Eks see natukene murelikuks teeb, kui väljamõeldud müütide pinnalt kõik äkki ärrituvad ja hakkavad avaldusi tegema.

See kõige esimene asi, mille ma pean ära õiendama, on, et kultuuriministeerium ei ole teinud mitte kunagi mitte mingisugust ettepanekut raamatute käibemaksumäära muutmiseks. Nii et see kuulujutt, mis linna vahele liikuma lasti (et kohe-kohe kultuuriministeeriumis valmib eelnõu ja käibemaksumäär raamatutele muutub), on pahatahtlik väljamõeldis.

Täismahus intervjuud Rein Langiga võib vaadata siit. Tekst jätkub allpool.


Kas eelmisel sügisel siiski seda teemat ei arutatud nende seinte [kultuuriministeeriumi -toim] vahel?

Arutada võib igasuguseid asju. Me oleme analüüsinud seda, kas madalam käibemaksumäär [trükitoodete käibemaks on üldise 20 asemel üheksa protsenti -toim] on tõesti rahvusliku kirjasõna toetamise meede. Me võime täna täiesti kindlalt öelda, et sellest üksi nüüd küll ei piisa, ehkki meile on üritatud väga palju seletada, et raamatutel on madalama käibemaksumäära näol tohutu maksupoliitiline eelis. Aga see ei ole piisav!

Nii et te ütlete praegu kõva häälega välja, et te ei ole seda eelist kaotamas?

Me ei ole seda eelist kaotamas. Meil ei ole mingit sellist kavatsust ja sellist eelnõud ei ole ega tule. Kui see eelnõu peaks näiteks rahandusministeeriumist tulema, siis me suhtume ka sellesse negatiivselt.

Nii et ma ei saa päris hästi aru, mis Hans H. Luige peas mõlkus, kui ta selle legendi käima lasi. Nimetame seda siis Eesti tüüpi poliitiliseks võitluseks.

Aga see on küll tõsi, et sõnakunsti riikliku toetamise mehhanismid peavad olema väga otstarbekohased. Raha ei saa loopida vasakule ja paremale sinna, kuhu teda tarvis ei ole.

Kuhu seda praegu loobitakse, kus seda tarvis ei ole?

Kohti, kus võiks mõelda riigi poolt toetuste vähendamisele, on küll ja küll, aga jätame selle teema siin kõrvale.

Mõned näited võiks tuua!

Ma ei taha teiste haldusalast nii väga tuua...

Kuid sõnakunsti küsimus on väga terav, sest kui ei ole rahvuskeelset sõnakunsti, ei ole ka teisi kunstiliike - rahvuskeelset teatrit ja nii edasi, kinost rääkimata.

See, et nii väiksel turul sõnakunst turumajanduslike meetoditega ellu ei jää, on ka ammu selge. See on objektiivne paratamatus. Nii et kuskil peab siis olema riigi tugi, mis peab kanaliseeruma eelkõige loojatele. Kui ei ole loojat, kes mingeid tekste kirjutab, ei ole ka midagi jagada. Ei raamatukogus laenutamiseks, kaupluses jagamiseks ega üldse midagi. See on peamine küsimus.

Ja nüüd vaatame, mis maailmas toimub. Maailmas toimub tehnoloogiline areng ja sellele kätt ette ei pane, ükskõik kui palju mõni Eesti poliitik või äritegelane seda ei tahaks. Sellest lähtuvalt peab ka riigivõim tegutsema. See, et kirjanduse tekstid ja tekstide tarvitamine kandub üha rohkem virtuaalsesse küberruumi, on iseenesest paratamatus.

Nii et meil on tegelikult valik - kas me vaatame seda kõike niisama pealt või me üritame ka enda sõnakunsti toetusmehhanisme sellele uuele tehnoloogiale kuidagimoodi kohandada.

Kas ma saan teie ideest õigesti aru: riik hakkab toetama kirjanikke, ostma neilt autoriõigusi, jagama seda materjali tasuta mõnes serveris, kuhu inimesed erinevate vidinatega ligi saavad ja mingil hetkel muutub ka otstarbetuks raamatukogude riiklik toetamine?

