, mida võib pidada edenemiseks. Negatiivse poolena võib esile tuua äärmiselt jäiga seisusliku ühiskonna sisseseadmist. Muidugi kaotas Eesti oma algse süütuse, mis on - vähemalt romantilises meeles, aga ka ilma selleta - omaette väärtus.
Kõige olulisem oli muidugi ristiusu tulek. Rahva usk vahetus, kuigi just selle asetavad teose kirjutajad küsitavaks. Nagu "Eesti ajaloo" II köites väidetakse, ei ole usutav, et sõna jumal oli olemas juba paganlikus kontekstis ja tähendas ühte, ilmselt kristliku varjundiga jumalat. Seda tõendavad paganlike jumalate nimekirjad idameresoome piirkonnast, eriti Agricola jumalaloetelu. Muinassoomlastel ja -eestlastel oli küll oma, ilmselt eri hõimudel veidi erilaadne Pantheon, mis jäi vallutuse tagajärjel kõrvale.
Ka sõna undeutsch kasutamise puhul võib leida küsitavusi. Mõiste undeutsch seostamine ainult isiku õigusliku staatusega tekitab kõhklusi. Võib väita, et see sõna ei olnud Liivimaal negatiivse varjundiga, kui isik esines oma õiges sotsiaalses ja keelelises kontekstis, kuid kui näiteks mõni kingsepp ei tahtnud oma liistude juurde jääda, muutus sõna tähendus halvustavaks.
Nii kummalised on asjad siiski olnud, et kuigi keel oli vanadel aegadel ainult kommunikatsioonivahend, võis see ikka tembeldada või märgistada selle kasutajat küll, kui olukord oli vale või teistlaadne. Vastavast olukorrast on informatsiooni vendide, oboriitide ja preislaste maadelt. Ongi mõistlik, et teoses teisal siiski väidetakse, et "niisiis ei pruukinud keelesuhted sarnase poliitilise ja sotsiaalse arenguga maades olla ühesugused" (lk. 304).
***
Kas "maarahvas" teadis hilisemal ajal midagi oma vabaduse kaotamise kohta? See küsimus ei ole täiesti kõrvaline, kuigi Eesti ajaloo sünnimüüdi otsimine ei olegi tegelikult keskaja uurimine, välja arvatud keskaegse Jüriöö ülestõusu puhul. Kui kirjutajad arvavad, et mälestused vallutusest kadusid juba ühe inimpõlve jooksul, siis võib selle aja pikkuse kohta siiski ka teisiti arvata. Rahva mälu on pikk, sest elanike hulka kuulus ka vanu, põlvkondade piire ületavaid indiviide. Loodusrahvadki mäletavad "iidamast-aadamast" toimunud sündmusi, nii nagu ka oma esivanemaid isegi kümne põlve jooksul.
Eesti ajaloo rahvuslikust tõlgendusest loobumise kõige problemaatilisem tulemus on 1343.-1345. aasta Jüriöö talurahva ülestõusu paarileheküljeline kirjeldus. Ajaloouurimise peamine küsimus "miks?" on siin täiesti kõrvale jäetud ja - mis veel halvem - ignoreeritud allikmaterjali, et jõuda selge lõpptulemuseni. Kuna Jüriöö on väga huvitav sündmus, oleks olnud hea, kui kirjutajad oleksid vähemalt viidanud varasematele seisukohtadele - nii rahvuslikule kui ka marksistlikule seletusele - ja seejärel lükanud need oma argumentide ja nägemusega kõrvale. Sel juhul oleks kas või ühes kohas jäetud osa ajaloopildi kujundamisest ehitustellingute alt nähtavale.
Ma ise arvaksin ülestõusu kohta, et kuna talupojad panid etteotsa kuningad, siis sellega taotleti nii võimu kui ka sõltumatust, kuigi kuningas sõnana ongi ajastu kontekstist sõltuvalt mitmetähenduslik. Ülestõusnud kutsuvad tavaliselt juhtideks teistest seisustest pärit sõjakogemustega mehi, sest neil endil polnud sõjalise juhtimise oskusi. Just sel põhjusel segunevadki suurte kodusõdade puhul tavaliselt seisused.
