Välja on kujunenud selline muster, et angloameerika kultuuriruumis nähakse euroala võlakriisi rohkem läbi majandusliku loogika prisma, samas kui euro on ühisvaluutana selgelt poliitiline projekt.

Majanduslik loogika ütleb tõepoolest, et kui mingi asi logiseb nii tõsiselt, siis ilmselt kaua ta koos ei püsi. Poliitiline loogika ütleb pigem, et nii olulisi sümboleid nagu euro kaitstakse ka siis, kui selleks ratsionaalsed argumendid puuduvad. Praegu on neid ratsionaalseid argumente piisavalt.

Kõik oleks palju rohkem korras, kui Euroopa Liit ja eriti euroala oleks selgelt föderaalsem moodustis. Euroala tervis tervikuna ei ole veel n-ö eluohtlik - avaliku sektori võlakoorem suhtena SKT-sse ei ole selline, mis katastroofi, kataklüsmi või pankrotti tähistaks. Probleem on teatud kriisikolletes, millede probleemid oleks tegelikult võimalik "ühise katla" meetodil lahendada.

See on aga poliitiliselt keeruline. Pankade käitumine on loogiline, sest viimased aastad ning kahetsusväärsed skandaalid on õpetanud panku olema ekstreemsusteni ettevaatlikud ning kõikvõimalikke (ja sageli ka võimatuid) riske arvestavad.

Londoni finantsajakirjanik Matthew Lynn ütles, et euro ei vasta enam toimiva raha kriteeriumidele. Kas Lynni argumendid (riigivõlakirjade tootlus, ettevaatlikus importimisel kriisi-riikidesse) on tõsiseltvõetavad?

Siin on probleem laiem kui lihtsalt ühisrahas. Euroopa ja terve arenenud maailma majandussüsteem ei vasta enam normaalselt toimiva majanduse kriteeriumitele. Vananev rahvastik, hiiglaslik võlakoorem, avaliku sektori - vabandage mind - laiutamine ning enese ületähtsustamine, ettevõtlusvaenulikkus ning kaks põlvkonda tööjõudu, kes ei adu, kustkohast tuleb väärtus, ei anna kokku head ja toimivat kompotti. Euro problemaatika on sümptom, haiguse üks väljendusvorm, mitte haigus.

Eurostati teisipäeval avaldatud statistika kohaselt vähenes eurotsooni sisemajanduse koguprodukt teises kvartalis eelmise kvartaliga võrreldes 0,2% - seega kas oleks taas vaja uusi abipakette riikide siseselt eri tootmisharudesse?

Abipakette? Kui nüüd aus olla, siis majandus peaks toimima nii, et riik ei pea iga poole aasta tagant majanduse elushoidmiseks täiendava võla arvel majandusse kümneid või sadu miljardeid rahaühikuid suunama. Normaalne on see, kui initsiatiiv laiemalt tuleb väärtust loovast erasektorist, riik kogub makse ning pakub oma kodanikele selle raha eest parimat avalikku teenust, mis võimalik.

Tänane arenenud maailma ja eriti Euroopa majandusmudel on aga midagi sootuks muud ning minu isiklikul hinnangul meenutab plaanimajandust. Viimane aga minuteada ning isegi isiklikele mälestustele baseerudes ei taga kohe kuidagi ressursside efektiivset jaotumist. 

Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Olli Rehn kirjutas eile, et euroala on otsustaval teelahkmel ja sügisel otsustatakse kava tõelise majandusliidu loomiseks. On see päästerõngaks?

Mul on raske kasutada sõna "päästerõngas". See, mis toimub, on pigem pikk ja piinarikas vigade parandus - ehk siis euro kui ühisraha loomisel vaiba alla peidetud ebameeldivate, kuid paratamatute sammude astumine, soovmõtlemisest loobumine ning ühisraha ning sellega seotud süsteemi senisest enam majanduslikule objektiivsele paratamatusele ja loogikale allutamine.

Meeldib see meile või mitte, kuid ühisraha eeldab paraku suuremat tsentraliseeritust. Enamus viimase umbes aasta jooksul astutud sammudest on olnud sammud just vigade paranduse ja suurema tsentraliseerituse suunas.