Raamatukogudega on lugu natuke keerulisem. See, mida ma tõepoolest ütlesin [8. jaanuaril Postimehel antud intervjuus -toim], et paberist raamatute ostmine raamatukogudesse riigi poolt kaugemas perspektiivis ilmselt kaob. Mis see perspektiiv on, seda näitab tegelikult tehnoloogia areng. Kindlasti ei toimu see aastal 2014, nagu keegi on üritanud seda serveerida, või - veel hullem - täna õhtul kell pool kuus.

Ma kujutan ette küll, et maailm on sinnapoole liikumas, et tekstid, mis täna juba luuakse, hakkavad paikneva kuskil pilvetehnoloogias ja need on allalaaditavad suvalisel hetkel mingisuguste tehnoloogiliste vahenditega. Mida mugavamaks need tehnoloogilised vahendid muutuvad, mida raamatusarnasemaks muutuvad ka lugerid, seda rohkem hakkavad inimesed neid kasutama.

Raamatukogude puhul peame me ühte asja silmas pidama - need on kohaliku omavalitsuse asutused ja kohalik omavalitsus ei saa nendesse asutustesse suhtuda selliselt, et las riik maksab nende kulud kinni. See on omavalitsuste ülesanne.

Kahetsusväärselt on mitmes omavalitsuses nii juhtunud, et headel aegadel, kui riik lõi nii-öelda toetusfondi rahvaraamatukogudele, siis seda toetusfondi hakati võtma kui kohustust rahvaraamatukogudesse raamatuid osta. See ei ole nii!

Raamatukogutöötajad peaks oma pahameele suunama ikkagi omavalitsuse poole, kui see ei ole raha eraldanud, mitte riigi poole.

Seesama kirjastuste, kirjanike, emakeeleõpetajate ja raamatukoguhoidjate avaldus siiski deklareerib, viidates UNESCO rahvaraamatukogude manifestile, et ka riigi ülesanne on rahvaraamatukogusid toetada.

Aga see ongi praegu nii! Näiteks riik peab ülal raamatukogude infosüsteemi - on selle välja töötanud, peab seda ega kavatse sellest kohustusest mitte kuhugi taganeda. Riik näiteks juhendab metoodiliselt rahvaraamatukogude bibliograafilist tegevust ja jääb juhendama. Kindlasti riigi panus sellesse säilib.

See ei tähenda, et me igasse konkreetsesse rahvaraamatukokku, mida on Eestis täna üle viiesaja, hakkame ostma raamatuid. Me peaksime teadma, mida kohalik elanikkond lugeda tahab... see ei ole mõeldav. Pealegi on see vastuolus Euroopa Liidu subsidiaarsusprintsiibiga, mille kohaselt otsused langetatakse ikkagi võimalikult lähedal inimestele.

Seega betooni, puitu, paberisse, inimestesse ja ka paberraamatutesse peaks investeerima kohalik omavalitsus?

No kindlasti! Need on ju kohaliku omavalitsuse asutused ja me ju ei kujuta ette, et riik hakkaks vastutama kõigi kohalike omavalitsuste kulutuste eest. Ja see on prioriteetide seadmise küsimus - kui kohalikud omavalitsused räägivad, et neil ei ole raha raamatukogusid ülal pidada, siis tuleb vaadata, missuguseid kulutusi siis tehakse. Raamatute ostmise kulu ühes omavalitsuse eelarves ei ole väga suur.

Need inimesed, kes tahavad raamatukoguteenust saada ja lugeda, peavad oma pilgud pöörama ikkagi eelkõige kohalike omavalitsuste poole. Valimised on tulemas - tuleb valida kohalikesse omavalitsustesse inimesed, kes ka raamatukogusid toetavad.

Nii et Rein Lang ei ole seisukohal, et raamatukogud on sotsiaalne päevakeskus, kus vanurid käivad üksindust leevendamas ja kust nürid maainimesed laenavad ajaviitekirjandust?

Eks mulle on inkrimineeritud veel huvitavamaid seisukohti, ma olen nendega üsna harjunud tegelikult.

Raamatukogude funktsioon tehnoloogia arenedes loomulikult igal juhul muutub ja see ongi juba muutunud võrreldes sellega, mis ta oli 30-40 aastat tagasi. Selles mõttes oleks muidugi mõistlik, et mingid visionäärid teeksid vabariigi valitsusele ühe raporti, kas kehtiv rahvaraamatukogude seadus on tänast ühiskonda silmas pidades relevantne. Ja seda me ka kindlasti teeme.