Kas Jüriöö puhul ei võinud tegemist olla samalaadse talurahva ülestõusuga, nagu näiteks Soome Nuiasõda 1590. aastatel, mille põhjuste hulgas olid koormiste suurendamine, veel alistamata rahva vastupanu ja väline ülesärgitamine? Nuiasõda annaks head võrdlusainet, sest päris tavaline Vana-Liivimaa feodaalsõda ei paista see ülestõus olevat. Selle algamine Taani kuninga territooriumil näitab, et tüli ühiskonna juhtimise üle oli ülestõusu üks eeldusi. Saksa rüütelkonna ja Rootsi rolli võib võrrelda Nuiasõja hertsogi Karliga, kes õhutas oma propagandaga talupoegi ülestõusule. Minu arvates on viga, et kirjutajad pakuvad nähtusest ainult õpikulaadse pildi. Uus käsitus oleks vajanud põhjenduseks korralikku analüüsi.
Tähelepanu väärib, milliseid mälestuspilte varasemast ajast tuleb ette Rootsi võimu jooksul. Aivar Põldvee on Eesti Ajaloomuuseumis peetud väitluses juba märkinud, et Kuramaa kirikuõpetaja ja hilisem superintendent Paul Einhorn kirjutas 1649. aastal, et rahvale (siis lätlastele ja liivlastele) ei peaks õpetama lugemist, sest siis nad saaksid vanadest kroonikatest teada, et on kaotanud vabaduse, ja tõuseksid üles.
Samalaadseid ülestähendusi võib leida tuntud reisimehe Adam Oleariuse raamatust, mille esimene trükk ilmus 1646. aastal. Tema arvates talupojad "mäletasid veel, et nende esivanemad olid isandad omal maal, kuid et sakslased alistasid ja orjastasid nad. Seetõttu nad ei taha purjuspäi talvel linnast saabudes anda sakslastest reisijatele teed ja kasutavad seejuures rumalaid sõnu". Kirjeldus on seetõttu usutav, et siin esitatakse konkreetne olukord, kus reisikirjanik on tunda saanud viha sakslaste vastu. Ei ole põhjust arvata, et Olearius sai oma informatsiooni mingist kroonikast, vaid allikaks on võinud tõepoolest olla regede kokkupõrge kuskil teel Kunda kandis, kustkaudu Olearius reisis Venemaale.
Üsna märkimisväärse jälje on selles küsimuses jätnud ka Edmund Gripenhielm (Figrelius) 1645.-1646. aastal, jutustades, et eestlaste matustel rõõmustati surnud talupoja pärast - nüüd on ta Toonelas ja valitseb seal sakslaste üle. See põhines õpetusel, et paha saab palga ja hea tasutakse pärast surma. See teadmine võib küll olla kirjanduslikku päritolu, sest sama mõte on eestlastega seoses esitatud ka Sebastian Münsteri "Kosmograafias".
Kuigi informatsiooni rahva vihast vabaduse kaotamise pärast on vähe, räägib vastaspoole, saksa aadlike esinemine selgesti sellest, et ristisõjaga oli kaasnenud ka talupoegade orjastamine ja alistamine. Sageli kiitlesid muistse vabadusvõitluse üle saadud võiduga Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonnad. Mitmetes konfliktides Rootsi riigivõimudega rõhutasid nad, et rüütelkonna poolt saadud suured privileegid olid tänuks selle eest, et nende esiisad olid vallutanud ja ristiusustanud selle maa.