Ma arvan, et sealt tuleb välja, et rahvaraamatukogu funktsioon on muutunud. Kindlasti mitte selliseks, nagu lugupeetud toimetaja just ütles, aga see on muutunud. Ja arvata, et see on lihtsalt koht, kus inimesed käivad perioodiliselt mõnd raamatut riiulist võtmas või raamatukoguhoidja käest küsimas... see ei ole enam nii. Need on paljus võtnud sotsiaalse iseloomuga võrgustiku iseloomu.

Kas kultuuriministeerium lähtub sellest, et sotsiaalministeerium tegelegu siis raamatukogudega?

Ei, me ei ole niimoodi kunagi kuskil väitnud. Meie huvi on kindlasti see, et raamatukogud säiliksid, sest ega kõik maailmas välja antud raamatud jõua kunagi digitaalsel kujul sinna pilve. Paberist raamat kui niisugune kindlasti jääb, aga kui me räägime kogude uuendamisest ja raamatute juurdesoetamisest olemasolevatesse raamatukogudesse, siis ma olen küll üsna veendunud, et see on kohaliku omavalitsuse ülesanne, kes on raamatukogude pidaja.

Meie saame kaasa aidata teiste meetoditega: rahastada infosüsteeme, X-teed, mis täna on kõikides raamatukogudes olemas; seda, et raamatukogude kaudu pääseb ligi ka riigi ja kohalike omavalitsuste institutsioonidele läbi võrgu - seda kõike me teeme.

Hea küll, ühel hetkel sünnib selline süsteem, et Eesti riik hakkab kirjanikelt ostma autoriõigusi, et nende teoseid saaks rahvale jagada. "Kunst kuulub rahvale!" - seda loosungit me oleme ajaloos juba kuulnud. Kuidas see läheb kokku teie erakonna [Reformierakond -toim] liberaalse ja turumajandusse uskuva majanduspoliitikaga?

Praegu ju maksab riik üsna suures ulatuses kõikvõimalikke toetusi selleks, et kirjasõna saaks ilmuda. Kõigepealt kulka [kultuurkapital -toim] maksab kirjanike honorare, on ka teisi mehhanisme (näiteks kirjanduspreemiad), maksame raamatute trükkimise toetusi, ostetakse raamatuid raamatukogudesse ja iga laenutuse pealt maksab riik autorile laenutushüvitist.

Täpselt nii, aga kas tulevikus siis osa nendest praegustest toetustest on kavatsus ära jätta - näiteks raamatute väljaandmistoetus, mis osaliselt teenib ka kirjastuste huve? Mis alles jääb? Või ongi plaanis kõik need toetused alates kultuurkapitalist ära lõpetada ja asendada uue digitaalse süsteemiga, kuhu riik ostab kirjanikelt otse sisu kokku?

See, mida teeb kulka, ei ole kultuuriministeeriumi määrata. Kultuurikapitali kirjanduse sihtkapital on täiesti vaba otsustama, kuidas ta oma käes olevat raha kasutab. Kas ta annab sellest toetust raamatute trükkimiseks, toetust e-litsentside ostmiseks, maksab ta honorare või stipendiume - seda kultuuriministeerium ei määra.

Kultuuriministeerium ei eralda ka täna raha raamatute trükkimiseks. Niisugust meedet ei ole olemas. Nii et kui keegi ütleb, et näete, milline kuritegu on toime pandud, lõpetatakse raamatute trükkimise toetamine - siis niisugust toetust ei ole.

Aga mis saab edasi? Siin on üks oluline otsustamise koht: kas me hakkame ka riigi tasemel nende litsentsidega mängima territoriaalsete ja ajaliste piirangutega...

Ma saan teie mõttekäigust nii aru, et ei hakka.

Me ei tahaks seda teha tõepoolest. Sellesse on sisse kirjutatud üsna suured infotehnoloogilised riskid, mille haldamine on üsna kallis. Meie idee võiks olla natukene sarnane Norra süsteemile, kus digitaliseeritud asjad on vabalt kasutatavad, loomulikult kokkuleppel autoriga, aga seal ei ole territoriaalseid ega ajalisi piiranguid.

See tähendab, et autoril või teda esindaval kirjastajal - sest väga paljud autorid on ju koostöös kirjastustega - oleks võimalik asuda läbirääkimistesse, mis see kõik maksab. Praegu kujunevad autori ja kirjastuse tulud toetustest, läbimüügist, laenutustoetustest ja nii edasi. Tulevikus võiks see kujuneda paljuski litsentsitasust.

Aga see on tulevikumuusika. Me peame vaatama, kuidas see asi käima läheb ja see läheb käima sel aastal, 2013. Meie kirjanduse programmis on selleks raha ette nähtud, konkurss välja kuulutatud, tingimused kodulehel saadaval. Vaatame, mis juhtub!

Mis saab 2014. aastal, täna kindlasti ei oska öelda. Aga ma ennustan küll, et selle peale tuleb riigil hakata suunama rohkem raha.

Tahtsin just küsida, kas see ei too kaasa automaatselt nõudmise, et raha, mida kirjanikule makstakse, on ka piisav. Norras on nafta, mida meil ei ole, Norra saab endale lubada igasugust sotsialismi või isegi [teatud mõttes] kommunismi kultuuripoliitikas. Meie ei saa. Kust me selle raha võtame? Ja kas see ei too kaasa seda, et kulka või mõned teised allikad, mis praegu ei allu kultuuriministeeriumile, peavad oma raha kultuuriministeeriumile ära andma, mis otsustab, kelle käest ostetakse?

Mina isiklikult loodan, et Eesti riigikogu kulka seadust ei muuda. Ma arvan, et kultuurkapital on üks suurepärane asi, mis sai kahe sõja vahel 1925. aastal välja mõeldud ja mina küll ei läheks neid aluspõhimõtteid mingil juhul muutma, ehkki igal aastal selline initsiatiiv vähemal ühel korral tehakse. Seni on õnnestunud mitte ainult kultuuriministeeriumi, vaid kõigi ministrite juhtimisel see initsiatiiv õnnestunud surmata. Ma loodan, et nii on ka edaspidi.

Aga kust see raha ikkagi tuleb?

Eks see maksumaksja taskust peab tulema. Plahvatuslikult juurde saada mingiteks tegevusteks on üsna ebatõenäoline. Me teame, et king pigistab igal pool, nii politseinike kui päästeametnike palkadega ja sotsiaalsfääris... Nii et öelda, et me sõnakunstile eraldatava raha hulka kolme- või neljakordistame viie aasta jooksul - ma kardan, et sellega ei ole ka Eesti maksumaksja lihtsalt nõus.

Järelikult mingit ümberjagamist me peame ikkagi tegema. Kõik need rahakulutamised peaksid minu meelest olema suunatud sellele, et loojal oleks võimalus luua, et ta saaks sellest väärilist tasu ja et need tekstid, mis luuakse, jõuaksid võimalikult väikeste kadudega tekstide tarbijate ehk lugejateni.

Sünnib siis mingi riiklik kirjanike võrgustik, väike tsunft, kuhu valitakse mingitel alustel hulk kirjanikke, kelle käest riik hakkab teoseid ostma?

See ei tohi küll kuskilt otsast niimoodi isegi välja paista. See, mida ostma hakatakse, kellele tehakse ettepanek neid litsentse riigile loovutada, on muidugi otsustamise küsimus. Kindlasti ei hakka see toimuma nii, et minister määrab, et sellelt me ostame, sellelt me ei osta.

Aga kes otsustab?

Hea küsimus. Vaatame, aga see otsustamine peab olema läbipaistev, täpselt nagu otsustatakse kõikvõimalike kirjanduspreemiate ja riiklike preemiate saajad läbi erinevate komisjonide. Muideks, ega täna neid preemiaid ju ka sugugi kõigile ei jagata, vaid ikkagi valitutele ja läbi väga läbipaistva süsteemi.

Ainult et see raha läheb täna, arvestades tehnoloogiat ja traditsioone, läheb paljuski ju mitte nende tekstide loojatele, vaid selle kättesaadavaks tegemiseks. Ja selle kättesaadavaks tegemise juures on paberimasinad, transporditöölised, laod ja trükkalid ja kogu see ahel. Tehnoloogia võimaldab sealt mingeid lõike välja võtta.

Nii et võib tekkida riiklik atesteerimiskomisjon, kuhu kuuluvad asjatundjad, kelle ees kirjanik peab käima oma väärtust tõestamas?