***
"Eesti ajalugu II" on mõnes suhtes märkimisväärne teos, kuid niisugune on kogu see sari, kuueköiteline "Eesti ajalugu", mille kaks osa (esiajalugu ja varauusaeg) on veel ilmumata, kuid ilmuvad ilmselt peagi. Sari - eelkõige selle esimesed, juba varem ilmunud osad - jätab võõra silma jaoks küll ehk veidi kuiva mulje oma tihedate neljaveeruliste lehekülgedega, kuid sisu poolest on teosed raskekaalulised. Seda on muidugi märgatud, sest sarja kuues osa "Vabadussõjast taasiseseisvumiseni" sai 2005. aastal parima ajalooteose auhinna ja võimalik, et ka retsenseeritav teos ei jää sellest maha.
Kuidas asetub "Eesti ajalugu" aga rahvusvaheliste koguteoste taustale?
Oma kogemusele tuginedes võrdleksin uut sarja eelkõige Soomes ja Rootsis viimasel ajal ilmunud kodumaa ajaloo üldesitlustega. Need erinevad Eesti mudelist selle poolest, et algatus ja teostus on olnud erakirjastuste käes, kes on küll arvatavasti saanud finantseerimist mitmesugustest fondidest.
Põhjamaade teosed on kõik kõrgetasemelised, kuid nendes ei ole kogu ajaloolaskonna ühispingutuse pitserit nagu "Eesti ajaloo" puhul. Autorite - peamiselt professorite - arv on tunduvalt väiksem ja enamik peatükke on ühe ainukese uurija töö tulemus, või on kogu raamatugi kirjutanud ainult üks teadlane. Põhjamaade üldkäsitlustes ilmneb seetõttu tavaliselt ka autori individuaalsus, subjektiivsus ja stiili elegants. Nendes on püütud ainult osaliselt uuesti üle kirjutada rahva suurt ajalugu, mitte seda ühtlustades, vaid autori omanäolisust säilitades.
Eesti ajaloosari on siis tunduvalt akadeemilisem - uurijate, kel pea kõigil doktorikraad, ühine pingutus. Kas selles osalemine on olnud omalaadne autoriteedi küsimus? Mitme autori poolt kirjutatud peatükid on tekkinud teatavate kompromisside tulemusel ja nende puhul ei jää individuaalsele stiilile ruumi. Ilmselt on ka keeleline toimetamine ühtlustanud sõnakasutust ja muutnud selle triviaalsemaks.
Kuigi üldhinnangut kogu sarja kohta ei saa veel anda, sest kõik osad pole veel ilmunud, võib seni ilmunu põhjal väita, et sarja tase on väga kõrge ja ilmselt peab see ka ajale hästi vastu.
"Eesti ajalugu II" teene on see, et selles püüeldakse kõige suurema aktuaalsuse poole. See on ilmselt ka kogu sarjas kõige põhjalikumalt toimetatud köide. Bibliograafias on valdav osa kasutatud kirjandusest uus, enamasti ilmunud 1990. ja 2000. aastatel. Sinna on mahtunud ainult mõni üksik klassikaline teos ja mõni vanem allikapublikatsioon, kuid muidu on pürgimus värskuse poole ilmne.
Samal ajal jätab valik väga rahvusvahelise mulje, sest loetelus domineerivad inglis- ja saksa- ning poolakeelsed teosed. See on teatud määral siiski petlik, sest rahvusvahelisus tähendab siin õieti eelkõige saksa kultuuriruumi, seevastu prantsuskeelset ega ka Skandinaavia keeltes ilmunud kirjandust nimekirjast ei leia. Omakeelne keskaja uurimus jätab selle kõrval suhteliselt õhukese mulje, koosnedes peaasjalikult väiksematest eri ajakirjades ilmunud artiklitest.
Teoses on oluline tähtsus illustratsioonidel. Kuigi illustratsioonid on enamasti mõõtmetelt väikesed, on need kvaliteedilt suurepärased ja osa neist on avaldatud esmakordselt. Kaasaegsed joonistatud kaardid on oma värviskaala poolest oivalised ja näitavad seda, kuivõrd eripalgelisi nähtusi on võimalik visuaalselt elavamaks muuta. Teose vorm väärib siiski ainult kiitust, muidugi sellele antud raamides, ja retsensent võib vaid soovida, et raamat leviks hästi. Lootust sellele annab ka raamatu ümber tekkinud üllatavalt intensiivne väitlus.