See ei ole ju nii. Tänagi ju turumajanduslikud mehhanismid selles mõttes toimivad, et kui mõne raamatu väljaandmiseks on riigi toetus eraldatud, siis autorid teenivad ikkagi rohkem siis, kui neid teoseid ostetakse ja neid laenutatakse. Eks mehhanism peab olema samasugune - need litsentsid on kallimad seal, kus teksti väärtus on suurem. Mismoodi see täpselt saama hakkab... elame-näeme. Maailmas on väga erinevaid mudeleid selles suhtes.

Keegi ei hakka ju erakirjastustele kätt ette panema e-raamatutega tegelemisel. Natuke kurb ongi vaadata, et sellega Eestis kirjastajad just ülearu palju ei tegele ja on muide väga skeptilised e-raamatu suhtes. Mina küll julgustaksin neid uusi tehnoloogiaid ära kasutama. Tulevik on nende päralt.

Täna me võib-olla ei saagi aru, kui kiire see protsess on olnud. Võiks tuua näite teisest vallast. Sellest polegi väga kaua aega möödas, kui kultuuriministeerium toetas kinode tehnoloogia muutmist, 35 millimeetri tehnoloogia sisseostmist. See muutus sisuliselt vanarauaks kolme aasta jooksul.

Need asjad, mille pealt tekste loetakse, hakkavad minu hinnangul üha rohkem raamatule sarnanema, muutuvad aina käepärasemaks ja inimestele kättesaadavamaks. Mina olen seda usku, et tehnoloogia muudab maailma ja muudab kiiremini, kui me oskame seda oodata. Valitsuse ülesanne peaks olema sellega kaasaskäimine ja kümme aastat ette nägemine, mitte õudusega sellele mõtlemine, mis paar nädalat tagasi sai tehtud.

E-raamatutest rääkides ei saa ikka üle ega ümber käibemaksust. E-raamatutele pole praegu käibemaksuerisust võimalik kehtestada, mis tähendab seda, et osa raamatutest huvitatud inimestest näeb e-raamatuvaimustuse taga kas lugerite tootjate lobi või riigi plaani, mis on suunatud käibemaksumäära tõstmisele 20 protsendini.

Riik ei anna raamatuid välja, seda teevad ikkagi erakirjastajad.

See on tõsi jah, et Eestis kehtib [e-raamatutele] erinev käibemaksumäär ja sinna ei ole ka midagi parata. Euroopa käibemaksudirektiiv ütleb täiesti üheselt, et erandeid digitaalsetele teenustele teha ei saa.

Aga me tahame ju esirinnas olla! Äkki me peaksime Euroopas tugevamini ajama seda erandit e-raamatutele?

Seda ajab meie eest täna Prantsusmaa väga jõuliselt. Mina olen ka muide seda meelt, et Euroopas peaks kehtima ühtne käibemaksumäär paljudele piiriülestele teenustele ja toodetele. Vältimaks... ma ei saa öelda, et konkurentsi, aga... segadust nende asjadega. Miks siis ameeriklased on e-raamatute turu vallutanud? Seal on nende tootmine kordades efektiivsem ning mitte ainult turu suuruse tõttu, vaid sellepärast, et sellist nähtust nagu käibemaks Ameerika Ühendriikides ei ole.

Nii et Euroopa Liit on siin kaotanud Ameerika Ühendriikidele juba eos. Seda, milliseid samme Euroopa Liit selles suhtes edasi astub, näeme. Teema on laual.

Mis saab tõlkekirjandusest? Me räägime eesti kirjanduse toetamisest, aga eestikeelne kirjandus sisaldab suurt hulka tõlkekirjandust. Teie toetusmudelid on suunatud eesti kirjandusele. Kas kirjastused jäävad hätta oma tõlkekirjandusega, eriti kui raamatukogud jäävad paberraamatute soetamiseks mõeldud toetustest ilma?

See on raamatukogude asi, mida nad ostavad, mida ei.

Tõlkeraamatutega on asi muidugi keerulisem, nagu ka Krista Kaer "Kahekõne" saates ütles. Nende osas on e-raamatute levikul erasektor ikkagi otsustava tähtsusega.

Seda, kuidas riik saab ka nende tekstide maksimaalselt soodsalt inimesteni jõudmist toetada, on edasise arutelu objekt. Seda ma möönan, et see on keeruline teema.