Lõpuks, Eesti ajaloo varasem arusaam muistsest vabadusvõitlusest on olnud osa eestlaste isamaalisusest. Sel on olnud väärikas roll nii 1918.-1920. aastate Vabadussõjas kui ka Eesti taasiseseisvumisele viinud liikumises 1980. aastate lõpust alates, kusjuures viimase üheks katalüsaatoriks olid professor Sulev Vahtre loengud Eesti keskajast noortele ajalooüliõpilastele. Võib öelda, et osaliselt nendest sai alguse laulev revolutsioon.
Võime küsida, kas ajaloo ümberhindaja, professor Anti Selarti koolkonnast kasvab välja samalaadne innustus euroopluse suhtes, mis on samuti ilmselt vajalik. Kui on nii, siis on riigis kõik üsna hästi.
Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Autorid: Tiina Kala, Linda Kaljundi, Juhan Kreem, Ivar Leimus, Kersti Markus, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo, Erki Russow, Anti Selart, Marek Tamm, Heiki Valk. Koostanud ja toimetanud Anti Selart. Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut. Tartu, 2012. 456 lk.
Väga harva võib ajakirjanduse veergudel näha nii suuri ja värvikaid ajalooteosest ajendatud pealkirju kui nüüd, selle väitluse puhul. Väljastpoolt tulnud vaatlejale tundub see hämmastav. Milles on siis õieti küsimus?
"Eesti ajalugu II" tegijad on loobunud Eesti ajaloo rahvuslikust tõlgendusest ja pööranud oma pilgud Euroopasse. See suunamuutus oli nähtav juba varem, näiteks 2003. aastal Vikerkaares ilmunud Anti Selarti (teose toimetaja) artiklis "Muistne vabadusvõitlus".
Tegemist on õigupoolest perspektiivi muutmisega, sest faktid on enam-vähem endised. Suunamuutus ja rahvusvaheline lähtekoht on toonud kaasa selle, et tegemist ei ole enam mitte ainult eestlaste, vaid ka Eesti minevikus tegutsenud kõigi inimrühmade ajalooga. Kesksel kohal on maa, mitte enam rahvas. Kas samaaegselt on eestlased kaotanud oma ajaloo?
Muutus on minu arvates põhimõtteliselt õige, kuna ajaloolased on ka Euroopa kesk- ja varauusaja puhul üldisemalt loobunud etnilise identiteedi rõhutamisest, sest allikates see enamasti ei ilmne. Siiski esineb mingil määral ka rahvuslikku arusaama, eelkõige vanemat tüüpi ühiskondade puhul. Selle suuna esindaja on ka sotsioloog Anthony D. Smith, kelle väitel oli etnilisus ühtse identifitseerimisvormina olemas vanadelgi aegadel, mitte küll üldiselt, vaid eelkõige ainult ühiskonna kõrgemates kihtides. Täisverelise rahvustunde teke jäi Prantsuse revolutsiooni järgsesse aega.
Eesti ajaloo senine tõlgendus on olnud suures osas sellise rahvustunde ärkamise tulemus. Siin ei ole midagi kummalist, sest rahvuslik ajalootõlgendus on olnud täiesti tavaline ka mujal maailmas.
***
"Eesti ajalugu II" sissejuhatus on tähelepanuväärne. Vaatenurka on muudetud, kuid seda ei ole korralikult põhjendatud. Historiograafia, mis eesti ajalooteostes on tavaliselt tõeliselt tugevalt esindatud, haarab vaid paari üldistavat lehekülge, milles peatutakse lühidalt ka muistse vabadusvõitluse varasemal käsitlusel. Seevastu keskaja allikate kirjeldus on vägagi põhjalik, kuigi teoses otseselt nende kasutamine ei ilmne, sest tegemist on üldteosega, mis tugineb juba ilmunud uurimustulemuste kompileerimisel, nagu see üldteoste puhul tavaks ongi.