See mõjutab väga tugevalt eestlaste lugemisharjumust!

Oo jaa! Mõjutab väga. Oleme ausad - noorem põlvkond loeb juba väga palju inglise keeles. Kui maailmas ilmub mõni oluline teos, siis see tahetakse kätte saada võimalikult ruttu. Ja kui selle eestindamine võtab aasta, siis täna on juba see olukord, et noored on selle siis juba inglise keeles läbi lugenud ja selle väljaandmisel vähemalt majanduslikus mõttes ei olegi mõtet.

Kas me siis tõstame käed püsti ega annagi eesti keeles tõlkekirjandust välja, sest noored on suutelised inglise keeles lugema?

Hea küsimus. On väga skeptilisi inimesi, kes on öelnud, et selles vallas on inglise keel eesti keelt välja tõrjumas. No käed rüpes kindlasti ei ole mõtet istuda.

Te olete ikkagi valmis eestikeelset tõlkekirjandust toetama?

Tõlkekirjandust toetatakse ka täna ja üsna suurelt. Üsna huvitav on see, et just tõlkeraamatute väljaandmist on Eestis väga suurelt toetanud ka eraisikud. Seal on seda kultuuri- ja kunstimetseenlust olnud isegi rohkem kui me ette võime kujutada.

Tulles tagasi veel käibemaksu juurde ja kirjanduse kvaliteedi juurde - on igasugust kirjandust. Mis siis, kui kehtestada kaks erinevat käibemaksumäära? Mujal maailmas on esitatud, et rämpstoitu võiks maksustada mingi kõrgema käibemaksuga. Äkki jagaks siis kirjanduse ka tervislikuks ja rämpskirjandusest ning ühele oleks käibemaks üheksa ja teisele 20 protsenti?

Kes otsustab, mis on rämps ja mis ei ole?

Autoriteetidest koosnev komisjon pidi ju otsustama ka seda, kellelt ostetakse litsentsid riigile. Äkki seesama komisjon?

Litsentsi ostmisel on ikkagi üks pool õiguste valdaja ja looja, aga kui me hakkame ilmunud raamatuid lahterdama, siis astub nii suurelt mängu majanduslik lobi, et mina julgen küll väita, et see asi ei lähe läbi mitte üks raas.

Meil on olemas Eestis ka üks õiguspretsedent ehk riigikohtu otsus piletite kohta. Riigikohus ütles täiesti selgelt, et turusuhtlusobjekte tuleb kohelda võrdselt. Nii et õiguslikku võimalust kohelda ühe raamatu väljaandjat erinevalt teise raamatu väljaandjast ei ole. Kaks erinevat käibemaksumäära, nii kurb kui see ka ei ole, "ei lenda".

Nii et tänane süsteem - ehk siis raamatutele madalam käibemaks jääb -, mis tähendab ka seda, et tuge saab ka see kirjandus, mis tegelikult seda tuge ei vääri.

Ja teie olete valmis selle eest seisma, et see nii ka oleks? Te ei tõsta raamatute käibemaksu 20 protsendini ega ole ka välja suretamas raamatukogusid?

Mõlemad on üsna kummalised müüdid. Milleks see kultuuriministeerium ikka on kui kirjasõna toetamiseks, aga need mehhanismid kindlasti muutuvad.

Meil on Eestis kujunenud selline olukord, et iga muutus, mis võib olla tingitud maailmas toimunud muutustest või Euroopa Liidu õigusaktidest, mille vastuvõtmist me enam ei mäleta, kohtab kohati täiesti hüsteerilist vastuseisu. Olen naljatamisi kolleegidele öelnud, et Eesti tänapäevaseks hümniks võiks olla kuulus laul "Las jääda nii, kui oli". Kui jääb nii, kui oli, ei riivata mitte kellegi huve ja tundub, et kõik on hästi. Aga ei ole hästi, sest kümne aasta pärast vaadatakse meie peale - kus te olite siis, kui oleks pidanud tegema õiged otsused.

Nii et kümne aasta pärast on olemas eestikeelne kirjandus ja riik on tegemas nüüd õigeid otsuseid?

Kui kümne aasta pärast ei ole eestikeelset kirjandust, siis tekib küsimus, kas Eesti riiki vaja on.