Nimetus "muistne vabadusvõitlus" ei ole minu arvates siiski täiesti õnnestunud, sest vabadussõja all mõistetakse üldiselt sõda, mille tulemuseks on vabadus, mitte vastupidine tulemus. See mõiste on aga otseselt seotud eestlaste isamaalisusega.
Retsenseeritavas "Eesti ajaloo" köites ei ole antud hinnangut selle kohta, mida inimesed kas kaotasid või võitsid 12. ja 13. sajandi sündmuste tagajärjel. Ehk oleks maksnud seda siiski teha, kokku võtta nii plussid kui ka miinused? See on nüüd jäetud lugejale, kes peab ootama "Eesti ajaloo" teostesarja esimese osa ilmumist, milles ilmneks arheoloogide nägemus selle kohta, millise paganliku maa kohalikud inimesed ristisõdijate tulles kaotasid.
Valter Langi, Aivar Kriiska ja Andres Tvauri ning teiste viimaste uurimistulemuste põhjal võib arvata, et see maa ei olnud väga primitiivne. Ribapõldudega külad, muinaslinnused ja arvukad aardeleiud (mis räägivad ehk isegi orjakaubandusest) ning linnade alged tõestavad võrdlemisi kõrget arengutaset, ühiskonna kihistumist ja ka süsteemi ülal pidavat maksustamist. Kui eestlased on nende inimeste pärijad, siis ei ole - nii nagu Aivar Kriiska kirjutab (2004) - vale nimetada ka neid esivanemaid eestlasteks.
On selge, et ajaloouurimus ei tohi sisaldada väärtushinnanguid. Värve võib aga jutustuse puhul siiski sallida, eriti juhul, kui kirjutatakse laiale lugejate ringile. Lisaks on muidugi väga vajalik analüüs. Eesti sündmusi võib vaadelda positiivses valguses, võttes arvesse naisi, orje ja teisigi ühiskonnakihte alla surunud polüteismi kadumise inimväärikust austava, seadustele tugineva kristliku monoteismi teelt. Euroopaliku kultuuristruktuuri toomine Läänemere maadesse oli osa sellest missioonist, mida baltisakslased on alati esile tõstnud oma sangariteona. See oli muidugi osa vältimatust arengust, mida võib pidada edenemiseks. Negatiivse poolena võib esile tuua äärmiselt jäiga seisusliku ühiskonna sisseseadmist. Muidugi kaotas Eesti oma algse süütuse, mis on - vähemalt romantilises meeles, aga ka ilma selleta - omaette väärtus.
Kõige olulisem oli muidugi ristiusu tulek. Rahva usk vahetus, kuigi just selle asetavad teose kirjutajad küsitavaks. Nagu "Eesti ajaloo" II köites väidetakse, ei ole usutav, et sõna jumal oli olemas juba paganlikus kontekstis ja tähendas ühte, ilmselt kristliku varjundiga jumalat. Seda tõendavad paganlike jumalate nimekirjad idameresoome piirkonnast, eriti Agricola jumalaloetelu. Muinassoomlastel ja -eestlastel oli küll oma, ilmselt eri hõimudel veidi erilaadne Pantheon, mis jäi vallutuse tagajärjel kõrvale.
Ka sõna undeutsch kasutamise puhul võib leida küsitavusi. Mõiste undeutsch seostamine ainult isiku õigusliku staatusega tekitab kõhklusi. Võib väita, et see sõna ei olnud Liivimaal negatiivse varjundiga, kui isik esines oma õiges sotsiaalses ja keelelises kontekstis, kuid kui näiteks mõni kingsepp ei tahtnud oma liistude juurde jääda, muutus sõna tähendus halvustavaks.
Nii kummalised on asjad siiski olnud, et kuigi keel oli vanadel aegadel ainult kommunikatsioonivahend, võis see ikka tembeldada või märgistada selle kasutajat küll, kui olukord oli vale või teistlaadne. Vastavast olukorrast on informatsiooni vendide, oboriitide ja preislaste maadelt. Ongi mõistlik, et teoses teisal siiski väidetakse, et "niisiis ei pruukinud keelesuhted sarnase poliitilise ja sotsiaalse arenguga maades olla ühesugused" (lk. 304).
***
Kas "maarahvas" teadis hilisemal ajal midagi oma vabaduse kaotamise kohta? See küsimus ei ole täiesti kõrvaline, kuigi Eesti ajaloo sünnimüüdi otsimine ei olegi tegelikult keskaja uurimine, välja arvatud keskaegse Jüriöö ülestõusu puhul. Kui kirjutajad arvavad, et mälestused vallutusest kadusid juba ühe inimpõlve jooksul, siis võib selle aja pikkuse kohta siiski ka teisiti arvata. Rahva mälu on pikk, sest elanike hulka kuulus ka vanu, põlvkondade piire ületavaid indiviide. Loodusrahvadki mäletavad "iidamast-aadamast" toimunud sündmusi, nii nagu ka oma esivanemaid isegi kümne põlve jooksul.
Eesti ajaloo rahvuslikust tõlgendusest loobumise kõige problemaatilisem tulemus on 1343.-1345. aasta Jüriöö talurahva ülestõusu paarileheküljeline kirjeldus. Ajaloouurimise peamine küsimus "miks?" on siin täiesti kõrvale jäetud ja - mis veel halvem - ignoreeritud allikmaterjali, et jõuda selge lõpptulemuseni. Kuna Jüriöö on väga huvitav sündmus, oleks olnud hea, kui kirjutajad oleksid vähemalt viidanud varasematele seisukohtadele - nii rahvuslikule kui ka marksistlikule seletusele - ja seejärel lükanud need oma argumentide ja nägemusega kõrvale. Sel juhul oleks kas või ühes kohas jäetud osa ajaloopildi kujundamisest ehitustellingute alt nähtavale.
Ma ise arvaksin ülestõusu kohta, et kuna talupojad panid etteotsa kuningad, siis sellega taotleti nii võimu kui ka sõltumatust, kuigi kuningas sõnana ongi ajastu kontekstist sõltuvalt mitmetähenduslik. Ülestõusnud kutsuvad tavaliselt juhtideks teistest seisustest pärit sõjakogemustega mehi, sest neil endil polnud sõjalise juhtimise oskusi. Just sel põhjusel segunevadki suurte kodusõdade puhul tavaliselt seisused.
Kas Jüriöö puhul ei võinud tegemist olla samalaadse talurahva ülestõusuga, nagu näiteks Soome Nuiasõda 1590. aastatel, mille põhjuste hulgas olid koormiste suurendamine, veel alistamata rahva vastupanu ja väline ülesärgitamine? Nuiasõda annaks head võrdlusainet, sest päris tavaline Vana-Liivimaa feodaalsõda ei paista see ülestõus olevat. Selle algamine Taani kuninga territooriumil näitab, et tüli ühiskonna juhtimise üle oli ülestõusu üks eeldusi. Saksa rüütelkonna ja Rootsi rolli võib võrrelda Nuiasõja hertsogi Karliga, kes õhutas oma propagandaga talupoegi ülestõusule. Minu arvates on viga, et kirjutajad pakuvad nähtusest ainult õpikulaadse pildi. Uus käsitus oleks vajanud põhjenduseks korralikku analüüsi.
Tähelepanu väärib, milliseid mälestuspilte varasemast ajast tuleb ette Rootsi võimu jooksul. Aivar Põldvee on Eesti Ajaloomuuseumis peetud väitluses juba märkinud, et Kuramaa kirikuõpetaja ja hilisem superintendent Paul Einhorn kirjutas 1649. aastal, et rahvale (siis lätlastele ja liivlastele) ei peaks õpetama lugemist, sest siis nad saaksid vanadest kroonikatest teada, et on kaotanud vabaduse, ja tõuseksid üles.
Samalaadseid ülestähendusi võib leida tuntud reisimehe Adam Oleariuse raamatust, mille esimene trükk ilmus 1646. aastal. Tema arvates talupojad "mäletasid veel, et nende esivanemad olid isandad omal maal, kuid et sakslased alistasid ja orjastasid nad. Seetõttu nad ei taha purjuspäi talvel linnast saabudes anda sakslastest reisijatele teed ja kasutavad seejuures rumalaid sõnu". Kirjeldus on seetõttu usutav, et siin esitatakse konkreetne olukord, kus reisikirjanik on tunda saanud viha sakslaste vastu. Ei ole põhjust arvata, et Olearius sai oma informatsiooni mingist kroonikast, vaid allikaks on võinud tõepoolest olla regede kokkupõrge kuskil teel Kunda kandis, kustkaudu Olearius reisis Venemaale.
Üsna märkimisväärse jälje on selles küsimuses jätnud ka Edmund Gripenhielm (Figrelius) 1645.-1646. aastal, jutustades, et eestlaste matustel rõõmustati surnud talupoja pärast - nüüd on ta Toonelas ja valitseb seal sakslaste üle. See põhines õpetusel, et paha saab palga ja hea tasutakse pärast surma. See teadmine võib küll olla kirjanduslikku päritolu, sest sama mõte on eestlastega seoses esitatud ka Sebastian Münsteri "Kosmograafias".
Kuigi informatsiooni rahva vihast vabaduse kaotamise pärast on vähe, räägib vastaspoole, saksa aadlike esinemine selgesti sellest, et ristisõjaga oli kaasnenud ka talupoegade orjastamine ja alistamine. Sageli kiitlesid muistse vabadusvõitluse üle saadud võiduga Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonnad. Mitmetes konfliktides Rootsi riigivõimudega rõhutasid nad, et rüütelkonna poolt saadud suured privileegid olid tänuks selle eest, et nende esiisad olid vallutanud ja ristiusustanud selle maa.
***
"Eesti ajalugu II" on mõnes suhtes märkimisväärne teos, kuid niisugune on kogu see sari, kuueköiteline "Eesti ajalugu", mille kaks osa (esiajalugu ja varauusaeg) on veel ilmumata, kuid ilmuvad ilmselt peagi. Sari - eelkõige selle esimesed, juba varem ilmunud osad - jätab võõra silma jaoks küll ehk veidi kuiva mulje oma tihedate neljaveeruliste lehekülgedega, kuid sisu poolest on teosed raskekaalulised. Seda on muidugi märgatud, sest sarja kuues osa "Vabadussõjast taasiseseisvumiseni" sai 2005. aastal parima ajalooteose auhinna ja võimalik, et ka retsenseeritav teos ei jää sellest maha.
Kuidas asetub "Eesti ajalugu" aga rahvusvaheliste koguteoste taustale?
Oma kogemusele tuginedes võrdleksin uut sarja eelkõige Soomes ja Rootsis viimasel ajal ilmunud kodumaa ajaloo üldesitlustega. Need erinevad Eesti mudelist selle poolest, et algatus ja teostus on olnud erakirjastuste käes, kes on küll arvatavasti saanud finantseerimist mitmesugustest fondidest.
Põhjamaade teosed on kõik kõrgetasemelised, kuid nendes ei ole kogu ajaloolaskonna ühispingutuse pitserit nagu "Eesti ajaloo" puhul. Autorite - peamiselt professorite - arv on tunduvalt väiksem ja enamik peatükke on ühe ainukese uurija töö tulemus, või on kogu raamatugi kirjutanud ainult üks teadlane. Põhjamaade üldkäsitlustes ilmneb seetõttu tavaliselt ka autori individuaalsus, subjektiivsus ja stiili elegants. Nendes on püütud ainult osaliselt uuesti üle kirjutada rahva suurt ajalugu, mitte seda ühtlustades, vaid autori omanäolisust säilitades.
Eesti ajaloosari on siis tunduvalt akadeemilisem - uurijate, kel pea kõigil doktorikraad, ühine pingutus. Kas selles osalemine on olnud omalaadne autoriteedi küsimus? Mitme autori poolt kirjutatud peatükid on tekkinud teatavate kompromisside tulemusel ja nende puhul ei jää individuaalsele stiilile ruumi. Ilmselt on ka keeleline toimetamine ühtlustanud sõnakasutust ja muutnud selle triviaalsemaks.
Kuigi üldhinnangut kogu sarja kohta ei saa veel anda, sest kõik osad pole veel ilmunud, võib seni ilmunu põhjal väita, et sarja tase on väga kõrge ja ilmselt peab see ka ajale hästi vastu.
"Eesti ajalugu II" teene on see, et selles püüeldakse kõige suurema aktuaalsuse poole. See on ilmselt ka kogu sarjas kõige põhjalikumalt toimetatud köide. Bibliograafias on valdav osa kasutatud kirjandusest uus, enamasti ilmunud 1990. ja 2000. aastatel. Sinna on mahtunud ainult mõni üksik klassikaline teos ja mõni vanem allikapublikatsioon, kuid muidu on pürgimus värskuse poole ilmne.
Samal ajal jätab valik väga rahvusvahelise mulje, sest loetelus domineerivad inglis- ja saksa- ning poolakeelsed teosed. See on teatud määral siiski petlik, sest rahvusvahelisus tähendab siin õieti eelkõige saksa kultuuriruumi, seevastu prantsuskeelset ega ka Skandinaavia keeltes ilmunud kirjandust nimekirjast ei leia. Omakeelne keskaja uurimus jätab selle kõrval suhteliselt õhukese mulje, koosnedes peaasjalikult väiksematest eri ajakirjades ilmunud artiklitest.
Teoses on oluline tähtsus illustratsioonidel. Kuigi illustratsioonid on enamasti mõõtmetelt väikesed, on need kvaliteedilt suurepärased ja osa neist on avaldatud esmakordselt. Kaasaegsed joonistatud kaardid on oma värviskaala poolest oivalised ja näitavad seda, kuivõrd eripalgelisi nähtusi on võimalik visuaalselt elavamaks muuta. Teose vorm väärib siiski ainult kiitust, muidugi sellele antud raamides, ja retsensent võib vaid soovida, et raamat leviks hästi. Lootust sellele annab ka raamatu ümber tekkinud üllatavalt intensiivne väitlus.
Lõpuks, Eesti ajaloo varasem arusaam muistsest vabadusvõitlusest on olnud osa eestlaste isamaalisusest. Sel on olnud väärikas roll nii 1918.-1920. aastate Vabadussõjas kui ka Eesti taasiseseisvumisele viinud liikumises 1980. aastate lõpust alates, kusjuures viimase üheks katalüsaatoriks olid professor Sulev Vahtre loengud Eesti keskajast noortele ajalooüliõpilastele. Võib öelda, et osaliselt nendest sai alguse laulev revolutsioon.
Võime küsida, kas ajaloo ümberhindaja, professor Anti Selarti koolkonnast kasvab välja samalaadne innustus euroopluse suhtes, mis on samuti ilmselt vajalik. Kui on nii, siis on riigis kõik üsna hästi.
Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Autorid: Tiina Kala, Linda Kaljundi, Juhan Kreem, Ivar Leimus, Kersti Markus, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo, Erki Russow, Anti Selart, Marek Tamm, Heiki Valk. Koostanud ja toimetanud Anti Selart. Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut. Tartu, 2012. 456 lk.
Toimetaja: Rain Kooli